Kas teie teate, kuidas õppida?

Kõik kulgeb sama rada pidi - trennis suutsin endale umbes nädala valutavad lihased hankida; tööl läheb läbi raskuste tähede poole; õues on suur suvi ja mina päikese käes suudan oma heleda nahaga silmi pimestada; motivatsiooniüritusel sain sokid(!!!) ja tunnustuse kui kõige asjalikum. Millest ma aga hoopis rääkida tahan on.. kool! (jälle)

Loomulikult, koolis on ka mitmeid aspekte vanaviisi - palju kodutöid, hunnik esseesid ning loengud, mis ei taha kuidagi lõppeda (pool kuus lõppema pidanud loeng kestis veel 45 minutit hiljemgi). Siiski on ka muutusi, näiteks nüüd ei koorma mina end asjadega üle vaid vahelduse mõttes teeb seda ülikool. Sel nädalal saan end lõbustada päevaga, kus loengud on 8-10, 10-14, 11-14, 14-18 ja 14.45 - 18. Mu sisetunne tahab mulle täiesti teadmata põhjustel väita, et ma ei jõua sel päeval kõikidesse loengutesse. Teisest küljest on aga väga meeldiv, et kõrgemad jõud minusse niivõrd palju usuvad. Endal on küll tunne, et laupäeva ja pühapäeva vahele oleks vaja lisapäeva. 

Lisaks on tulemas sess ja suurte projektide tähtajad. Panin sessigraafiku paika ja.. sain üpris kiiresti aru, et vanemlikule eeskujule tuleks teha foto, et ikka meeles püsiks, miuke ta laps välja näeb. Üht kodutööd on mul au teha koos Muusikuga. Mina tundsin end selle tõttu üpriski kindlalt, kuna ta on jätnud alati mulje, et oskab värki ning mina... püüan siiani aru saada, mis keeles loengut peetakse. Haarasime siis härjal kohe sarvist ning olime raamatukogus usinad -  plaanist "pool tundi kuni 45 minutit maksimaalselt" plaanist sai ootamatult "kaks tundi" sündmus. Vot nii asjalikud olimegi! Selle aja jooksul hämmastas Muusik mind täielikult. Et ta tark ja andekas on, selles ma ei ole kordagi varem kahelnud. Kuid sinna juurde tema planeerimisvõime, asjade läbi mõtlemine, süsteemne lähenemine... see kõik oli nii lihtne, loogiline, motiveeriv. Tõeline eeskuju võtmise koht. Mina torman pea ees ülesannet lahendama, tema mõtleb kõik võimalikud probleemid eelnevalt läbi ja elimineerib võimaluse nende tekkeks. Mina panen endale kirja, millal on tähtaeg, tema planeerib endale tegevusplaani jupikaupa vaheeesmärkidega, vältimaks olukorda kus ta öö enne tähtaega silmi tahab peast nutta. Fantastiline. Miks mina nii ei oska?

Samal ajal pean ka teise rühmatöö tegema. Ülesanne on kordades lihtsam - tuleb teha ühest artiklist ettekanne. Minu paariline on väga oskuslik ja tark, valdab enda valdkonda... ja võttis nõuks uurida iga pisimatki detaili selle valdkonna kohta üldse kunagi öeldud on. Mulle meeldib tema entusiasm, kuid... ma ei suuda leida seda aega ja energiat, et lugeda läbi 16 erinevat artiklit ühe teema kohta kui ettekanne peab olema konkreetsest artiklist, mitte valdkonnast. Kuna ilmselgelt on magistrantidel vaba aega ülearu ning rühmatööde koosolekute jaoks leiame vabalt kõigile sobiva hetke (iga päev, mitu korda!) siis saan teha veel rühmatöid. Ühel võtsin juhtimise enda peale, kavatsen varakult alustada koos vaheeesmärkidega ning üldse kasutada julmalt sama meetodit, mis Muusiku pealt nähtud. Enesetunne: paljulubav. Seega.. tegudele! 

Imenipp stressi vastu

Mõned päevad tagasi sai minu pisike Lepatriinu kahekuuseks. Tulihingelise fännina läksin peole umbes viis tundi varem kohale kui kutsutud. Kõik võtsid mind rõõmsalt vastu; LasseTheCat näitas erilist sümpaatiat välja siis, kui oma kanasingiga leiba sööma hakkasin. Proovis paar korda leiva vahele ronida isegi, et mulle lähemal olla. Korraks liikus mu pilk mujale... ning neljajalgne hingas singiviilu mu leiva pealt ühe hingetõmbega endale sisse. Niipalju siis mu lõunast.

Räägime aga hoopis tähtpäevalisest. Miks ma Lepatriinust pajatan on see, et olen jõudnud jälile ühele saladusele. Nimelt stressiga toimetulekuks on üks imeline viis – tuleb saada tädiks! Kas ka mõne teise rolli omandamine sama tulemuse annab, ei oska hetkel kommenteerida. Uurin onu käest. Igatahes, lähen mina Lepatriinule külla, tema emme sõnul on laps olnud rõõmurull hommikust saati. Küsin pisikese käest, kas ta mulle ka naeratab. Lepatriinu vaatleb mind justkui tehes kiireid arvutusi, kas tasub. „Äkki ikka naeratad tädile? Natukene? Niimoodi pisikese naeratuse?“ Silmist käib läbi kelmikas helk ning otsus on vastu võetud. Juba see tulebki, ere ja soe kui suvine Hispaania päike, naeratus vaid minu jaoks! Nii me seal särame, kaks rõõmsat ja rõõsat! 

Lepatriinuga on meil koos üldse tore. Võime kaua koos juttu ajada; sageli teemadel, mis teisi ükskõikseks jätavad. Ükspäev näiteks sisustasime päris pikalt oma aega pajatades...fliisteki hingeelust. Sellel olid suured punased roosid ning Lepatriinu pidas neid ääretult köitvateks. Kuigi edasiliikumisoskus veel eriti käpas ei ole, siis tegi kõik endast oleneva, et mööda mind üles ronida ning seda lähemalt uudistada. Pealegi.. tekid kaitsevad külma eest, on ilusad värvilised, pehmed ja soojad ja...  Kas teie ei leia, et need saavad häbiväärselt vähe tähelepanu? Jah, Lepatriinu on küll pisike, kuid juba teab, et tädiga saab alati kõigest rääkida. Kasvõi fliistekkidest.

Ja proovi siis niimoodi stressis olla! Võimatu!