Ebaõnn on ka õnn II - Itaalia!

Sain umbes sada aastat tagasi kirja küsimusega, et kas ma jäingi Itaaliasse. Pilk aknast välja lumetormile andis väga tungivalt teada, et ega ikka ei jäänud küll. Seega läks ju Itaaliaseiklus kuidagi ka edasi ja võiks ka blogis mustandite kaudu loo lõpetada? Varasemast kirjutasin SIIN.

Eelmine sissekanne lõppes sellega, et pärast 28h reisil, saime lõpuks lennukile. Esimene osa lennust olime valmis, et keegi tuleb ja annab teada, et tegemist on eksitusega ning pakub langevarju lennult lahkumiseks. Kui seda ei toimunud, lasime silma looja.

Ja siis paistis meie all Itaalia. Proovisin oma elevuselt und maha raputada ja näidata, et ma tõesti kohaloleku üle rõõmus olen, kuid suhteliselt eduta. Naeratus tekkis aga siis, kui lennukist maha astusime ja soe õhk näkku lõi. Heastas natukenegi varasemat katastroofi. Sammusime otsejoones autorenti - nüüd ei olnud enam minutitki raista. Jõudsime kohale ja... ootasime. Ja siis ootasime veel. Ja siis veel natuke. Pool tundi pärast avamisaega tulid ka teised ootama. Istusin toolile ja proovisin mõttejõul töötajat kohale meelitada. Pärast mitmekordset püüdlust ta tuli ja naeratas nagu oleks täna eriti vara jõudnud. Minu tülpinud nägu nähes lubasid teised ootajad meil esimeste seas oma autorent vormistada. Ega keegi ei taha hommikul vara sellist emotsiooni pikalt jõllitada. Pakuti valikut kahe auto vahel - Volkswagen Golf või Lancia. Superman arvas, et rahvaauto on tuttavam ja valis selle.


Ladusime oma asjad autosse ja põgenesime lennujaamast. Olime ametlikult Itaalias. Meie reis oli umbes Milano - Torino - Genova - Cinque Terre - Pisa - Siena - Firenze - Bologna - Modena - Monza - Milano. Pisikesed peatused veel siin ja seal.  Ööbisime AirBnB kaudu leitud kohtades. Kasutasime eelkõige mägiteid ja vältisime suuri maanteeid, saamaks õiget tunnetust riigist. Saime! Küll peatusime, sest sisalikud ületasid teed, küll oli teeääres päevalille-, küll riisipõld.

Torino - Üürisime korterist ühe toa. G. tegi meile tuuri ja me olime VAIMUSTUSES! Ostsin turult 1 euro eest paberkotitäie värskeid aprikoose
ja haudusin plaani sinna kolida. G. tutvustas meile muuhulfas ja gelatot ning edaspidi elatusimegi vaid sellest. Maasikas, sidrun, basiilik, kurk! Jäätis igale maitsele!

Genova - Leidsime ootamatult Dinosaurusepargi, kus oli saurused liikuma ja häälitsema pandud. Asus mäe otsas kõrgel. Ja just meie külastuspäeval oli sooduspilet!  Vältides kiirteid sõitsime üles alla mägede vahel. Kahesuunalistele teedele mahtusime vaevalt üksi. Lubatud piirkiirus oli aga 90...  Juba kell 21 läks jahedaks, mere ääres oli ainut 25 kraadi...

Cinque Terre - ööbime 160a vanas majas, mille voodist avanes täpselt selline vaade. Ei olnud raske sellise asjaga harjuda! Õues kasvas mandariinipuu, mille raksu otsustasin minna. Kahjuks selgus, et tegemist polnud mitte mandariinihooajaga ja see on mu elu kõige vastikumalt maitsenud mandariin.  Öösel lendas ringi jaanimardikaid nii palju, et olime nagu Owl City Firefly laulus. Majast 100m kaugusel oli kirik, mis andis märku igast täistunnist ja pooltunnist. Võite kokku arvutada, mitu kolisemist see päevas tegi.
Cinque Terre oli minu nõutud peatus. Võtsime rongipileti päevaks, mis võimaldas meil edasi-tagasi sõita niipalju kui süda soovis. Cinque Terre on koht, mille jaoks mul sõnu ei ole. Minge külastage ise! See on lummav! Katsetasime ära ujumise. Liivarand oli piletiga ning pandi meie tuleku ajal kinni; seeeest kividega randa võis igaüks minna. Hiljem leidsime avatud tasuta liivaranna ka, kus päikeseloojangu ajal supluse tegime. Keegi hammustas mind jalast, kui vees lebotasin. Jalg on siiani küljes!

