"Tark ei torma ja loll ei lõpeta" ...

.. oli minu ja SaareNaiseRammu moto lõputööde kirjutamisprotsessi vältel. Kuskile meil kiiret polnud, kuid mittelõpetamine ka valikus ei figureerinud. Moto töötas, sest tööd said esitatud ning enamgi veel - kaitstud. Pingelanguse peaval tuli alles koos tulemusega järgmisel päeval. Vaatasin oma to-do-listi, milles olin kõik viimseni maha tõmmanud ja ei osanud mitte kui midagi asjalikku oma ajaga peale hakata. Jäi üle vaid lõpuaktuseid oodata.

Tekkel uhkelt peas tõusin kikivarvukile nägemaks, kuidas SaareNaiseRamm oma esimesed sammud värske kraadi omanikuna teeb. Tema tuiskas aga uksest välja ja kadus nelja tuule suunas. Sellised need noored on! Varsti ilmus siiski uuesti nähtavale; egas ta tahtis ka kuulda, et tubli on. Nüüd tal külas käies selgus, et minu toodud (lõike)lilled on ikka veel üpriski adekvaatses seisus vaasis. GMO, ilmselgelt.

Järgmine päev sain - tekkel jälle uhkelt minu vaimustavat patsikest katmas - kuulata, mida rektor mulle räägib. Teoorias jagati eluteele kaasa tähtsaid sõnu, kuid praeguseks mäletan vaid, et meil polevat õigust õpinguid poolel jätta (põhjus on nüüdseks minu kraadiga hinnatud teadmiste hulgast lahkunud) ning, et tütarlaps minu kõrval kogu püha ürituse aja nutitelefoniga Facebookis istus ja enda ees oleva õppejõuga kirjakesi vahetas. Ah, et kuidas ma tean? Vahepeal pidi ta vastust liiga kaua ootama ning seega koputas talle õlale "Noh, lugesid juba või?". Kui ma öösel kell üks enda telefoni ka ilusate sõrmekeste vahele lõpuks haarasin leidsin sõnumi, mis mind ja mu diplomit kohvikusse viia tahtis. Tuleb ikka endale telefon käe külge teibiga tõmmata, muidu kohvikusse ei saa.

Mõte sellest, et minu arvuti lähiajal esseede kirjutamist ei näe, on ääretult paeluv ja soojendav. Harjumusest tahaks siiski ainetele registreerida. Näiteks võttis ühendust õppejõud ning rääkis head uudist - tulevast õppeaastast pakub ülikool hollandi keele järgmise taseme kursust.

Varbaidpidi olen ikka koolis - juhendaja saatis suvelugemiseks artikli, sest ega teadus suvepuhkusele lähe. Ma end veel nii teemasse sisse pole viinud, et jälle söömishäiretega kummitusi unes näeks, kuid paranoilised maffioosod on juba esindatud.

"Pool tundi häbi, aga kraad kogu eluks", kui..

... tsiteerida tundmatuid klassikuid. Nädal tagasi kaitses SaareNaisRamm edukalt oma tööd ning mina olin tema üle ääretult uhke! Siiani olen. You rock girl! Kujutasin elavalt ette, kuidas ma ka kunagi nõnna kaugele lõpuks jõuan ja mis tunded/emotsioonid minust läbi käivad. Kujutluspilte takistas oluliselt eesootav eksam, mille jaoks olid konspektis laused stiilis "2-arahhidonoüülglütserooli (2-AG) teke fosfoinositiididest närvirakkudes fosfolipaas C ja diatsüülglütserooli lipaasi katalüüsimisel" ning avastus, et see minu ilusasse ajju kohale ei jõua.

Lõpuks jõudis kätte ka see aeg, kus mina sain rea tähtsate isikute ees seista ja neile rääkida, mida ma kokku kirjutanud olen. Ärevus selle pärast tekkis eelmise päeva õhtul kell kuus. Ööga suutsin küll seda alla lükata, kuid - osav nagu ma olen - oli see hommikuks tagasi ning ma polnud kindel, kas ropsida või graatsiliselt minestada. Mõlema jaoks ajul ressurssi polnud. Enne teaduskonna poole liikumist sain ka teada, mis tunne on paanikahoogu omada. Ei soovita.

Tegin kõigile tuttavatele selgeks, et kelle oma kaitsmiselt leian, selle ma sõbralistist ära kustutan ja edaspidi tänaval ignoreerin. Sõtse va kaval leidis, et ma nagunii tänaval tuttavaid ei märka ning larhviraamatus kontot pole, seega ta võib vabalt kohale tulla. Doktor ilmus ka platsi hoolimata minu poolt öeldud valest kaitsmisajast, päevast ja ruumist. Tegelikkuses oli natuke uhke küll, et mul fännklubi kohal oli. 

Ja siis kuulutas komisjoni esimees valju häälega, et minu kord on nüüd ette tulla. Proovisin maksimaalselt normaalne olla ning minimaalselt (nähtavalt) väriseda. Arvatavasti nägi see kohutavalt veider välja, kuna iga päikesepuudusest tulenevalt lumivalge keharakk minus püüdis vältida stressileevenduseks mõnda nalja alustuseks teha. Ma arvan, et lõputöö kaitsmine ei ole kõige õigem koht, kus alustada oma püstijalakoomiku karjääri.

Pilti taskusse ei pannud ning nuttes minema ei jooksnud, nii et tegelikult ääretult edukas, kas pole? Ennist sai tagasi mõeldud kaitsmisele ning tekkis tahtmine maa alla vajuda ja silmi peast välja nutta, sest enesekriitik minus tõstis pead ja leidis absoluutselt kõik vead üles. Samas tean, et sisedraama on täiesti ülepaisutatud ning tegelikult kõik läks hästi. Sest nüüd on kõik. Kraad kogu eluks. Kõik, kes mind kaua kaua näinud ei ole.. nüüd on teie võimalus, sest...

..Master has given Dobby a diploma? Master has presented Dobby with a Degree! Dobby is free!!!

Ah, uni ongi nõrkadele!

Ajasime köögis SaareNaiseRammuga juttu ning vestluse taustaks avasin külmkapi. Jõllitasin selle sisemust pikalt ja põhjalikult, kuni lõpuks pidin nõu küsima, mida ma üldse sealt otsingi? SaareNaiseRamm heitis mulle kahtlustava pilgu ja segaduses häälel mainis, et "No tegelikult on sul tee tegemine pooleli...". Õige jah, ma teen teed ju. Selliseid hetki on hirmuäratavalt palju tekkinud, kus mõistus ei koopereeru enam. Ja siis selline tahab kraadi, eksole!

Lõputööle sain hinnangu "Väga hea, tee .pdf ja esita ära" (me ei pea köitma) päev enne ametlikku tähtaega. Istusin arvuti ees ning tegelesin pingsa jõllitustööga. Käsi aga ei tõusnud saada nuppu vajutama. Peas keerlesid hullumeelsed ideed, kuidas ma olen kuskil nagunii mõne koma valesti pannud või kubiseb kogu mu eepos kirjavigadest või... mida kõike ma veel saaks seal valesti teha. Lõpuks pigistasin silmad kinni ja saatsin ära (loodetavasti õigele isikule). Koheselt tekkis pingelanguse peavalu nagu kellavärk! Tegin valguskiirusel endale nimekirja kodutöödest ja eksamitest, mis veel valmimist ootavad ning sain peavalumurest lahti kui imeväel. Palun pakkuge ideid, millega pärast kaitsmist endale stressi tekitada võiks, aitäh.

Pärast töö esitamist lubasin endale natukene puhkust ning võtsin voodis horisontaalse asendis sisse ja tõmbasin teki üle pea. Sellest saati on minu unehetked möödunud korra tunnis ärkamise saatel. Suikun unne -> ärkan võpatuse saatel üles -> olen paanikas, et ma tööd ei kirjuta -> mälu ärkab ja ütleb, et olen napakas -> suikun unne... vaid selles, et tunni pärast stsenaariumit korrata. Doktor avaldas arvamust, et ehk kogu suve ei kesta. Tal oli õigus - mingist ööst alates ärkan hoopis viimase eksami õudukate pärast. (Farmakoloogia olla küll vaid keeruliste sõnadega lihtne jutt, kuid ma kahtlen selles veel jätkuvalt). Või siis näen unes, kuidas Miley Cyrus mind uputada üritab, samal ajal kui keegi basseinis olevaid inimesi tennisepallidega pillub, et nad kiiremini ujuks... Mul on probleeme.

