Siin me nüüd siis elame, viis naist kõik koos. Kolm vana olijat ning kaks uut. Uus Punapea - eelmine lahkus minu ülimeeldivast seltskonnast kevadel ning tema asenduseks on.. Punapea! Preili Kuuvarjutus - tütarlaps, keda ma nägin eelmisel nädalal rohkem kui eelmisel semestril. Preili SaareNaiseRamm, kes laseb minul kõik purgid lahti keerata. Preili Keemik, kes - oh üllatust - õpib keemiat. Ning mina - "nagu muuseum" kui Punapead tsiteerida. Ähvardasin, et ma ei selgita talle ÕISi, seepeale võeti sõnad tagasi.
Mina ja SaareNaiseRamm otsustasime olla eriti tublid ning lahendada kõik kodused probleemid. Näiteks duši all käies võis täiesti kuivaks jääda, sest segistist pritsis vesi välja horisontaalselt. Jah, horisontaalselt. Keerasime jupid lahti, hoidsime äädikavees ja voilaa - vee suund on täiesti kooskõlas gravitatsiooniga. Kuna köögi kraan oli umbes samasuguses seisus, proovisime ka seda loodusseadustele allutada. Tee mis tahad, meie õiget jullat ära keerata ei jõudnud. Toppisime kraani äädikaga täidetud klaasi ning ootasime - paremaks läks, perfektseks aga mitte.
Ja siis ta tuli - herr Jõud kõrvalboksist, käed musklis ja halo pea kohal! Naistekari hullus õnnest ning suunasime ta koheselt ilma pikema jututa kraani juurde. Eks me sisimas kõik lootsime, et vett purskab mitmes suunas ning noormees saab veega üle kastetud (teate küll millised märjad T-särgid välja näevad), kuid selles osas pidime pettuma. See-eest kraan sai lahti keeratud ning otsikud puhastatud; nüüd ei peagi pärast nõudepesu riideid vahetama.
Herr Jõud lubas pühalikult, et lahendab kõik mured, küsigu me vaid. Mõned aastad tagasi lubasin - siis kui ma häbelik tütarlaps veel olin - et kõik purgid keeran ise lahti ning meeste abi ei kasuta. See juhtus pärast 15 minutit koridoris moosipurgiga ootamist, et mõni mees mööda kõnniks ning kannatava preili päästaks. Aga ei, mitte ühtegi! Tol õhtul moosita ma jäingi. Nüüd aga leidsime end olukorrast, kus nälg tahtis silmanägemist ära võtta, kuid kurgipurk keeldus koostööst. Proovis üks ja proovis teine, proovisime kambaga koos - purk lahti ei tulnud. Enam ma häbeliku tütarlapse staatuses pole, vajusin poiste boksi sisse ning hõikasin, et vajan tugevat meest. Neil läks muidugi silm särama, et ilus tüdruk külas ning olid koheselt valmis oma jõudu näitama. Poiss keeras kaant üht ja teist pidi. Häälega ja hääleta. Karjus ja pahandas. Kirus vanaema rammu, ähkis ja puhkis. Häbisse jääda ka ei saanud ning lõpuks kandis töö vilja - mina sain kurki ja tema au ning kuulsuse. 
0 comments:
Post a Comment