Pisa - oli ikka veel püsti!

Siena - söime trühvlipastat. Rikkusime enda jaoks ära Eestist saadavad pastad.

Firenze - Jaanipäevaks jõudsime Firenzesse. Otsustasime seda tähtsat päeva tähistada vastavalt ja ostsime ÜHE tüki kooki kuue euro eest. Kook sümboliseerivat naist - pealt krõbe, seest pehme ja kreemine. Pärast maitsmist võtsime ükshäälselt vastu otsuse, et sellise koogi ja maitseelamuse eest annaks lausa neeru ära.. soovitame! (Pasticcere Ufficiale ACF Fiorentina). Superman otsustas mulle üllatuse teha ning kinkis kohalik klaasitöökoja valmistud kaelaehte. Parkimise eest tuli pool aastat hiljem trahv.

Bologna - kahjuks oli seal elav tuttav sel ajal reisil ning pidime ise linna avastama. Sattusime kellatorni külastama ajal, kui giid seal rääkis. Lubas kõigil kuulata.

Modena - Ferrari muuseum. Vilus oli 37 kraadi.

Monza - F1 ringrada. Kas ma pean rohkemat ütlema? Meie külastuse ajal oli mingi sarja autodel võistlus. Särasin õnnest!

Milano - kõndisime jalad villi. Öösel oli äikesetorm, mis kõrgete hoonte vahel kajas kui pommirünnaks. Katedraali külastades sattusime kokku teiste eestlastega (maailm on väike!)

Reis oli imeline. Kogu seda aga varjutas et esimene nädal alustasin igat hommikut telefonitoru ostsas ja vaidlesin. Kellega?! Miks?!

Kas Pärnus on võimalik eksida?

Tööl anti ülesandeks koordineerida üht projekti. Kuskil liikusid aga kõlakad, et seda on oluliselt kergem ja efektiivsem teha, kui ma midagi sellest projektist ka tean ning seetõttu otsustati mind saata paariks päevaks Pärnusse arenema.

Paar päeva enne mu planeeritud arenemist hakkas Mr.Holmes pinda käima nagu uni pärast pikka päeva, et ma talle külla tuleks. Meelitas öömajaga, meelitas teega, meelitas enda huumorisoonega ning lõpuks lubas oma sõpru ka näidata. Kel olla samamoodi kõrgklassiliselt arenenud naerunärv ning püstijalakomöödiatuurist puudus vaid kaks anekdooti. Õel hingeke nagu ma olen itsitasin omaette, varjasin kiivalt infot enda reisiplaanide kohta ning vahetasin sujuvalt teemat. 

Lasime end siis ühe päeva koolitada ning pärast hotelli maabumist uudistasin oma kotisisu. Avastasin - natuke üllatuse, natuke pettumusega - et kell viis hommikul ei tasu asju pakkida: hambahari sai koos pastaga kilekotti topitud aga.. seejärel vanniäärele toetatud ning sinna jäetud. Selliste koordinaatidega oli neist ääretult vähe kasu ning tuli sammud poe suunas võtta. DoubleH - pärnakas, kes nüüdseks reetnud linna Tallinna kasuks - jagas söögikohasoovitusi ning lubas mulle isiklikult medali teha, kui ma suvepealinnas ära eksida suudan, sest.. ma olevat siis esimene. Käskisin tal auraha tegemisega algust teha, kuid kogemata läks linnaskäik eksimisvabalt. Peaaegu. PortArturi poes vaatasin skeemi üht ja teistpidi, kuid ükski pood ei asunud seal, kus ta (skeemi järgi loodud loogika järgi) olema pidi. Seda kuuldes raputas DoubleH vaid hämmeldusest pead ning keeldus mulle lauslolluse eest medalit andmast.

Kui ma lõpuks pärast meeletut avastusretke õige poe üles leidsin, otsustasin oma kurjad plaanid ellu viia ning helistasin Mr.Holmesile. Plaanisin muu jutu hulgas kogemata  mainida me viibimist ühes kivikülas. Tema, rikkudes kõik mu plaanid, vastu ei võtnud.
Ilmselgelt lugesin olukorra tema kaotuseks ning hõljusin vaikselt tagasi hotelli suunas. Umbes täpselt 20 meetrit hiljem jalutas näljase pilguga Mr.Holmes mulle tänavalt vastu. Mind nähes tardus paigale ja püüdis äärmiselt ebaõnnestunult lauseid moodustada "Aga sa...kuidas...Sa ju...aga.. millal...SINA!". "Etteteatamisega kutsusin!" oli tema esimene arusaadavam väide. Ai mulle meeldib, kui plaanid kukuvad veel ägedamalt välja kui planeeritud.