Troy: I think I'm failing psychopharmacology. Britta: Why are you taking that? Troy: I thought it was a class about crazy farm animals.

Varsti võib endale stressi tekitada kaitsmise pärast. Ma ei ole kunagi olnud vaimustuses proovikaitsmiste ideest. Mitte, et mul oleks midagi raske õppustel, kerge lahingus mõtte vastu või oleksin enda võimetest üliinimlikult heal arvamusel, oh ei. Pigem pole ma ideest üks õudus kaks korda liigselt vaimustuses. Kuidagi läks nii, et mitte kummagi bakalaureusetöö ega ka seminaritööga pidanud ma eelnevalt midagi proovima. Eelmine nädal tundsin aga, et just proovikaitsmine on see, mida mu üksluine eluke vajab. Aitas, oi kuidas aitas! Lisaks leidsin selle käigus üles vormistusvea ning puuduva sõna - ilmselgelt oleks pidanud rohkem jõllitama enne saatmist. Kavatsen õppejõuvaba proovi ka veel korraldada, kes tahab tulla võib koogisoove öelda.

Palun minu pükse mitte süüa!

Kurtsin Wolverine'ile oma jalavalumure, mille peale ta kortsutas mõtlikult kulmu ja ütles, et... kust tema teab, ega ta arst ole. Enne kui ma ahastavalt ohkama jõudsin hakata oli ta siiski diagnoosimiseks valmis ning käskis paariks päevaks trennist loobuda ning vabalt võtta. Dr.Google ja kaine mõistus sekundeerisid. Aga siiski. Puhata? PUHATA JA MÄNGIDA?! Üks on laisk, teine on loll ja mina pean üksipäini rabama! Talitsesin end ning ei soovitanud temal näiteks hingamisest paariks päevaks puhkust võtta, kuigi leidsin, et see imetabane võrdlus oli. Jäin ilma ainsast tegevusest, mis mind mõistuse juures hoidis. Nüüd seisan püsti vaid tänu oma hullumeelsusele. Ah, et mis diagnoosiks sai? Harilik-liigne-agarus-on-ogarus. Dr.Googlega peab muidugi ettevaatlik olema, mina diagnoosisin endale veel ajusisese paelussi ning SaareNaiseRamm jõudis hepatiidini. RoosaManna lõi vaid käega vastu pead ja ütles, et me oleme üleõppimisest lolliks läinud. Lihtne öelda, ega tal paelussi ajus pole!

 

Lõputöödega läheb edukalt...läheb. SaareNaiseRamm on enda eeposega lõpule sammuke lähemal kui mina, sest tähtaeg on varasem. Ta kirjutas nii armsasti, et "Vaatlemisel olgu korraga töös võimalikult palju erinevaid meeli – nägemine, kompimine, kuulmine, haistmine ning maitsmine (Käis, 1989). Viimast ei saa aga tihti rakendada, kuna vaadeldav objekt ei pruugi olla söödav." Kujutasime RoosaMannaga väga elavalt ette, kuidas lapsed rannas kive lutsutavad ja majakat lakkuda proovivad, enne kui õpetaja neile teada annab, et vaadeldav objekt söödav pole. Kahju kohe, et lõplikust versioonist see lause välja jääb. Ei julge mõeldagi, mis imelisi lauseid mina kokku produtseerinud olen...

Ning neid kindlasti on. Sest vahepeal jään väga absurdsete sõnade õigekirja üle mõtlema ning järgmisel hetkel taban end arusaamalt, et see ei pea üldse mitte minu lõputöösse kirja saama, ei õige ega vale grammatikaga. Täna, pärast kaheksat ja poolt tundi raamatukogus istumist ja töö tegemist, tuli neid vigu lõpuks nii, et spell-check oli valmis plahvatama. Edaspidi oleme targemad ja teame, et süüa võiks kaasa võtta, sest aju vajab energiat. Sõime siis šokolaadi. Mäletan küll, kuidas lubasin, et "Vat see tahvel šokolaadi, selle lõpuks on mul töö valmis!" See oli kaks tahvlit tagasi. Mina ja mu suur suu. Koduteel suutsime iga jutu toiduni viia, ükskõik kui väga me seda vältida proovisime. Kuni selleni välja, et kui trenniriietusest rääkides capoeira abadaśid (püksid) mainisin, õhkas SaareNaiseRamm heldinult "Abadad? Kõlab maitsvalt!"

Vahepeal nägin juhendajat ka. Ei käskinudki kogu tööd ümber kirjutada ning avaldas arvamust, et minu väljamõeldud probleemid on... väljamõeldud. Kui ma särasilmselt Doktorile uudist rääkima asusin uuris tema, kas juhendaja andis minuga seoses alla siis või. Sotsiaalne tugi on mul meeletu nagu näete. Tegelikult olulist lohutust pakkuda ei saagi. Ühed tulevad patsutavad õlale ja räägivad, kuidas see viimane pingutus tuleb vastu pidada ja siis on läbi. Teised ütlevad, et möla maha ja saa üle, kui ei taha siis ära kirjuta. Ja kumbki ei aita, sest... tere Kapten Ilmselge, eksole. Stressist tingitud magamisraskused teevad mind ussitavaks ja sisisevaid vastuseid tuleb rohkem kui tahaks. Või siis teine äärmus - nutan nagu mu jäätis oleks asfaldile kukkunud, sest minu nägemuses on kellegi lause hoolivusest pakatav ja võrdub minu vati sisse mässimisega ja teetassi ulatamisega. Ning tegelikkuses võidi mulle ka ilmateadet lihtsalt lugeda või kästi homme helistada. Emotsioonid möllavad nagu viimnepäev oleks käes.

Üldiselt ma ei tea, kas te tüdinete lõputööjutust juba ära või ei. Võtsin endale eesmärgiks selle valmis saada oluliselt varem kui peaks ning seega lähen ma järgmise 24h jooksul kas hulluks või kukun õnnest kokku. Let the madness begin!

Kuidas mind pükstest kõige kiiremini välja saada?

Tikk-takk, tikk-takk... Tunnen puudust suurest ja raskest seinakellast, sest see lisaks praegusesse hetke nii mõnusat dramaatilisust. Kui ma oma eelmise sissekandega suutsin paarile lugejale jätta kogemata mulje, et kõik on vahva ja roosiline, siis ma väga vabandan selle vale eest, milles te siiani elama olete pidanud. Juuksed sorakil, keset kommipaberihunnikuid söön mina šokolaadi ja RoosaManna kühveldab kahvliga kooki ja mõtleme, et stressisöömine ei paista üldse niivõrd efektiivne olevat kui arvata võiks. Lisaks selgus, et tegelen ka stressijoomisega ehk minust läbi käiva tee kogus on oluliselt suurenenud. Doktor arvas, et kui ma "kaks-lauset-üks-kann-teed" elustiili jätkan, võin lõpetamiseks uusi neere ostma minna.

Praegu on üks nendest aegadest, kus absoluutselt kõik valesti kisub ja soov vaid oma kassiga rääkida on. Kui aega oleks istuks laua all ja väriseks aga.. aega ei ole. Mis siis valesti läheb? Näiteks - käisin jooksmas ning kuna ma teadsin (enda arvates) ideaalselt, kus ma olen, siis otsustasin lõigata veidi. Selgus, et mul ei ole õrna aimugi oma tegelikest koordinaatidest ja pean sihitult ekslema... kuni sain aru, et tegelikult olen ma siiski täpselt seal, kus ma arvasin end olevat. Jah, ma suutsin Tartus end ära eksitada samal ajal olles täpselt seal kus ma arvasin end olevat. Luurele minuga minna ei tasu.

Kuna lubasin RoosaMannale bussi vastu minna ajasin kodus teksad jalga ja istusin arvuti ette, et tütarlapsele oma progressist teada anda. Oluline info siiski, eksole. Tundsin reie tagaküljel mingit torget. Ikka juhtub. Liigutasin jalga ja...uus torge. Panin käe sellele kohale ja tundsin umbes herilase suurust ja kujulist liigutavat muhku. Hoia veel päev otsa aken lahti ja teksad tooli seljatoel. Kargasin pükstest välja kiiremini kui F1 mehaanikud boksipeatust teevad ning jõllitasin libaherilast, kes endale mu teksade sisse kodu ehitada tahtis. Välja näeb nagu... geneetiliselt muundatud parm aga kuna mu bioloog momendil lilledele laulmisega valgustamisega hõivatud on, siis ei saa määrata ka. 

