Ülevaade

Tulevase esmaspäeva seisuga on mu tutvusringkonnast lisaks minule laias laastus veel umbes viis inimest Eestis. Kõik ülejäänud on läinud suurde maailma, et seal tore olla, rikkaks saada.. ja et mulle postkaarte saatma hakata (hint-hint). Natuke nukker on see, et paljusid neid ei olnud võimalik enne äraminekut näha ja nüüd.. ei tea, millal järgmine kord näeb. Õnneks, elagu internet! Lisaks, kes mind isiklikult näha tahab - nüüd on teie võimalus!

Pealegi saan end lõbustada uue ilmakodanikuga - ja tema kaalub kõik õnnetused õnneks! Tädid peavad tavaliselt olema siuksed natukene imelikud ja lastele veidrusi õpetama, sest keegi peab ju emme-issi kasvatust ja õpetust tasakaalustama. Õnneks on Lepatriinu vanemad täpselt sama tublid kui mina imelik, seega saab kõike piisavalt. Lepatriinu ise muidugi juba naeratab eeskujulikult minu lollide naljade peale - tark laps, saab huumorist aru küll. (Siinkohal tuleb vist mainida, et LasseTheCat mjäugumine on ka paras komöödia, sest ka selle peale läksid suunurgad üles... Varsti võime kolmekesi teatrietendusega maailmaturneele minna - ja kõik saavad endale selliseid küüsi teha etendusel!).

 Vahepeal oli natukene vaheaega. Avastasin, et olen väga "kõik või mitte midagi" inimene. Suudan - enda arvates - üliedukalt funktsioneerida siis kui mul on 100 asja teha ja selleks nädal. Saan need tehtud, kohvikus istutud, trennis käidud. Andke mulle nädal ja kolm ülesannet ning ma jooksen totaalselt kokku omadega. Vaheaja masterplaan kraamida sahtleid, hollandi keelt õppida ning köögis kapitaalkoristus teha lõppes sellega, et ma ühe kapi ühe riiuli tegin korda. Tõele au andes arendasin ka oma joonistusoskust - oskan oivaliselt joonistada küürhaid, merihamstrit ning... vaala. Järgmine Michelangelo veel pole, kuid kaugel seegi enam on.

Käesolevast nädalast on ka jälle kool põhiteemaks. Kuigi loengud hakkasid alles neljapäeval suutsin mina - oskuslik nagu ma olen - koolistressis olla juba teisipäevaks. Nädala viimane päev hakkas kell kaheksa hommikul R'i (programmeerimiskeel ja tarkvara) praktikumiga, kus läbivaks heliks kogu ruumis oli "Ah-haa!". Oh kui vähe õnneks on vaja - vahepeal piisab lihtsalt komast või suurest algustähest! (Täpselt sama vähe on vaja meeleheiteks ning mustaks masenduseks). Lubasin pühalikult end hoida R'iga algusest peale joonel ning põhjalikult asjad selgeks teha. So far so good. 

Ühikas on muidu vaikus. Eelmised kolisid välja ja uued kolisid sisse. Nad on nüüdseks nii mitu korda oma toast juba välja tulnud, et olen suutnud nimed ära õppida JA neil vahet teha (kaks väga sarnast tütarlast väga sarnaste nimedega). Kolisid meile, kuna eelmises kohas ei suutnud nad laga ja lärmi enam taluda. Praeguse seisuga jääb mulje, et meie kooselust tuleb üks harmooniline kooslus! Neljapäeval olime SaareNaiseRammuga kahekesi korteris ning vaatasime Vene selgeltnägijaid ning sõime pähkleid. (Tudengielu - telekas näitab vaid TV3'e ning ka seda heli ja pildi mitteklappisega. Iluuisutamist oli keeruline vaadata - mitte keegi ei püsinud muusikas!).