Õhtul hotelli naastes oldi valmis mind puhuma panema. Liuglesin õndsalt mööda valgustamata koridori oma toa suunas. Mulle kuulus pimeda koridori viimane tuba ning... tuli välja, et pimedas ei ole üldse mitte kerge võtit lukuauku toppida. Itsitasin nagu kolmeaastane oma saamatuse üle. Oletan, et purjus inimestel läheb see samamoodi, kobamisi lukuaugu otsimine.. Vähemalt minul oli meeletult lõbus.

Kõlakad osutusid tõeseks. Pärast mõnepäevast koolitust ja lademetes infot on tõesti oluliselt kergem projekti vedada.

Suurlinnast metsa

Eelmisel nädalal käisin Tallinnas. Kolm minutit seal olekut ning minu närvid olid üles öelnud, armatuurlauas ilutsesid küünejäljed ning mina otsisin paberkotti, kuhu sügavalt hingata. Meenus, kuidas Herr Holmes mind ükskord pikalt jõllitas ning lausus seejärel, et minu reaktsioonidest olla hästi aru saada, et ma suurest linnast pärit ei ole. Mis ma oskan kommenteerida, tüüp oskab viisakalt öelda, et ma maakas olen. Ja vot olengi maalt ja kassiga - tahan loodust ja seda, et tänaval mulle bussirajalt ei keeraks mingi auto küljelt sisse ning liiklusvahendid omaks suunatulesid. Ons see tõesti palju palutud? Avastasin aga põneva fenomeni - ~80% autodest, mis silma jäid omasid numbrimärgil kas 8 või B. Olete märkand? Kogun end natuke ja äkki lähen järgmine aasta jälle Tallinnasse... Ah, et mis ma üldse pealinna ära kaotasin? Teate, käisin Jimmy Carri vaatamas, sest... egas liikluskultuuri nautimiseks sinna ei minna, ilmselgelt. Jimmy oli täitsa tore. Minu pilet oli sattunud väga meeste keskele, üks lõhnas imeliselt. (Ei ma ei käinud teda nuusutamas, ta lihtsalt oli kodus pudeli ära lõhkunud ja selles veidi püherdanud. Vähemalt oli meeldiv aroom, mis sest et palju).

me oleme nii tublid, et päkapikud tulid sel aastal varem!

Pärast traumeerivat pealinna ei jäänud muud üle, kui nädalavahetuseks looduse rüppe end peita. Kohe teine õhk ma räägin. Tartus on viimastel nädalatel magama jäämine täiesti trenni eest olnud - võtan horisontaalse asendi oma voodis sisse ja jään und ootama. Ei tea, kas kuuseis või miskit muud, kuid tõmblen kuni peaaegu üle ääre potsatan. Hea, et reaktsioon kiire on ja suudan näpud õigeaegselt seina sisse lüüa (arvestades seda, et meil on betoonsein võite valu ette kujutada. Plaastrit, anyone?). Kui tõmblemisharjutused tehtud, püüan end kõikvõimalikkesse erinevatesse asenditesse väänata, mis võiks und tuua, kuid..see lõppeb aga sellega, et mul tekib huvi, mis numbrikujunditesse ma jalgu keerata suudan. (Kui teid huvitab, siis number kolm on kõikse raskem). Tegelikult on täpselt see tunne, et keegi võiks tulla ja käe ümber panna ning öelda, et aitab küll, kustu nüüd ära. Mis ühelt poolt oleks armas... teiselt poolt, kui ühikas öösel keegi ootamatul käe külge paneks, ma karjuks arvatavast üpris kõvasti, lukustaks edaspidi paranoiliselt kõiki läheduses asuvaid uksi ning paneks aknale trellid ette. Igatahes, kodus on ikka teine tera. Seal magab SassTheCat mul seljas nagu paberiraskus ja ei kuku ma voodist kuskile. 

Astusin siis aga sammu veel kaugemale ja läksin ära maale. Maale tähenduses maja keset metsa. Tegin koerale pai ja katsetasin kui traditsioonile neljajalgne ta siis ikkagi on. Viskasin toki, tema lendas üle hoovi kui kuul ja tõi selle mulle tagasi. Teisel korral juhtus sama. Kolmandal korral.. läks ta pulgale järgi ning põgenes ära tuppa vanaema juurde näoga, mis justkui prooviks öelda et "Kuule, mingi napakas hakkas sul õues oksi laiali pilduma, näe ma tõin ära." Kuid eks hinges on ikka soe rõõm nähes varjupaigakutsat niimoodi vabalt tuiskamas. Jalutamas käisime ka; sellel ajal kui meie ubinaaias lonkisime ja külmund õunu vahtisime, kündsid teisel pool maja metsanotsud pool teed üles. Nii kasulikud me siis olimegi.