Ajaloo huvides olgu öeldud, et ma olen varem ka sellisel kiirusel pükstest sõna otseses mõttes välja hüppand. (Põhjus samalaadne). Hea asi oli see, et ei saanud ei nõelata ega hammustada. Halb asi oli see, et seisin aluspesus keset õunaaeda ja keeldusin pükse jalga panemast.

Kodutööks tuleb artiklit analüüsida igast võimalikust asendist. Otsustasin sellega tegelema hakata ja avastasin, et minu püüdlused paberit võimalikult vähe kasutada on kiitust väärt - prindime kahepoolselt. Ma tahtsin tahma ka kokku hoida ja printisin vaid üle lehe selle välja... Mõte oli vähemalt tugev.

Võite arvata, kus ma sel joonisel paiknen

Kirjutamismuusika

Juba bakatöid kirjutasin muusika saatel. Mul oli kindel instrumentaalmuusika nimekiri koostatud, mida kuulasin hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni. See oli see, mis mulle kirjutamismentaliteedi tõi, mis inspireeris ja toetas. 

Kord raamatukogus, olles kolm päeva jutti täpselt sama instrumentaalmuusika playlisti kuulanud...tardusin ootamatult ning paanika võttis võimust. Vaatasin ehmunult ringi, kas teised ka segaduses on, kuid neil ei kõikunud juuksekarv ka peas mitte. Siis sain aru - salamahti oli minu nimekirja hiilnud sõnadega lauluke, mis lihtsalt eelnevatel päevadel (kahtlastel põhjustel)  ei olnud mängituks osutunud. Ääretult hirmus kui üks moment keegi järsku klappidest laulma hakkab ilma, et sa seda vähematki ootaks. 

Olen avastanud, et muusikat saab jagada kaheks. On kirjutamismuusika ja mittekirjutamise muusika. Straussi ja Vivaldi lood on imelised näited esimesse kategooriasse kuuluvatest paladest. Strauss peab arvatavasti mul tänusõnade alla lausa minema, kuna on niivõrd sagedane kaaslane ja suur abimees töö valmimisel. Oht on, et kui keegi mind nüüd kontserdile viib ja seal Straussi mängitakse, on etenduse lõppedes minul üks lõputöö valmis kirjutatud. Beethoven on see-eest aga 50-50, näiteks tema seitsmes sümfoonia ei sobi kohe mitte üldse ja tekitab hoopis tahtmise ülikooli lahkumisavaldus anda. Üheksas sümfoonia aga sobib. Heaks valikuks on veel näiteks Luigi Boccherini - Menuet Celebre, mis toob paratamatult minul esile kaasakõikumise. (Kui näete raamatukogus kedagi õõtsumas, tulge öelge tere!). 

Siis on need popplood, mis tehtud klassikalisemaks. Näiteks Vitamin String Quartet on esitanud mitmeid lugusid enda võtmes. Mul on nimekirjas millegipärast kõik Coldplay omad. Selles vallas minu vaieldamatu lemmik on aga Jon Schmidt - "Love Story Meets Viva la Vida" - isa tegi lapsele, sest too jumaldas mõlemat lugu. Meil Eestis on ka tegelikult koosseis, kes suudab imelisi helisid produtseerida, mille saatel paar lehekülge valmis vorpida - C-Jam oma plaadiga X.

Selle aasta kirjutamismuusika ongi olnud põhiliselt Strauss ja Vivaldi. Ning muusik, keda tutvustati mulle alles kuu aega tagasi ning kelle kohta wikipedia ütleb, et stiil on "ambient, IDM, downtempo, electrogaze, chillwave", midaiganes need siis tähendama peaks. Tycho ning tema plaat "Awake" on aga ääretult mõnus kirjutamismuusika. Samas, selle plaadi pealt esimene ehk nimilugu ei sobi selleks üldsegi mitte. Teiselt plaadilt Adrift see-eest sobib... Ning loodushelid - äiksetormid on paremad kui linnulaul näiteks. Keeruline on see värk igatahes ma ütlen.

Ah, et kuhu jäävad sõnadega lood? On ÜKS selline ka. Vägilaste "Hobusemäng" - paned selle peale, kuulad korra-kaks ära ja tekib ka energia, tahtmine ning motivatsioon kirjutada. See on nö käimatõmbamise muusika. Aga mitte kirjutamise taustaks.

Ja siis on mõned laulud, mis panevad SaareNaiseRammu vaid ohkama "Oh appi, mitte jälle...", kui ma söögitegemise taustaks "I say disco, you say party! Disco disco - party party" laulan. Mingil kahtlasel põhjusel ta ei võta kunagi vedu, et "party party" õigel hetkel laulda. Olen veendnud, et põhjus peitub selles, et ta pole veel mu koreograafiat sellele näinud.

Hoiatus: kuupäevad kalendris on lähemal kui nad tunduvad

Märgid sellele viitasid juba mõnda aega tagasi. Näiteks minu vastupandamatu soov (ja sellele allumine) minna hommikuti jooksma. Või siis hoopis ärkamised varakult enne äratuskella. Või see, et Doktori lennuk korralikult veel maabunud ei olnud, kui mina käed laiali tema poole tormasin ning uurisin, millal ta mu jaoks veidi vaba aega suudaks leida, et mu lollidele ja vähemlollidele küsimustele vastata. Või näiteks see, et postkast näeb kirjade värvikodeeringu tõttu välja nagu vikerkaarevärides sebra.

Kui ma kuus tundi raamatukogus istusin ja Straussi kuulasin, sain ise ka aru, et nüüd ei ole enam vähimatki kahtlust - tunneli lõpus paistab jälle ülikooli lõpp, mis on (seekord) vaid ühe lõputöö kaugusel. Strauss on üldse selline... kirjutamismuusika, et peaks vist tänusõnade alla juba minema mul. 

Veetsin kogu eelmise nädala andmeid analüüsides. Pärast Doktoriga rääkimist olin ma üpriski vaimustuses kõigest, sest see jada erinevaid numbreid kõikvõimalikes lahtrites omandasid järksu tähenduse mu jaoks. Esimesed analüüsid näitasid juba mõningaid trende ja ma olin õnnest plahvatamas. Põnev! Väga põnev! Mõistmisega on aga see vahva värk, et... kui sa lauslollust kokku analüüsid, siis saad varem või hiljem sellest ka aru. Mina andsin oma tabelitega ja mudelitega poole pealt alla ning reedel juhendajaga kohtudes sain kinnitust, et... mu idee on küll õige, kuid tänu sellele, et alguses ma ei mõistnud kraami, olen jätnud hunnik katseisikuid mudelist välja. Seega, ma saan kõik asjad uuesti teha. Kõik.

Traditsiooniliselt, unenäod on ka muidugi teemasse. Näiteks üksöö sain unenäos juhendajaga kokku ning tema avaldas arvamust, et ma võiks analüüsides arvesse võtta ka seda, kas mu katseisikud on elus, surnud või.. pärast surma ellu ärganud. I think I have issues. Ilmselgelt sattusin paanikasse, sest kuidas ma saan nüüd tagantjärgi kindlaks teha, kas testimise ajal olid nad elus või ellu ärganud. Kuidas??

Egas midagi. Pean üles otsima Eesli suhtumise enda seest ja teen uuesti. Ta on kuskil seal olemas, ma olen selles veendunud, lihtsalt.... väga peidus. Kuid tsiteerides endast targemaid, siis praegu on veel vara kurta ja alla anda. Pealegi, järelvalve on mul kõva. Jäin korraks magama eile ning kui silmad unesegaselt lahti tegin oli minu vaateväli täpselt selline:

Põhimõtteliselt ehmatasin end üle voodiserva. Sellises olukorras ikka edasi ei maga vaid tuleb kohusetundlikult lõputööd kirjutama hakata. Kontroll on kõva. (Ennetades tüüpilist küsimust, et kust Totoro ostetud on siis - mul on lihtsalt üliandekas õde).

Nii et... LETS DO THAT AGAIN! 
 

Mis on edasiviiv jõud?

Mis on edasiviiv jõud? Usk? Lootus? Armastus? Ha, vale! Valevalevale!! Nüüd pakute nagunii, et tegelikult on selleks laiskus. Siiski-siiski, eksite jällegi! Edasiviiv jõud on... paanika. Hirm ja õud. Uskuge mind, ma proovisin ise järgi. 

