Kuidas ma Austrias käisin vol 3

Itaallane nutma aetud, Lola kallistatud.. vaid mõned päevad veel reisi lõpuni!

Laupäev ehk kuidas ma Munamäe suurel ja kurjal sugulasel külas käisin

Hommikusöögiga on kitsas käes, järame mida leiame. Hommikupooliku veedame nostalgiarajal ning võtame kokku möödunud päevad. Lõuna saabub oodatust varem ning seepeale tuleb eestlastel mõte, millest me loobuda ei kavatse – tahame mäge katsuda! Suudame pisar silmis leppida faktiga, et Nockspitze (2403m) jääb vallutama, sest... üleliigset kuut tundi matka jaoks meil lihtsalt ei ole. Siiski siiski – valguse kiirusel liikudes suudaksime vallutada vähemalt teise, Munamäe mitte nii suure ja kurja sugulase Mutterer Almi (1608m). Karjume viisakalt üle maja, et informeerida ka teisi oma plaanist – rumeenlased tahavad kaasa tulla, teised mitte. 10 minutit pärast kokkulepitud kellaaega ilmuvad kohale hoopis preilid Portugalist. Veel viis minutit hiljem ilmuvad kuskilt ka rumeenlased. Oleme eestlaslikult pahased ebatäpsuse pärast, nemad vaid on üllatunud „Kui te ütlesite et viie minuti pärast saame kokku siis... te mõtlesitegi et viie minuti pärast saame kokku?!“.

Sõit kaabelautoga mäkke kestab umbes 10 minutit; kujutan väga elavalt ette kuidas minu vanemlikul eeskujul selle peale süda meeletult pahaks läheks. Mäkke jõudes tabab meid tõeline šokk - õhk on niivõrd puhas ja värske, et kaalume võimalust sellest mürgitust saada. Oleks kilekott tooks teistele suveniiriks kaasa! Eksime järve otsides ära Teeme pika jalutuskäigu ning avastame, et järgmine töötuba hakkas viis minutit tagasi. Teistel on (2 rumeenlast, 3 portugallast, 2 eestlast) on ükskõik – meie (3 eestlast) südametunnistus ei luba puududa ning tormame tagasi. Tagasi jõudes saame teada, et grupp ootab teisi ning enne ei alusta. 

Õhtusöök on jällegi ökotalus – kogu meie pahameel lahtub Lolat nähes. Tema meid ei vaimustu, segame vaid tema õhtusööki. Õhtul on hüvastijätupidu – itaallased teevad pitsat. Päeval uurisid nad kõigi käest, mida keegi pitsale tahab ning mingil põhjusel pöörduti eestlaste poole lausega: „Teile kartul sobib sinna peale, eks?“. Kartul? Pitsale? Seda ei oska isegi kommenteerida. Esimene nende tehtud pitsa nimega „Panime kõike mis kapis oli“ on minu maitseeelistuste suhtes täiesti teises spektris. Kolmanda pitsa tegemise ajal seisan Köögijumalal kõrval ning juhendan jagan oma mõtteid ja abikäsi. Oliivid jätame välja, baklažaani ka. Lõpptulemus on täitsa hea!

Pühapäev ehk kuidas ma Viini armastama hakkasin

Ärkame enne kuut, seitse läheb tramm Innsbrucki. Suures õhinas ning pooleldi magades tuleme maha paar peatust varem. Kasutame Härra Kaitseväelase sisemist kompassi ning ühel hetkel oleme kadunud. Üks seltskonnaliige (viiest) saab kurjaks ning sõimab valimatute sõnadega. Uurin, kas tõesti on vaja kasutada sellist sõnavara – ja veel niivõrd vara hommikul – ning urgitsen välja kaarti. Härra Kaitseväelane ühildab oma kompassi kaardiga ning võtame õige suuna. 4 tundi rongisõitu rongis magamist võib alata!  

Viinis meenub meile, et meil ei ole härra SoomeAusterlase – kes meile vastu pidi tulema – numbrit. Temal meie oma ka mitte. See on see hetk, kus organisatsioonide särgid kuluvad marjaks ära ning leiame ta üpris kiirelt. Viime asjad tema juurde ning lähme linna uudistama. Temperatuur on hea, ilm on ilus, inimesed naeratavad. Pistan varba Doonausse, jalutan mööda Viiruse baarist, vahin keset linna ussiga tõtt, teen 10 minutit lõunauinakut päikese käes, külastan mitmeid kauneid kohti kuni päike tuttu läheb ning pimedus võimust võtab – inimesed naeratavad veel rohkem, kuskil taustal mängib pidevalt klassikaline muusika, keset purskkaevu on klaver, inimesed tantsivad tänavatel, männid lõhnavad ennastunustavalt ning linn oma tuledesäras on fantastiliselt kaunis. Armun lootusetult.

Esmaspäev ehk kuidas ma lennujaamatöötajale männiokkaid kinkisin

Käime hommikul korraks poes ning suundume edasi lennujaama. Enne turvaväravast läbi minekut palutakse kõik asjad taskust välja võtta. Kujutlen ette, kuidas nii kui mina väravast läbi astun mundris mehed mu pikali jooksevad ja kuskile pimedasse keldriruumi ülekuulamisele viivad. Noh, teate küll, arvestades seda, et mind alati läbi otsitakse. Lükkan käed pükste taskusse ning... saan aru, et normaalset muljet mul jätta ei õnnestu. Toppisin eile taskud männiokkaid täis ja tõstan need kohusetundlikult enda ees asuvasse korvi. Tädi hakkab naerma ja küsib, kas tõin need talle. Luban tal soovi korral paar tükki võtta. Ta keeldub. Astun väravast läbi, mitte midagi ei juhtu. Kas tõesti?! Mitte mingit läbiotsimist?! Jõuan korraks mõttes hundiratta teha ja siis.. astub minu juurde tädi, kes palub mul toolile istuda, kingad jalast ära võtta, need talle anda ning oma taldu näidata. Kommenteerin vaid, et loodan, et mul on jalad puhtad kuid rohkem kommentaare teha ei julge ka – eemal seisavad mundris mehed. Istun vaikides ja paljajalu tooli, Punapea kõnnib mööda ning naerab: „Jälle jah? Sul ka ei vea“. Pärast seda lauset astub tema juurde noormees, kes palub avada käsipagasi. Hah, karma!

 Härra Kaitseväelane proovib eemal teha nägu, et tema meiega ei ole. Saan kingad tagasi, kõik oma männiokkad ka, Punapea näitab ette rahakotis oleva küüneviili ning lubab pühalikult sellega mitte kedagi rünnata. Ongi kõik, võime edasi liikuda! Viin – Frankfurt läheb libedalt – magan enne kui lennuk õhku tõuseb. Vaarikakoogi pakkumise ajaks ärkan üles, teen lennukiaknast paar ilusat pilti ning proovin taastada ajufunktsioone, mis kadusid kui avastasin, et minu kõrval istub inglasest noormees, kes räägib korralikku briti aktsenti. Frankfurt – Tallinn peame ootama umbes kuus tundi; ootame aga seitse äiksetormi tõttu. Kõnnime Punapeaga eskalaatoril vales suunas, mängime superkangelasi ning lahendame ristsõnu. Frankfurt-Tallinn lennu algusel on aknast pilvi näha kuid siis ei paista enne Tallinna tulesid enam midagi. Tallinnas on ka äike – tunne nagu Austrias oleks!