Kuidas ma Austrias käisin vol 3

Itaallane nutma aetud, Lola kallistatud.. vaid mõned päevad veel reisi lõpuni!

Laupäev ehk kuidas ma Munamäe suurel ja kurjal sugulasel külas käisin

Hommikusöögiga on kitsas käes, järame mida leiame. Hommikupooliku veedame nostalgiarajal ning võtame kokku möödunud päevad. Lõuna saabub oodatust varem ning seepeale tuleb eestlastel mõte, millest me loobuda ei kavatse – tahame mäge katsuda! Suudame pisar silmis leppida faktiga, et Nockspitze (2403m) jääb vallutama, sest... üleliigset kuut tundi matka jaoks meil lihtsalt ei ole. Siiski siiski – valguse kiirusel liikudes suudaksime vallutada vähemalt teise, Munamäe mitte nii suure ja kurja sugulase Mutterer Almi (1608m). Karjume viisakalt üle maja, et informeerida ka teisi oma plaanist – rumeenlased tahavad kaasa tulla, teised mitte. 10 minutit pärast kokkulepitud kellaaega ilmuvad kohale hoopis preilid Portugalist. Veel viis minutit hiljem ilmuvad kuskilt ka rumeenlased. Oleme eestlaslikult pahased ebatäpsuse pärast, nemad vaid on üllatunud „Kui te ütlesite et viie minuti pärast saame kokku siis... te mõtlesitegi et viie minuti pärast saame kokku?!“.

Sõit kaabelautoga mäkke kestab umbes 10 minutit; kujutan väga elavalt ette kuidas minu vanemlikul eeskujul selle peale süda meeletult pahaks läheks. Mäkke jõudes tabab meid tõeline šokk - õhk on niivõrd puhas ja värske, et kaalume võimalust sellest mürgitust saada. Oleks kilekott tooks teistele suveniiriks kaasa! Eksime järve otsides ära Teeme pika jalutuskäigu ning avastame, et järgmine töötuba hakkas viis minutit tagasi. Teistel on (2 rumeenlast, 3 portugallast, 2 eestlast) on ükskõik – meie (3 eestlast) südametunnistus ei luba puududa ning tormame tagasi. Tagasi jõudes saame teada, et grupp ootab teisi ning enne ei alusta. 

Õhtusöök on jällegi ökotalus – kogu meie pahameel lahtub Lolat nähes. Tema meid ei vaimustu, segame vaid tema õhtusööki. Õhtul on hüvastijätupidu – itaallased teevad pitsat. Päeval uurisid nad kõigi käest, mida keegi pitsale tahab ning mingil põhjusel pöörduti eestlaste poole lausega: „Teile kartul sobib sinna peale, eks?“. Kartul? Pitsale? Seda ei oska isegi kommenteerida. Esimene nende tehtud pitsa nimega „Panime kõike mis kapis oli“ on minu maitseeelistuste suhtes täiesti teises spektris. Kolmanda pitsa tegemise ajal seisan Köögijumalal kõrval ning juhendan jagan oma mõtteid ja abikäsi. Oliivid jätame välja, baklažaani ka. Lõpptulemus on täitsa hea!

Pühapäev ehk kuidas ma Viini armastama hakkasin

Ärkame enne kuut, seitse läheb tramm Innsbrucki. Suures õhinas ning pooleldi magades tuleme maha paar peatust varem. Kasutame Härra Kaitseväelase sisemist kompassi ning ühel hetkel oleme kadunud. Üks seltskonnaliige (viiest) saab kurjaks ning sõimab valimatute sõnadega. Uurin, kas tõesti on vaja kasutada sellist sõnavara – ja veel niivõrd vara hommikul – ning urgitsen välja kaarti. Härra Kaitseväelane ühildab oma kompassi kaardiga ning võtame õige suuna. 4 tundi rongisõitu rongis magamist võib alata!  