Eelmisel nädalal leidis aset minu selle sessi viimne eksam. Kõikse raskem, 6EAP'd, meeletult materjali, detaile ning sada erinevat erinevat lähenemist, mis kõik olid lugedes häirivalt loogilised aga pärast neil vahet teha keeruline.
Kuna see kell kaks pidi aset leidma, siis masterplaan sisaldas samal hommikul enda kätega valmistatud konspekti viimset ülevaatust. Kell kaks on aga kaugel pärastlõunal, mis tähendab, et aega on öösärgi väel mööda elamist ringi tantsida, hommikusööki vaaritada, hea tahtmise juures jõuab isegi juuksepahmaka ära kuivatada. Lisaks õppimisele muidugi. Sest kella kaheni aega on. Eks?

Kell sai 12:00, mina istusin värskelt pesust tulnuna käteräti sisse keeratuna voodiserval, kõigutasin jalgu ning lugesin konspekti. Olin leheküljel nr 6. Lõpp oli natuke alla kahe tunni kaugusel. Silmanurgast paistis, et miskit vilksatas Harry* ekraanil. Suunasin uimaselt pilgu sinna ning itsitasin omaette, et no küll ma olen ikka tüübel** et kalendrisse eksamiaja 12:15 kirja panin. Natuke hirmus oli siiski ka - kui suudan lihtsa ülesande nagu ÕISist kellaaja kopeerimise mitterahuldavat sooritada, siis kuidas ma eksamiga peaks hakkama saama? Millmeetrine kahtluseuss minus siiski sundis mind õppeinfosüsteemist üle kontrollima, et ma vähemal kell kaks õigesse ruumi sisse vajuks.

Süda vajus varvastesse. Saapasäärde ei saanud, sest.. noh, mul ei olnud saapaid jalas, sokkidest rääkimata. ÕIS sekundeerimis mu kalendrile. Eksam: 16. jaanuar kell 12 läbi 15 minuti.

Käterätt nurka. Riided selga. Pastakas. Ükskõik mis, aga pastakas tuleb kaasa võtta. Ja olingi kodust väljas. Minu rõõmuks oli kogu Tartu nagu uisuväli ning õppehoone mäe otsas. Oleks aega olnud, oleks ehk kirunud. Tuiskasin eksamiruumi sisse nagu libahundid oleks mul kannul, viskasin jope hoo pealt nurka ning pastakat kramplikult kodus saati käes hoides viskasin esimesele etteantavale lehel allkirja, et ma ikka mina olen. Ma vähemalt loodan, et selle jaoks allkirja küsiti. Võibolla müüsin hinge maha? Juhendaja viipas, kuhu ma istuks ning ronisin üles lae alla ja vajusn Muusiku kõrvale istuma. Numbrid seinal näitasid 12:19. Pole paha. Tõmbasin eksamitöö ümbrikust välja ja kirjutasin oma nime peale. Noh, vähemalt seda ma mäletan! Success! Pärast esimese küsimuse kolmandat korda lugemist karjun sisimas enda peale, et nüüd ei ole aeg lolli mängida vaid kogu õpitu paberile laduda ning seepeale jõuab mulle ka kohale, mida minust tahetakse.

Valasin kõik oma hinge paberile ja pärast kümme minutit ühe küsimuse jõllitamist jõudsin järeldusele, et seda ma välja ei mõtle. Muidugi, ma tean täpselt kus see vastus on. Selle slideshow peal, mida ma eelmine õhtu ei lugenud.  Sest "homme vaatan selle üle, sest aega on kella kaheni." Karma, nagunii, selle-eest et ma eksamile hiljaks jäin. Mind kohutavalt häirib kui keegi loengusse hilineb ja ma tunnen meeletult kehvasti end, kui ise hilinen - ükskõik kui hea vabandus või põhjendus on. Eksamile hilinemine võrdub maailma lõpuga põhimõtteliselt.

Koju kõndides ei mõistnud ma ise ka, kuidas kohale jõudsin. Kuidas sai sellise libedaga mäest ÜLES JOOSTA? Isegi sirgel ja ühtlasel pinnal üliaeglaselt kõndimine ilma graatiliste piruettideta ning liigutusteta pole võimalik. Seega järeldus: Paanika paneb lendama!

* Jah, mu rüperaali nimi on Harry. Sest.. sõtse tahtis, et mul ka oma prints oleks ja William on teatavasti juba pereelu peal.  

** Palun öelge, et ma pole ainus kellele "tüübel" kõlab nagu sõimusõna. Täpselt nagu "churro" on kõlab kuidagi.. koletult. Samas on see "spagetikujuline pontsik" ju oh kui hea! Ning tüübel on ka hea kasulik, hoiab asju koos ja puha.

ooga booga shooga tooga

Üks eksam veel ja voila! mu selle semestri sess on läbi. Siiani on eksamid läinud üle ootuste hästi ning ma olen rahul. Nagu tavaliselt pakkus ka seekordne periood uusi teadmisi. Mõned õppimist mittepuudutavad on näiteks..

* Õppematerjal sel korral unenägudesse ei imbunud õnneks või kahjuks. See-eest nägin kolme õudusunenägu seoses kooliga ning... muud natukene kahtlast kraami. Näiteks, päike paistis, puud olid rohelised ning õhk suvelõhna täis. Kõndisin mööda tänavat kuni leidsin poriloigu. Seejärel avasin oma ussikujuliste kummikommide paki ja hakkasin neid lompi loopima. Ise seejuures karjudes "Põgenege!! Vabadus!!". Ning see oli üks mu mõistlikumaid öid. Üks ütles, et isegi hullud paigutaks mind pehmete seinte vahele ning teine uuris, kes mu diiler on. See nüüd ei olnud ju NII hull, eks? (Ussidest aga rääkides, te seda artiklit lugesite, kus paeluss ühe tüübi ajus aastaid pesa punus?)

* Saarlastega kooselu lööb järest enam välja. Eksamite ajal läks pool energiat sellele, et mõleda, kas ma pean Ö või Õ tähe kirjutama. Täiskohaga saarlane veel ei ole, sest kui kästi rääkida sarvilisest elukast, kes puhmas magas ütlesin uhkelt "Põder põõnas pöösas". Arenguruumi veel on. Põnev fakt: kõige rohkem vigu esineb lauldes "Tinasõdur" - pöline saarlane minus tõstab peab! 

* Kui kokku segada tatar ja seened, siis viimased omandavad... natukene vihmaussise maitse. Ma oletan vähemalt, et ussid ses koosluses just sel moel mekivad. Kes on mingil põhjusel kogemust omab võiks kommenteerida, kas on. Jätan inimeksperimendid tegemata ja maitseelamuse jätan vahele. Kuigi, tõele au andes maitses see toit päris hästi. (kes mu kokandusandeid ikka kiidab kui mitte ise)

* Liptoni uus roheline tee melissi ja sidruniga maitseb...nartsissilõhnaselt. Kui lõhnal oleks maitse, siis täpset selline see olekski. Vastates teie tekkivale küsimusele, siis ei, ma ei joonud lillevett. Ausalt. (Kuigi, eks tee üks heinaleotusvedelik olegi ju?)

* Viha füsioloogiliseks lahtumiseks läheb organismil umbes 90 minutit, seega kui kellegi välja vihastate, andke neile aega. Umbes poolteist tundi. Pole vaja kohe surkida.

* Iga inimene omandab infot erineval viisil. SaareNaiseRamm näiteks peab kõik õpitava läbi kirjutama. RoosaManna seeeest vajab täielikku vaikust ja põgeneb tavaliselt kööki. Siinkohal tunnistan oma teadmatust ning ei ole kursis, kas külmkapi lähedus on määrav faktor või ei. Mina, nagu sai avastatud, pean kellelegi infot edasi rääkima. Jay on mind nii palju kuulama pidanud, et ülikool võiks talle ka kraadi anda ning mina arvatavasti võlgnen talle ühe neeru. Kui mitte kaks...

* Kui eksameid oleks veel, siis ma hakkaks neid juba somaalia keeles kirjutama. Või teeks otsetõlget eesti keelde..  ooga booga shooga tooga = luua terviklik trauma probleemidega tegelemine. Kahju kohe, et traumaloeng eelmisel aastal ära juba oli.

Uuel aastal vana hooga!

