Mõned päevad tagasi kohalikus raamatukogus – kus ma viimati
käisin arvatavasti algkooli ajal, kuid kus sellegi poolest nägi kõik täpselt
samasugune välja, isegi hoidjatädi polnud vanemaks jäänud – püüdsin vanaemale
selgeks teha, et ta peab kindlasti „Minu Eesti“ läbi lugema, talle võib
meeldida. Tahtsin oma ettekande lõpetada toppides raamatu talle sõrmede vahele,
kuid... ei leidnud riiulist.
„Minu Eesti“? Ei
tea.. ei ole meil.. või tegelikult. Vist on küll. Ja-jah, on küll. Vaata, näe,
siin.“ ütles hoidjatädi ja ulatas mulle „Minu Hispaania“. Eiei, „Minu EESTI“, püüdsin protestides selgitada. „Justin
Petrone kirjutatud“. Tädi vaatas mulle küsivalt otsa, uuris raamatut ja näitas
siis näpuga võidukalt raamatu kaanel ilutsevale Petrone Print logole.
Pettunult võtsin raamatu vastu ning olin
valmis alla andma kui tädi järsku taipas. „Neid Minu sarja raamatuid on väga palju,
eks? Meil ei ole. Meil on Hispaania ja Ibiza“.
Edasi rääkis tädi kõik hingelt ära – kuidas väiksel raamatukogul on
raske, rahasid ei ole ning nüüd sunnitakse teatud raamatud kaela, mida keegi
nagunii ei laenuta, praegused ruumid on jubedad ning sügisel toimuv
kolimine on veel jubedam. Hullem kui vene ajal!
Tädi nägi nii õnnetu välja, et ma ei tahtnud raamatut
niisama riiulisse tagasi panna. Pealegi, Hispaaniat ma ei olegi lugenud. Ning ega
küll küllale liiga ei tee ja ladusin selle oma virna – jaksan koju tassida
küll!
Lugesin oma hunnikust paar teost läbi, mis osutusid
tunduvalt depressiivsemateks kui ma arvasin ning võtsin Hispaania kätte. Päike,
meri, särtsakad inimesed. See ei saa ometi halb olla, ega?! Pärast esimese
paari peatüki lugemist hakkas algne vaimustus kaduma. Tore küll, kirjutame
Hispaaniast ja puha ning tegelikult ka põnevalt aga midagi on.. valesti. Andekas
nagu olen jõudsin probleemi tuumani - itimehed kutsuvad seda PEBKAC probleemiks
ehk probleem eksisteerib klaviatuuri ja tooli vahel. Olin valmis lugema
raamatut kui muinasjuttu – algus, keskpunkt, lõpp. Kuid tegelikult lugesin
blogipostitusi, mis olid kokku pandud raamatuks. See ei tee teost halvemaks
iseenesest, lihtsalt eelhäälestus peab õige olema. Pärast seda hingasin raamatu
endasse.
„Muide, mu pojaga
hakkas tööle üks uus poiss. Väga agar ja tore! Ta on pärit sinuga samalt maalt,“
ütleb Luisa, Ernesto isa elukaaslane, pühapäevase hommikukohvi kõrvale.
Üllatun. Kas tõesti?!
Eestlased on teatavasti rariteet.
Luisa noogutab ja
jätkab: „Ja-jah, sinu maalt. Või, oota ei?! Päris sinu maalt vist mitte aga
sealt kandist küll. Rumeeniast, noh!“
Ah soo?! Siis küll.
Täpselt meie kõrvalt! /lk 54/
Anna-Maria Penu kirjutatud teos väärib oma pealkirja. See
ongi tema Hispaania, kuhu ta avab lugejale akna. Autori kodutöö on korralik –
traditsioonid, statistika, retseptid. Tüdruk teab, millest kirjutab ning ei ole kade oma teadmisi lugejaga jagamast. Lisaks
veel omapärane kirjutamisstiil, piisavalt huumorit ning ladusat teksti. Penu ei
kirjelda tuimalt olukordi vaid lisab sinna omapoolseid tundeid ja kommentaare,
mis toob aga autori mõttemaailma lugejale lähemale. Kogu teost läbiv kerge
iroonia, mis käib autoril nii enda kui teiste pihta on humoorikas ning tabav.
„Näete, see on minu õepoja pruut. Eksole ilus? On ju ilus?“
karjus tädi Pilar üle muusika.
Ja siis kõik need härrad, kelle silmad kohtusid otse
vaadates täpselt minu rindadega, vastasid kui ühest suust: „Jaa, on küll ilusad“... Daamid viskasid ikka pea kuklasse ja vaatasid kõrgemale ka, et siis teeseldud
naeratusega öelda, kui meeldiv neil minuga tutvuda on, ning tõid tädi Pilarile
tutvustamiseks oma poegade ja õepoegade pruudid, kelle peale näidates ütlesid
võidurõõmsalt: „Eks ole ilus?! Ja pealegi – intelligentne!“
Tädi Pilar palus neil oodata ja läks oma teise õepoja pruudi
järele... /lk 199/
Jah, ka Hispaania räägib - nagu enamus selle sarja raamatud - kuidas keegi oma seitse asja võtab ja läheb. Kuid kui teistel kõlabki see ainsa läbiva teemana - läksin ja oli raske, seejärel leidsin end ja nüüd on tore - siis Penu suudab selle sujuvalt ära peita. Raamatu lõpus saab aru küll, et autor leidis end üles, kuid eneseotsingu teemat ei ole kogu teose vältel näkku karjutud. Lisaks lõppeb raamat nii mõnusalt... argipäevaselt. Ning just see on inspireeriv - ole Hispaanias või kus tahes.. igapäevaelu eest ei pääse. Ah, et kuidas see inspireeriv on? Pole nii, et mujal on paradiis ja siin on halb. Suhtumine loeb!