Viinis meenub meile, et meil ei ole härra SoomeAusterlase – kes meile vastu pidi tulema – numbrit. Temal meie oma ka mitte. See on see hetk, kus organisatsioonide särgid kuluvad marjaks ära ning leiame ta üpris kiirelt. Viime asjad tema juurde ning lähme linna uudistama. Temperatuur on hea, ilm on ilus, inimesed naeratavad. Pistan varba Doonausse, jalutan mööda Viiruse baarist, vahin keset linna ussiga tõtt, teen 10 minutit lõunauinakut päikese käes, külastan mitmeid kauneid kohti kuni päike tuttu läheb ning pimedus võimust võtab – inimesed naeratavad veel rohkem, kuskil taustal mängib pidevalt klassikaline muusika, keset purskkaevu on klaver, inimesed tantsivad tänavatel, männid lõhnavad ennastunustavalt ning linn oma tuledesäras on fantastiliselt kaunis. Armun lootusetult.

Esmaspäev ehk kuidas ma lennujaamatöötajale männiokkaid kinkisin

Käime hommikul korraks poes ning suundume edasi lennujaama. Enne turvaväravast läbi minekut palutakse kõik asjad taskust välja võtta. Kujutlen ette, kuidas nii kui mina väravast läbi astun mundris mehed mu pikali jooksevad ja kuskile pimedasse keldriruumi ülekuulamisele viivad. Noh, teate küll, arvestades seda, et mind alati läbi otsitakse. Lükkan käed pükste taskusse ning... saan aru, et normaalset muljet mul jätta ei õnnestu. Toppisin eile taskud männiokkaid täis ja tõstan need kohusetundlikult enda ees asuvasse korvi. Tädi hakkab naerma ja küsib, kas tõin need talle. Luban tal soovi korral paar tükki võtta. Ta keeldub. Astun väravast läbi, mitte midagi ei juhtu. Kas tõesti?! Mitte mingit läbiotsimist?! Jõuan korraks mõttes hundiratta teha ja siis.. astub minu juurde tädi, kes palub mul toolile istuda, kingad jalast ära võtta, need talle anda ning oma taldu näidata. Kommenteerin vaid, et loodan, et mul on jalad puhtad kuid rohkem kommentaare teha ei julge ka – eemal seisavad mundris mehed. Istun vaikides ja paljajalu tooli, Punapea kõnnib mööda ning naerab: „Jälle jah? Sul ka ei vea“. Pärast seda lauset astub tema juurde noormees, kes palub avada käsipagasi. Hah, karma!

 Härra Kaitseväelane proovib eemal teha nägu, et tema meiega ei ole. Saan kingad tagasi, kõik oma männiokkad ka, Punapea näitab ette rahakotis oleva küüneviili ning lubab pühalikult sellega mitte kedagi rünnata. Ongi kõik, võime edasi liikuda! Viin – Frankfurt läheb libedalt – magan enne kui lennuk õhku tõuseb. Vaarikakoogi pakkumise ajaks ärkan üles, teen lennukiaknast paar ilusat pilti ning proovin taastada ajufunktsioone, mis kadusid kui avastasin, et minu kõrval istub inglasest noormees, kes räägib korralikku briti aktsenti. Frankfurt – Tallinn peame ootama umbes kuus tundi; ootame aga seitse äiksetormi tõttu. Kõnnime Punapeaga eskalaatoril vales suunas, mängime superkangelasi ning lahendame ristsõnu. Frankfurt-Tallinn lennu algusel on aknast pilvi näha kuid siis ei paista enne Tallinna tulesid enam midagi. Tallinnas on ka äike – tunne nagu Austrias oleks! 

Kuidas ma Austrias käisin vol 2

Jätkame pajatustega Austriast. Alguse leiab siit. Edasi läheb aga nii:

Kolmapäev ehk kuidas ma Lolat kallistasin

Toidu järgi saab ideaalselt aru, kus eestlased hommikusöögi ajal istuvad – taldrikud on kuhjatud täis tomateid ja musta leiba munavõiga. Säh sulle sa õnnetu šokolaadisai, saame ka ilma sinuta! Esimene töötuba viib meid lähedal asuvasse ökofarmi. Kuuleme lugusid ökofarmi elust, nelja põlvkonna koostööst ning vahepalana ilusa harfipala samal ajal kui kaks kana aknalauale ronivad ja huvitatult külalisi jälgivad. Lauda poole liikudes kuuleme võigast kisa ning paratamatult oleme veendunud, et sellist häält võib teha vaid helekollane lögane tont, kes hammustab lehmadel sabasid küljest ära. Perenaine kommenteerib, et „Oh, see on Lola, ta on vist näljane“. Mina isiklikult siuksele elukale Lola nime poleks pannud. Ja siis ilmub Lola vaatevälja – koos oma nelja jala, kahe kõrva ning ilusa sabaga endal sama nukker pilk silmis kui Iiahil! Just, Lola on eesel! Saan täiesti aru, miks vanasti inimestele karistuseks eeslid öösel akende alla toodi. Samal ajal kui teised vaatavad lehma kui ilmaimet kallistavad eestlased Lolat ning jäädvustavad teda igast võimalikust küljest.