Eluke rullub vanaviisi edasi. Plaanisin küll kogu maailma riikide erinevad uusaastaöö traditsioonid korraga kasutusele võtta - noh, nii igaks juhuks - et uus edukas tuleks. Selle nimel kannaks ju vabalt kahte paari pesu, näriks korraga viinamarju ja läätsi ning jookseks mööda tänavat tühja kohvri ja panniga ringi. Eks? Tegelikkuses ei saanud vist isegi õige jalaga see samm tehtud. Vist. Mul oli pakk suuri säraküünlaid, ma muule keskenduda ei suutnud/tahtnud.

Jõuludeks lubasin natukene sessipuhkust endale. Õppisin eeskujult luuletuse ära, milles palusin jõuluvana, et ta tooks mulle poni, ujumislestad, paneks õnge otsa kala, rinda viskaks lihast, selga pangu pekki, et ma meenutaksin suurt Baruto moodi tihast. Ise särasin uhkusest hullemini kui jõulukaktus keset lauda. Esimest korda viimase ~20 aasta jooksul muutsin ma oma jõululuuletust.  Ette sai traditsiooniline värss ka kantud ikkagi, mis jõulud need muidu on! Muide, kes ütles, et kassid jõulukaktustele liiga ei tee, palun teha LasseTheCat'ile vastav koolitus enne järgmisi jõule. Kingipakkide järgi selgus aga kaks asja. 1) olen ma ääretult tubli laps olnud viimase aasta jooksul ning 2) jõuluvana loeb mu blogi! 

Põnevusest lõhkemas harutasid minu värisevad näpud ilusat paberit paki ümbert ära ning leidsid sealt..raamatu! Mitte lihtsalt raamatu vaid minu lapsepõlve lemmikraamatu! Mäletan siiani, kuidas ma aastasadu tagasi esmakordselt teosega kokku puutudes selle esimese peatüki püstijalu läbi lugesin, sest tegelikult pidin ma hoopis koristama... Vähe sellest, jõuluvana ületas eneseületuse ning.. see ei olnud lihtsalt minu lemmikraamat vaid.. selle hollandikeelne versioon!! *kukub õnnest pikali*

Kas see on irooniline, et SEE mu lemmikraamat on arvestades mu suhet ämblikega?

Lisaks sain ma endale jõuludeks.. peika. Kuulab, vastu ei vaidle ning filmivaatamise ajal ronib kaissu kah veel - ilma et mu imelise filmimaitse üle kordagi kommentaare teeks. Mis sa veel mehest tahad, eks? Ootamatult selgus aga, et SassTheCat jumaldab teda kah..
 

Üldiselt aga on ikka veel sess. Kaks eksamit + üks essee. Essee on mat-inf teaduskonda ning arvatavasti kirjutan sellest, kuidas mu enda arvutikasutus on pärast kursust muutnud. Kas ma õppejõule üles tunnistan, et hoolimata tema tarkadest õpetussõnadest ma ikkagi pahavara endale hankisin on veel küsimärgi all.. Aga uue aasta puhul jagan tarkust ka teile. Minu viimaste päevade põnevaim avastus on footiline aevastamine ehk päikeseaevastus ehk autosomal-dominant compelling helio-ophthalmic outburst syndrome. Teie teate mis see on? Mina ei teadnud. Hoolimata sellest, et 1/3 populatsioonist kannatavat selle küüsis! Põhimõtteliselt kui pimedast ruumist (metroost, kinost) välja päikese kätte tullakse, siis aevastatakse. Kas pole mitte põnev?! Miks, ma teile seletama ei hakka, sest närvid jms ei ole minu tugevaim külg. Minge nüüd istuge kõik lumme ja oodake suve, et katsetada, kas teie ka aevastama kukute.

Järgmise nädala kooliprognoos

Järgmine nädal möödub eksamihoiatuse tähe all. Nädal algab rahuliku tööpäevaga, esineda võib üksikuid loenguid. Lisaks võib kohata võimalusi rühmatööde kohtumisteks ning aruteludeks. Siiski saab need mööda saata mugavas paigas koos kakaotassiga. 

Teisipäeval saab see-eest alguse aga maruline eksamilaine, mis ei vaibu enne nädalavahetust. Päeval püsib olukord veel rahulik, eksami võib mööda saata kodustes tingimustes teetass näpus. Vajalikuks võib osutuda paari raamatu kaasamine. Lisaks esineb emotsionaalse tööpäeva oht.

Kolmapäeval puhub vene keele tuul, paljudes kohtades sajab grammatikat, puhanguti nimetav kuni daativ kääne. Lisaks esineb sõnade soo määramist, sõnavara ning numbreid. Talvine sess võib kohati mängida vingerpussi ning peita endas ka hulgaliselt erandeid. Püsib kõrge oht tegusõnade minevikus ning olevikus pööramiseks.  Sarnaselt nädala algusele võib selgimistega esineda loenguid.

Öösel võtab eksamilaine aina enam võimust ning neljapäeval jõuab kohale haripunkt. Päev algab rühmatööde ettekannetega, millega kaasneb palju küsimusi ning arutelusid. Vajalikud on korrektsed selgitused, ajalimiidist kinni pidamine ning särasilmsus. Pärastlõunal saab ettekannetest mõningast leevendust, kuid esineb avatud küsimustega eksameid. Instituudi õppejõudude poolt põhjustatud pikki arutlevaid vastuseid ootavad küsimused võivad endaga kaasa tuua krampliku käe, mistõttu peab ettevalmistus olema korralik, vastused selged, detailsed. Hülgemöla ei taluta. Ellujäämiseks on vajalik kümnete artiklite lugemine. Püsib jätkuvalt loengute oht. 

Nädala viimasel tööpäeval hakkab eksamilaine õrnalt taanduma, siiski läheb olukord enne rahunemist kohtuvaldkonnast tuleneva eksami tõttu kriminaalseks, kohati puhub valikvastustega küsimusi. Instituudist saabuvad valikvastused võivad aga kaasa tuua libisemisohu ning meeleheite liigsarnaste variantide tõttu. Eksamivastastel on rõõmustav kuulda, et kestvus ei ole pikk ning sellega on seekordne tsüklon ka otsi kokku tõmbamas.

Nädalalõpus on oodata selginemist eksamite osas, lootust on jõulupuhkusele ning eksamilainest saab pisut leevendust kuni järgmise aastani. Suure tõenäosusega esineb kogu päeva voodis veetmist ning esimeste tulemuste ootamist.

Liiga lõdvaks end lasta ei tasu ning vaikselt peab valmistuma hakkama järgmise aasta tsükloniks.

Tähelepanu, valmis olla.. koolistress!

Sõtse informeeris mind eile, et tema ilus kalender andis teada peatselt algavast koolistressist. Vaid loetud päevad - 20 september 14:01 jõuabki juba kohale. Kirjutasin endale tunniplaani üles, et ei tuleks ootamatult. Paratamatult tekib aga hirmuvärin sest... olukord saab hullemaks minna?!

Eile oli tegelikult lihtsalt üks nendest päevadest, kus kõik veab viltu. (Hoiatus, ma loetlen enamus nüüd üles!) Proovid või mitte. Käisime Lallaga päevasel kontserdil - me oleme siiski  nii vanad juba, et õhtul enam pittu ei jõua. Suutsin oma sukad pärast 20 minutit kandmist vastu puutooli lõhki tõmmata. Oligi juba pikk eluiga, eks?

Õhtul loengusse tormates olin just uksest välja jõudnud kui meenus, et tassike teed on kapil valmis, kuid joomata. Egas midagi, valasin termosesse ja võtsin kaasa. Väljas oli loomulikult suvi. Kuna loeng toimus arvutiklassis keerasin kaane kõvasti kinni - juhuks kui kobakäpp minus ärkab ning ma klaviatuuri marineerida üritan näiteks. Kange mulgi naine nagu ma olen siis sai kinni keeratud ikka nii, et... enam lahti ei tule. Plaanisin juba kõrvalboksi minna ja Härra Jõule pisar silmis kurta "Ole hää, keera mu termos lahti" aga.. see kõlas liiga absurdse ja otsitud vabandusena, et poiste tuppa sisse vajuda. Sel momendil ei tulnud mul muidugi meelde, et Preili Sportlane seitsme härja rammuga on. Higimull otsa ees ja näppudelt nahk maas, kuid lahti ma ta lõpuks keerasin. Enam iial kinni ei pane! Oma jõuga tuleb ikka ettevaatlik olla. 

