Imenipp stressi vastu

Mõned päevad tagasi sai minu pisike Lepatriinu kahekuuseks. Tulihingelise fännina läksin peole umbes viis tundi varem kohale kui kutsutud. Kõik võtsid mind rõõmsalt vastu; LasseTheCat näitas erilist sümpaatiat välja siis, kui oma kanasingiga leiba sööma hakkasin. Proovis paar korda leiva vahele ronida isegi, et mulle lähemal olla. Korraks liikus mu pilk mujale... ning neljajalgne hingas singiviilu mu leiva pealt ühe hingetõmbega endale sisse. Niipalju siis mu lõunast.

Räägime aga hoopis tähtpäevalisest. Miks ma Lepatriinust pajatan on see, et olen jõudnud jälile ühele saladusele. Nimelt stressiga toimetulekuks on üks imeline viis – tuleb saada tädiks! Kas ka mõne teise rolli omandamine sama tulemuse annab, ei oska hetkel kommenteerida. Uurin onu käest. Igatahes, lähen mina Lepatriinule külla, tema emme sõnul on laps olnud rõõmurull hommikust saati. Küsin pisikese käest, kas ta mulle ka naeratab. Lepatriinu vaatleb mind justkui tehes kiireid arvutusi, kas tasub. „Äkki ikka naeratad tädile? Natukene? Niimoodi pisikese naeratuse?“ Silmist käib läbi kelmikas helk ning otsus on vastu võetud. Juba see tulebki, ere ja soe kui suvine Hispaania päike, naeratus vaid minu jaoks! Nii me seal särame, kaks rõõmsat ja rõõsat! 

Lepatriinuga on meil koos üldse tore. Võime kaua koos juttu ajada; sageli teemadel, mis teisi ükskõikseks jätavad. Ükspäev näiteks sisustasime päris pikalt oma aega pajatades...fliisteki hingeelust. Sellel olid suured punased roosid ning Lepatriinu pidas neid ääretult köitvateks. Kuigi edasiliikumisoskus veel eriti käpas ei ole, siis tegi kõik endast oleneva, et mööda mind üles ronida ning seda lähemalt uudistada. Pealegi.. tekid kaitsevad külma eest, on ilusad värvilised, pehmed ja soojad ja...  Kas teie ei leia, et need saavad häbiväärselt vähe tähelepanu? Jah, Lepatriinu on küll pisike, kuid juba teab, et tädiga saab alati kõigest rääkida. Kasvõi fliistekkidest.

Ja proovi siis niimoodi stressis olla! Võimatu!