Teine töötuba kannab pealkirja „1 hektar“ mis on nädala kõige depressiivsem tegevus üldse – peame leidma konsensuse, kuidas kasutada olemas olevat ühte hektarit kõige jätkusuutlikumal moel. Maalapike kaob sõrmede vahelt kui vesi sõelast – hoolimata suurtest korrigeerimistest ning rangetest piirangutest läheme üle hektari. Siiski-siiski, kasutame seda märgatavalt paremini kui praegu keskmine eurooplane. Pärast mängu on kõik õnnetud ja arutlevad Marsil elamise võimalikkuse üle. Õhtusöögi valmistavad portugallased, mis tähendab, et kella kaheksa asemel saame süüa kell kümme. 

Neljapäev ehk kuidas minust itaallane sai

Šokolaadisai on tagasi ning aedviljakreemid jms soolased asjad on otsas. Anname alla ning sööme magusa hommikusöögi. Mängin itaallastega kaarte ning minu oskusi nähes lubavad nad mul end edaspidi itaallasena esitleda.

 Päevakava järgi tuleb tänane kergelt hipilaager. Esimene töötuba on metsas; taimestik on siin üpris sarnane Eestile, lihtsalt kõik on natukene võimendatud – puud on kõrgemad, mäed suuremad ning vaarikad ussisemad. Sihtkoht on 20 minuti kaugusel ja sinna lähme paljajalu ning vaikides – nuusutades lilli, maitstes marju, vaadates ümbritsevat. Leian maapinnalt veidra ämblikuvõrgu – seda liigutades ei ilmu nähtavale ühtegi ämblikku ning mind läbib tunne, justkui oleks medali võitnud – HAH! Vabalt saan ämblike läheduses hakkama. Metsas seob üks paariline endal silmad kinni, jalutatakse natuke ringi ning siis saab kinniste silmadega inimene katsuda üht puud niikaua kui soovib, jalutatakse veel. Seejärel võetakse silmad lahti ning tuleb üles leida puu, mida katsusid. Kui silmad on seotud, näevad käed – leian suurema vaevata oma puu. Tegelikult leiame kõik oma puud.Suudan leida samasuguse võrgu kui enne, sel korral ronib välja poole meetrine kaheksa koivaga elukas, kes vaatab saja silmaga mulle järgi, kui ma karjudes metsa ühest servast teise jooksen. 

Teine töötuba kannab nime „Intuitiivne tants“, millesse suhtun kerge eelarvamusega. Tegelikkuses on kaks tundi tantsu korraliku trenni eest ning tohutult põnev. Õpetaja lubab mulle pärast plaatidest koopiad teha, sest mul tuleb igasuguseid erinevaid ideid, kuidas sellist asja saaks capoeiras ära kasutada. Vabal ajal teeme itaallaste korraldatud viktoriini, milles saame auväärse teise koha koos Simoni ja Danieliga. Auhinnaks kuus üllatusmuna! Pärast lähme seltskonnaga avaliku basseini äärde kus  võib kloorilõhnast ajukahjustuse saada kahtlustame, et on kasutatud kloori.

Reede ehk kuidas me pilves olime ja peata ponisid nägime

Külastame Innsbrucki. Ilus väike linnake, mis on ehk tuttav suusahuvilistele. Taevas on pilvedest paks ning meie suur plaan pärast mägedesse matkama minna (2403 meetrit ikkagi!) tahab õhulossi kombel haihtuda. Räägime, kust kellegi püksid tegelikult pärit on, teeme ekskursiooni linnas ning olemegi vabad. Muudame mäkke matkamise plaani Innsburckis kaabelautoga sõitmise plaaniks kuid leiame selles suure vea – pilet on 30 eurot. Jääb ära. Seisame parasjagu poes kui ootamatult kõik väriseb. Vaatame segaduses enda ümber ning poemüüja kommenteerib, et ju sõitis midagi suurt mööda. Mõtleme korraks, et siin ei ole ju raudteed lähedal, ümber on vaid kitsad tänavad kuid.. ju siis oli auto.