Jõudsin mina mõelda, et sellega mu õnnetustejada lõppeb kuid... oh kuidas ma eksisin. Avastasin, et mu tunniplaan on täiesti võssa. Jälle. Olin suutnud ühe aine osalemistingimusi valesti lugeda ning... tegelikult ma seda vist võtta ei saa vist (kuna ma ei saanud sellele õigeaegselt registreerida, ei saanud võtta teist ainet kus kohad läksid nagu soojad saiad ning sealt saadav praktiline pool on eeldus aines osalemiseks). Mina muidugi olin selle aine nimel loobunud juba teistest loengutest ja neid enam tagasi ei saa (sest puudumine on lubatud vaid 4h, mis minul nüüd liitudes ammu ületatud oleks). Nii toriseva ja turtsuvana ei ole ma end ikka väga kaua näinud... kui üldse.

Itipoistele kirjutasin ka ja küsisin nõu nende käest. Mu kiri oli stiilis "olen loll, minu jaoks sobivat op-süsteemi juhendit ei ole ning ühegi teise juhendi järgi ei suutnud ka asja tööle saada". Sain vastu kirja stiilis "kasutage mõne teise op-süsteemi juhendit". Gee, thanks. Thanks SOO helpful.

Unes nägin, et käisin Lalla juures grupilisel tööintervjuul, mida viidi läbi kuskil pimedas ühe imepisikese aknaga keldris. Lisaks kanti seda netis üle ja ma suutsin end täiesti naerualuseks teha. Minust sai internetikuulsus. Lalla pärast karjus mu peale et, kuidas ma ometi julgen tööintervjuul selliseid asju rääkida?! Minul ei olnud õrna aimugi, mis ma ütlesin. Hiljem selgus, et küsimusele "Kuidas suhtute asjade tegemisse, mis teile ei meeldi?" vastasin mina, et mulle ei meeldi teha asju, mis mulle ei meeldi. Polnud aktsepteeritav vastus.

Ja noh, loomulikult oli piim vanaks läinud ja suutsin ingveri asemel tee sisse küüslaugusoola panna. Ei soovita. 

Aga õnneks ei ole kõik lootusetu. Preili Sportlane on minu uus jooksukaaslane (mul on jooksukaaslane!!) ning õppejõud, ütles (käisin täna kurtmas) et eks ma tulgu esimesse loengusse kohale ja siis vaatame, mis must saab ja mida kaardid näitavad mu tuleviku kohta (korvi ei antud, seega lootust on positiivsele lahendusele!) Lisaks nägin täna Miri, kes tuletas meelde, et ta mulle laimikoogi võlgu on.

Teise nädala sündroom

Hommikul pudru põhjakõrvetamise taustaks uurisin oma tunniplaani ning avastasin suure üllatusena, et õppekorraldusspetsialist on jumalat mänginud ning mind ühele ainele registreerinud. Ärge saage valesti aru - ma tõesti tahtsin sinna + see aine tuleb igati kasuks.. aga olin kaotanud lootuse, et koha saan. Mis tähendab, et nüüd on mu tunniplaan jälle natukene nässus. Juhhei.  

Üldiselt hakkan vaikselt arvama, et mind vaevab teise nädala sündroom. Ainult, et viirustüvi on natukene mutateerunud. Kui muidu jäävad kõik haigeks, siis minult on lihtsalt energia täielikult välja imetud.

Töölt koju jõudes pidi Herr Jõud mulle kõik uksed avama (+ härrasmees nagu ta on) ning ma ei jõudnud talle isegi vastu vaielda, kui ta tuli lagedale ideega, et administraatori ees akrobaatika tegemine kella nägemiseks ei ole kõikse normaalsem. Mul nimelt on sisse harjunud komme iga kord koju tulles/kodust minnes vaadata kella. Ükskõik, kas ma pean seda teadma või ei. Automaatliigutus, nagu ukse lukustamine. Nüüd aga on kõrgemad jõud kellale seina ette ehitanud ning selle nägemiseks pean end põrandale pikali viskama. Õnneks on siiani kõik klaaskastis istuvad administraatorid mulle sõbralikult naeratanud ning keegi ei ole veel jooksuga minu poole tormand arvates, et ma mul nüüd langetõbi peal tuli. Huvitav, kas neid kommidega saaks ära osta, et nad kella uuele seinale paigaldaks? (Jah, väga esimese maailma mured)

Ühikas kulgeb muidu rahulikult see eluke, lust koju tulla. Esimese nädala elasime siis viiekesi. SaareNaiseRamm kohusetundlikult minu kõrvaltoas, sellest aastast lisandus ka tema pisike õde RoosaManna. Neiud Eh ja He - kellel me ei suuda jätkuvalt väga edukalt vahet teha, sest oma toast nad väljuvad vaid kooli minekuks ning mina - teada tuntud Nohik. Nüüdseks on meiega liitunud Preili Sportlane, kes minuga ruutmeetreid jagab. Mul sõbrad lootsid, et uus oleks näiteks psühhopaat, kes magab nuga kaisus ja aegajalt voodoonukule nõelu sisse sorkab, sest neid jutte oleks ju põnev kuulata. Riiiiiight.

Oleme nüüd Preili Sportlasega peaaegu, et nädala koos olnud ja täna tunnistasin talle päris ausalt, et mul natuke vasikavaimustus tema osas on. Hea huumorisoon, hästi tegus, õpib usinasti, omab täpselt sellist kaussi nagu mina... ning tal on raamaturiiulis raamatud. Tõsiselt. Millal ma viimati elasin koos inimesega, kes raamaturiiulis raamatuid hoidis?! Ta on nii motiveeriv oma trennidega (ja sealt säravalt naasmisega), et kaalun tõsiselt capoeirale lisaks miskit seljalihaste tugevdamiseks leida. + Ta keetis mulle teevett. No mida veel toakaaslaselt tahta, eksole? Igatahes, ühika-draamaosas tundub see aasta väga lahja tulevat. (Aga eks lootus sureb viimasena).

Väsimusest hoolimata on semester hästi alanud. Raamatu jõudsin poole peale lugeda ning lõpuks tuli ka purpurne surm ja kõik mehe viskasid sussid püsti. (Taudi suhtumine peegeldab ideaalselt tänapäeva). Keeleloengus hoian motivatsiooni kõrgel ja õhtuti maalin eeskujulikult tähti vihikusse. (Kui kellelgi on näiteks hollandi keelseid raamatuid kuskil vedelemas siis võite mulle kirjutada. Või kui tahate, et ma teid lollide küsimustega vene keele teemal tüütaks). Ühikas olen suutnud praeguseks ainult kaks lambipirni lõhata - üks läks suure pauguga, teise surmast ei saanud esiti arugi. Mina igatahes mõnda aega jälle lampe põlema ei pane. Ongi pimedas odavam.

Kell on juba üheksa. Aeg tuttu minna.

Septembripaanika

Asi on tõsine. Doktor juhtis sellele tähelepanu ja küsis, mis juhtunud on. Ma ei olevat üldse mina ise - eelmisel aastal käisin talle oma koolijutuga pinda kui uni hilistel laboritundidel, nüüd ei maini õppeasutust poole sõnagagi. Tunnistasin siis ausalt üles, et mul on kriis. Tunniplaanikriis. Kõike tahaks võtta! Võtsin ka. Ja siis tuletati mulle üpriski valjuhäälselt meelde, et tegelikult on mul tööleping ning vahepeal tahaks äkki süüa ja magada ka. Lubasin mõned ained maha võtta.

Vestluse lõpuks olin endale kaks ainet juurde registreerinud. Ilmselgelt ei läinud see plaanikohaselt. Võtsin vastu otsuse, et mõned ikka eemaldan sellest pikast nimekirjast. Näiteks need, mis juba nimetusega tekitavad tahtmise peaga vastu lauda taguda - kujutan ette, et nii mõnigi neist võib sama tunde ka keset loengut esile kutsuda ning siis oleks juba üpriski ebaviisakas seal niimoodi kolkida.

Nüüdseks olen saanud kokku plaani, mis on vastuvõetav nii mulle kui töölepingule. Olen igati rahul. Mõni aine vaimustab mind eriti - näiteks algajatele mõeldud vene keel. Minu masterplaan oli kohale minna ja teha nägu, et ma ei ole seda kunagi varem õppinud. Meid on rühmas 22, nendest 3 puutuvad esmakordselt keelega kokku. Ju ma pole ainus kes ne gavarju pa russki kuid on võtnud nõuks see selgeks saada.

Esimese nädala olen õppinud, et mul on meeletult mõttevigu, õppejõud teises teaduskonnas toob mind üliõpilastele siiani eeskujuks, suudan IT alal endale teadmata põhjustel ainsana rühmast ülesandega hakkama saada ning 5 tundi seisnud roheline tee on täitsa joomiskõlblik. Ma arvan, et täitsa hea algus uuele semestrile! 

Vasak on parem!

Kui ma aasta tagasi raamatukogus oma kahte lõputööd kirjutasin, tekkis mul arvutisse muuhulgas ka nimekiri, miks on seal lihtsam õppida kui kodus. Sest noh.. ma vältisin lõputööde kirjutamist ja ringi hüppamiseks ei ole raamatukogu parim koht. Praeguseks on see kas mõne viiruse poolt ära söödud või jäädavalt kadunud ma panin selle „kindlasse kohta“. Igatahes, mäletan vaid seda, et raamatukogus oli tunduvalt kergem endale selgitada kilode viisi šokolaadi söömist ning aegajalt jalutas seal palju ilusaid poisse ringi.. kes kord olid oma särgid ära kaotanud. Ilmselgelt õppimisele nad kaasa ei aidanud.  Ma aga ei kurda.

Selle aasta sessiga tuli nimekiri hoopis sellest, mida kõike põnevat ma sessi ajal õppisin. Lisaks õppematerjalidele, loomulikult. (Nende omandamiseks oli mul nii uhke süsteem, et raami või ära.)

* Enamus õppeainete materjalid imbusid mulle unenägudesse. Ehk siis nägin unes sarimõrvareid ning ajukahjustusega jääkarupoega, kelle mälu oli tugevalt kahjustunud ning kes oli veendumusel, et ta on tiiger. Kõigele lisaks keeldus ta minu tehtud lillkapsapüreed söömast ning proovis mind hammustada, korduvalt. (Sest jääkarud ilma ajukahjustuseta on loomulikult sõbralikud taimetoitlased). 

* Kodus on ka võimalik endale selgitada kilode viisi šokolaadisöömist. Enamgi veel, minu sisse mahub tunduvalt rohkem šokolaadi kui inimlikult võimalik peaks olema. Tume šokolaad püsib lauasahtlis kauem, kuid kuuma ilmaga sulavad nad ühtemoodi. Lisaks, kas teie teadsite, et Pergale pähklitega tumedas šokolaadis on iga tüki sees 1 (!!!) pähkel. Huvitav, kes neid sinna niimoodi ühekaupa laob.. Nüüd on mul vist pikemaks ajaks šokolaadist kõrini. Aga kui keegi soovitusi tahab, et milline on hea ja milline mitte, võtke aga ühendust. Olen peaaegu ekspert.

* Kaks suurt tassi kohvi varahommikul võrdub sellega, et ma suudan tunni aja jooksul õppimisega samaaegselt luua koreograafia pooltele eurolauludele.

* Traumajärgselt soovitatakse Tetrise mängimist. (Põnev fakt tänasesse päeva - see on ka kõige enam uuritud arvutimäng!). Pole vist vaja mainidagi, et pärast sessi pean ma vähemalt nädala Tetrise seltsis veetma.

* Kannutäis teed on kergem ära juua, kui kasutada väikest tassi. Suure tassiga jääb sageli teed järgi. Mis selle loogika on, ma hetkel veel ei oska öelda. Inimeksperimendid on toredad, eksole.

* „Oh, ma diagnoosisin selle linnu ära! Või... oot.. mis see sõna oligi?“ Määrama. Määrama oli see sõna. Linde siiski määratakse, mitte ei diagnoosita. Mine tea, oleks sess pikem olnud siis  võibolla lõpetaks tõesti pargis puu all istudes ja RHK-10st lindudele diagnoose karjudes.

* Suudan südamerahuga lugeda eksami ülesandest "märgi hipokampus", kujutada ette hüpotalamust ning kirjutada hüpotalamuse kohale suuuurelt hipokampus. Ise uhkusest (või šokolaadist?) lõhki minemas, et teadsin! Piinlik, et ma sellest aru sain alles koju jalutades. Tegelikult ma tean küll, et hipokampus ja hüpotalamus kaks eriasja on. Ausalt! 

Selle sessi raames rääkisin õppimise käigus iseendale hästi palju, et info meelde jääks. Ühe konspekti juures avastasin, et mulle ikka meeletult meeldib mu hääl ning ma oskan väga ilusa intonatsiooniga lugeda. Vabalt võtan kõik pakkumised audioraamatut teha vastu! Igatahes, vahepeal siis kuulasin ka, et mida ma räägin. Põnevaid lauseid produtseerisin. Õppisin vasaku ja parema hemisfääri kahjustuste erinevust tähelepanu osas.... ja teatasin siis kõva häälega ning uhkelt: "Ahhaaa! Vasak on parem!" (ehk vasaku poole kahjustus tõi kergemaid häireid). SaareNaiseRamm käis igatahes küsimas, et kust ma selle raha võtan, et telefoniga nii palju rääkida. Tunnistasin ausalt, et räägin iseendaga. Hea odav!

Semestrist jäi muuhulgas kõrva, et kui keegi depressiooniepidsoodi planeerib, siis praegu on parim aeg - pensioniealisena võivad kahjustused juba suuremad olla. Ajukahjustuse jaoks pakuti ka "parim aeg" välja, aga seda ma momendil enam ei mäleta...

Igatahes, nüüd on sess läbi.

Keskendum....oi näe kass!

Sajab. See ei ole loomulikult mingi uudis; kõik, kes oma kodul akent omavad / katust ei oma, on selle asjaoluga kursis. Eile õhtul alanud ning veel praegugi kestev vihm valmistas mulle kohati pettumuse kui hommikul välja piiludes ei olnudki asfalt 10cm paksuse veekihi all. Selle aga heastab asjaolu, et vihma ja lahtise aknaga magamine on imeline!

Vihm mulle ilmselgelt meeldib. Mõni tunnetab vihma, mõni saab lihtsalt märjaks... Vapper nagu ma olen läksin jala tööle. Loomulikult oli vaja mul igast lombist läbi joosta ning tööle jõudes nägin välja nagu ma oleks tulnud võrkkummikutega ja vihmavarjuta.... ning kukkunud Emajõkke... korduvalt. Alati kui vihmaga kummikud jalga panen suudan end kuskil lombis ringi rullida ning ma ei tea siiani, kas mu kahtlus kummikuaugu kohta vastab tõele või ei. Ükskord koolist tulles hüppasin sõna otseses mõttes lompi. Mööda sõitev jalgrattur hakkas nii kõvasti naera, et oleks teelt välja sõitnud. Tundub, et kujutan liikluses ohtu.

Hoolimata sellest, et koolis suur sess on, saame käia loengutes ning.. kodutöid vorpida ja üha uusi rühmatöid teha. Õppimine aga ei edene mul viimasel ajal üldse. No kohe mitte üldse. Hakkasin eelmise nädala neljapäeval referaati kirjutama ning päeva lõpuks oli mul kirjas kaks lõiku. KAKS LÕIKU. Nädal hiljem on mu kaks lõiku paljunenud peaaegu kaheks leheks. Ilmselgelt uut eepost sellest ei tule. "See pole küll sinulik.... üldsegi mitte." Ei ole tõesti. Keskendumine on viimasel ajal üldse väga ümmargune O. Jah, O. Sest see on suurem kui 0. Ümaram. Kaks minutit teen koolitööd ning siis pean korraks internetiavarusest mingi sõna tähendust otsima või uurima, kuidas APA stiilis teisest viitamist teha... ning tund hiljem avastan end youtubeist vaatamas videosid, kuidas kaelkirjakutega rääkida. (See päevas kaks lõiku kõlab juba päris hea saavutusena, kas pole?). Internet soovitas joogaga tegelema hakata. Joogasoovitusi / muid toredaid ideid keskendumise jaoks? Mul läheb sess muidu väga aia taha...