Tagasi „koju“ jõuame napilt enne vihma. Itaallased jooksevad meie suunas ning küsivad, kas maavärinat tundsime. Jätame mainimata, et rumalad eestlased seda autoks pidasid ning noogutame usinalt pead. Varsti hüppame kambaga koha peal ning ei suuda ära uskuda oma õnne, et tundsime maavärinat. 3,7 palli ikkagi! Tähistamiseks lähme sõidame trammiga lihtsalt enda lõbuks. Kõrgele, kõrgele, kõrgele! Varsti hõljuvad pilved aknast mööda ning meie kukume jälle õnnest pikali. Suurem peatus on põllu kõrval, kus sööb kari hobuseid, üks suudab vaatevälja jääda ainult ilma peata. Meist mööda kõndiv pensionär räägib paarist vaatamisväärsusest ning juba uhamegi tagasi kodu suunas. 

Õhtul on "pime õhtusöök" - silmad seotakse kinni ja juhatatakse pimedasse ruumi. Eelroog on supp veidrate seemnetega, põhiroaks ahjus tehtud asjad, kus on väidetavalt muuhulgas zukiini, baklažaan, seened, kartul. Olen siiani veendunud, et minu taldrikus oli vaid baklažaan ning üks tükk kartulit. Minuga samas lauas istuv Dorian ei suuda ära kiita kartulite rohkust. Muuhulgas peame joonistama enda vastas istuvale inimesele pildi. Seotud silmadega on minu kunstianne vapustavalt ilus (täiesti ilma sarkasmita!)

 

Jätkub (väga lühidalt)...

Kuidas ma Austrias käisin vol 1

Käisin Austrias – riigis, mille kohta mul puudusid igasugused arvamused. Mingi väike lapike Saksamaa lähedal. Minu „Pean sinna saama muidu suren“ nimekirjas seda riiki ei eksisteerinud. Kui aga avanes võimalus osaleda keskkonnateemalises projektis, ei saanud jätta võimalust kasutamata.

Laupäev ehk kuidas me kogu lennujaama tähelepanu endale saime

Hommikul kell kuus läks Tallinnast lennuk ning ma isegi ei üllatunud, et mind läbi otsiti – minu väga vähene lendamiskogemus näitab, et mind otsitaksegi alati läbi. (Olen ma tõesti NII kahtlane?!) Olles pagasi kätte saanud märkas üks minu kahest reisikaaslasest, et tema matkakott on pealt lahti ja osad asjad kadunud. Sealhulgas kama, millest pidime Eesti õhtusöögi tegema. Oo õud, oo paanika! Kirusime nii ennast, lennufirmat kui kõiki teisi, keda vähegi sai kiruda. Pisara pühkis silmanurgast hetk, kui avastasime iseenda lolluse – kama sisaldanud tasku oli täiesti koti küljes, lihtsalt asukohta muutnud. Õnn oli üürike, sest preili Punapeal olid siiski osad asjad kadunud kotist. Selleks ajaks olid lähedamal seisvad inimesed juba meile silma peale pannud ja jälgisid, mida need veidras keeles rääkivad tüübid sebivad. Punapeale hakkas vaikselt meenuma, mis kotis kõige peal oli ning nutune olukord muutus väga kiirelt väga koomiliseks. Mis tunne teil oleks, kui avastate pagasi tagasi saades, et kotist on kaduma läinud teie siidised tudupüksid? Härra Kaitseväelane otsustas seltskonna ainukese mehena kangelast mängida ning ratsionaalne mõtlemine viis ta tagasi lindi kõrvale. Võimalik, et sinna läks ta hoopis seepärast, et naised olid naermisest lämbumas ning elustamisvõtteid ta ei osanud. Kuid siis see tuli – võidukas hüüe üle lennujaama: „TULEVAD!“. Sealt nad tulidki – mööda linti, üksinda, need ilusad nägudega siidist tudupüksid. Meid jälginud rahvamass mõistis toimuvat ning naeris vaat et hullemini kui meie. Härra Kaitseväelane aga  kõndis meieni, siidipüksid näpus ja oli näost punane nagu üleküpsend tomat. Päeva veetsime Viinis - et oleks võimalik pärast muljetada ka muust kui korterist otsustasime välja minna... hoolimata kuumalainest. Olles kaks tundi 38+ käes kõndinud oli meil täiesti ükskõik, mida me näeme ning meie poolest oleks võinud Viin seal samas maha põleda.

Õhtu lõpetasime poepitsa ja jäätisega – tõeline Austria õhtusöök! Järgmisel päeval uhasime rongiga läbi riigi pisikesse külasse nimega Mutters, mis asus mägede keskel. Eestlased ahmisid õhku ning ei suutnud ära imestada, et Munamäest võib midagi suuremat ka olla. Kes oleks seda arvanud?!

Lisaks on kõik majad absoluutselt ühes stiilis ning lilledega valmis lillekoorma all kokku vajuma. Austerlaste hobi tundub kastmine olevat. Lähme jalutame mööda külakest ringi ning leiame maja, mida peame restoraniks. Uks on lahti, uudishimu ei anna asu ning piilume sisse. Vastu vaatab lehm ning ei raatsi palavuse tõttu isegi "Muuu" teha meie tervituseks. Ju vist ikka ei ole restoran...

Esmaspäev ehk kuidas ma leiba ümber toki keerasin

Projekti ametlik esimene päev! Alustasime hommikuvõimlemisega ning seejärel sööme meile harjumatut magusat kraami hommikusöögiks. Esimeses töötoas saab iga meeskond erineva ülesande. Mina korjan  lilli ja tüütan kohalikke turiste kahtlaste kliimateemaliste küsimustega. Lillede esitlusel tunnen end kui lasteaiaõpetaja, kõik vaatavad suu ammuli „Ossa, sellele lillel on KA nimi või?!“. Muuhulgas annan teistele vihje, kuidas mu nime saab lastelaulu järgi meeldejätta ning nagu arvatud – see kummitab kõiki kogu nädala. Teine töötuba räägib ökoloogilisest jalajäljest ning selle vähendamise võimalustest – väga informatiivne ja põnev! Kas teie teadsite, et 1kg loomaliha jätab sama suure jalajälje kui 6kg paberit? Või 15minutit lennukiga sõitmist?

Õhtusöögi valmistavad itaallased (taimetoitlaste lasanje ning tiramisu) ning öösel teeme lõket, mille käigus mässisime – sõna otseses mõttes – kleepuva taina ümber toki ning küpsetasime lõkkel. Osad, mida ma ära ei kõrveta / tooreks ei jäta on väga head.

Teisipäev ehk kuidas ma itaallase nutma ajasin

Hommikusöök on jälle magus, kuid piisava kombineerimisega saab kõhu täis. Mõned julgemad ajavad juba natuke šokolaadisaia näost sisse.

Esimese töötoana lähme metsa koostööd õppima. Idee on lihtne - meil on oma kosmoselaev, mis sõitis hunnikusse (nii juhtub kui vastavat väljaõpet pole!) ning peame minema lähedal olevale planeedile, et kus tulnukatele toiduks olla elulootust on. Laevast välja tulles ei näe midagi (meil seoti silmad) ning ei saa ka rääkida. Maksimaalselt võime olla laevast väljas 20 minutit. Lihtne, jääge kõik ellu! Egas midagi, moodustame 26st inimesest kolm gruppi, laevas olijatest üks juhendab „paremale-vasakule“ ning hoolimata rängast ajatrahvist (mida tõi laevast eemal olles rääkimine) jõuame 10 sekundit enne lõpuvilet kõik elusalt asustatud külla. Edukas hommik!

Järgnevad erinevad koostöö harjutused köiel, mis minul silmad särama võtavad! Üks harjutustest lõppeb minu jaoks sinika ning marraskil küünarnukiga – kuid see ei vähenda mu sära. Teine töötuba räägib tervisest; arutleme pikalt mis on õnn ning proovime kõike plakatile joonistada. Teen suure kandilise lehma, sest lehmad on toredad. Hiljem käime ringi ja täiendame teiste plakateid; keegi kirjutab mu lehma juurde „I love milk“. Õige, piim on ka tore!  

Õhtusöögi valmistavad eestlased – kärutädipuder, kamapallid, kamavaht, kiluleib, munavõi.. Itaallasest Köögijumal (korraldusmeeskonna üks liige, kelle ülesanne oli köögil silma peal hoida) tuleb meile appi ning sujuvalt annan sibulahakkimise temale. Varsti tuleb noormees, silmad märjad ja küsib nukra näoga, kas sellest piisab. Ei piisa. Mõne hetke pärast nutame kõik. Räägin talle tõsise näoga, kuidas itaallase nutma ajamine on minu bucket listis juba ammu olnud - kuigi ta kahtleb natukene väite tõsiduses pakub välja, et homme võime mõne portugallase ka nutma ajada. Kartulite pudruks tampimiseks puuduvad vajalikud riistad seega Köögijumal võtab plekist kohvikannu ja hakkab sellega putru peksma laulupeo muusika rütmis. Ise kiitleb, et eestlaste moodi süüa teha on tore! Jätame mainimata, et igapäevaselt me kohvikannuga kartuleid siiski ei purusta.

Pärast õhtusööki on filmiõhtu, kus vaatame tõsiselt healühifilmi asjadest ja pikemat filmi, millest ma tean vaid algussubtiitreid ning lõpukaadreid. Unes ei näinud midagi.

Jätkub....