Vaatasin enda eelmisi sissekandeid ning avastasin, et olen pühalikult lubanud R'iga algusest peale sõber olla. Kuna Muusik pidi mingi pakilise asjaga tegelema lubasin ise meie kodutöö andmeanalüüsi torkida natukene, kuni tema kiired asjad tehtud saab. Selgus, et minu püüdlused R'iga lähemat tutvust sobitada ei ole eriti vilja kandnud, sest pärast kahte tundi mässamist andsin alla ja roomasin SPSS juurde tagasi. Sain faktoranalüüsi tehtud. Vist. Ma arvan. Äkki. Hunnik tabeleid tuli ja ma enda arust lugesin välja, et me ootasime natukene teistsugust tulemust. Vist. Kirjutasin pisarsilmi Muusikule (traumeeritud mina räägib mulgi murdes nagu selgus!) ning minu edaspidise trauma vältimiseks lubas ta, et edaspidi teeme kõike vaid teetassi taustal. Nii et paanikaks ei ole hetkel põhjust... sest ei tule oodata mitte tormi möödumist vaid õppida vihma käes tantsima. 

Kas teie teate, kuidas õppida?

Kõik kulgeb sama rada pidi - trennis suutsin endale umbes nädala valutavad lihased hankida; tööl läheb läbi raskuste tähede poole; õues on suur suvi ja mina päikese käes suudan oma heleda nahaga silmi pimestada; motivatsiooniüritusel sain sokid(!!!) ja tunnustuse kui kõige asjalikum. Millest ma aga hoopis rääkida tahan on.. kool! (jälle)

Loomulikult, koolis on ka mitmeid aspekte vanaviisi - palju kodutöid, hunnik esseesid ning loengud, mis ei taha kuidagi lõppeda (pool kuus lõppema pidanud loeng kestis veel 45 minutit hiljemgi). Siiski on ka muutusi, näiteks nüüd ei koorma mina end asjadega üle vaid vahelduse mõttes teeb seda ülikool. Sel nädalal saan end lõbustada päevaga, kus loengud on 8-10, 10-14, 11-14, 14-18 ja 14.45 - 18. Mu sisetunne tahab mulle täiesti teadmata põhjustel väita, et ma ei jõua sel päeval kõikidesse loengutesse. Teisest küljest on aga väga meeldiv, et kõrgemad jõud minusse niivõrd palju usuvad. Endal on küll tunne, et laupäeva ja pühapäeva vahele oleks vaja lisapäeva. 

Lisaks on tulemas sess ja suurte projektide tähtajad. Panin sessigraafiku paika ja.. sain üpris kiiresti aru, et vanemlikule eeskujule tuleks teha foto, et ikka meeles püsiks, miuke ta laps välja näeb. Üht kodutööd on mul au teha koos Muusikuga. Mina tundsin end selle tõttu üpriski kindlalt, kuna ta on jätnud alati mulje, et oskab värki ning mina... püüan siiani aru saada, mis keeles loengut peetakse. Haarasime siis härjal kohe sarvist ning olime raamatukogus usinad -  plaanist "pool tundi kuni 45 minutit maksimaalselt" plaanist sai ootamatult "kaks tundi" sündmus. Vot nii asjalikud olimegi! Selle aja jooksul hämmastas Muusik mind täielikult. Et ta tark ja andekas on, selles ma ei ole kordagi varem kahelnud. Kuid sinna juurde tema planeerimisvõime, asjade läbi mõtlemine, süsteemne lähenemine... see kõik oli nii lihtne, loogiline, motiveeriv. Tõeline eeskuju võtmise koht. Mina torman pea ees ülesannet lahendama, tema mõtleb kõik võimalikud probleemid eelnevalt läbi ja elimineerib võimaluse nende tekkeks. Mina panen endale kirja, millal on tähtaeg, tema planeerib endale tegevusplaani jupikaupa vaheeesmärkidega, vältimaks olukorda kus ta öö enne tähtaega silmi tahab peast nutta. Fantastiline. Miks mina nii ei oska?

Samal ajal pean ka teise rühmatöö tegema. Ülesanne on kordades lihtsam - tuleb teha ühest artiklist ettekanne. Minu paariline on väga oskuslik ja tark, valdab enda valdkonda... ja võttis nõuks uurida iga pisimatki detaili selle valdkonna kohta üldse kunagi öeldud on. Mulle meeldib tema entusiasm, kuid... ma ei suuda leida seda aega ja energiat, et lugeda läbi 16 erinevat artiklit ühe teema kohta kui ettekanne peab olema konkreetsest artiklist, mitte valdkonnast. Kuna ilmselgelt on magistrantidel vaba aega ülearu ning rühmatööde koosolekute jaoks leiame vabalt kõigile sobiva hetke (iga päev, mitu korda!) siis saan teha veel rühmatöid. Ühel võtsin juhtimise enda peale, kavatsen varakult alustada koos vaheeesmärkidega ning üldse kasutada julmalt sama meetodit, mis Muusiku pealt nähtud. Enesetunne: paljulubav. Seega.. tegudele! 

Ööd on siin mustad

See on nüüd see koht, kus ma avalikult tunnistan, et sel semestril sai ainepunktidega liiale mindud ning mu uhked plaanid ei lähe täpselt nii nagu mina oma ilusa ajuga ette kujutasin. Et uuringutulemus kõigest vaatluse põhjal ei oleks öeldud, siis minu "stressidektektor" töötab viimasel ajal üpris usinasti - stress liiga suureks läheb hakkab vasak silm tõmblema. J ütles küll, et ma olla ju maailma parim koormuse kannataja, kuid see lause töötas tõmbluse vastu lühikest aega. Lugesin kuskilt, et silmatiki vastu aitab huulte torutamine, häälekalt nina kaudu õhu hingamine ning silmade kiire pilgutamine (internetitarkus, teie teenistuses!). Parima tulemuse saamiseks otsustasin kõike korraga proovida. Toakaaslane astus ootamatult sisse ja lahkus umbes sama kiiresti.. Kuna tõmblus on ikka korraliku aktiivsusega siis... selle jätkudes peaks päevane kalorikadu kolmekordistatud olema, summer here I come!

Egas ma siis üksi stressa, loomulikult, seltsis segasem! SassTheCat tutvus imelise pisikese Lepatriinuga ja... ilma pikemalt mõtlemata otsustas, et sellest sõprusest asja ei saa, sest see on kõige kohutavam päev tema elus ning midagi nii jubedat kui Lepatriinu tema ei oskaks oma hullemates unenägudes ka ette kujutada. Proovisin oma karvasele sõbrale selgitada, et praegu on tegelikult lust ja lillepidu, sest ei tirita sabast ega joonistata vildikatega triipe juurde, kuid Lepatriinu lükkas hirmutamistroonilt nii ilutulestiku kui tolmuimeja. Isegi LasseTheCat tundus sõbralik kui suur hunnik vatti Lepatriinu kõrval. Õhtul puges neljajalgne mulle kaissu ja vaatas oma suurte hirmunud silmadega otsa justkui anudes, et ma teda kaitseks. Õel kassiomanik nagu ma olen, hakkasin loomulikult vaatama parasjagu sarja "Baby Daddy" - õnneks oli SassTheCat nurrudes juba vorsti ja kassikrõbinaid unes nägema hakanud selleks ajaks, kui imik ekraanile ilmus ning kass pääses järjekordsest traumast.

Õnneks aitavad stressi vähendada pisikesed asjad.. või noh, mis pisikesed, siuksed 200x200cm suuruses asjad. Sain ootamatult suuuuuure teki oma imepisikesse voodisse - ma ei teagi, kumb õnnelikum oli, kas mina või kass. Keerasin teki viis korda enda ümber ja kujutasin ette, et jäin pilve sisse kinni. Kass oli targem ja soojal kevadõhtul sellist lisakuumust endale ei tekitanud - tema lihtsalt kõndis edasi-tagasi nurrudes kuni lõpuks sellili viskas ja käpad taeva poole sirutas. Praeguse plaani kohaselt 18. aprill saan ma seda nautida ka ja voodist välja ei tule!

Ülevaade

Tulevase esmaspäeva seisuga on mu tutvusringkonnast lisaks minule laias laastus veel umbes viis inimest Eestis. Kõik ülejäänud on läinud suurde maailma, et seal tore olla, rikkaks saada.. ja et mulle postkaarte saatma hakata (hint-hint). Natuke nukker on see, et paljusid neid ei olnud võimalik enne äraminekut näha ja nüüd.. ei tea, millal järgmine kord näeb. Õnneks, elagu internet! Lisaks, kes mind isiklikult näha tahab - nüüd on teie võimalus!

Pealegi saan end lõbustada uue ilmakodanikuga - ja tema kaalub kõik õnnetused õnneks! Tädid peavad tavaliselt olema siuksed natukene imelikud ja lastele veidrusi õpetama, sest keegi peab ju emme-issi kasvatust ja õpetust tasakaalustama. Õnneks on Lepatriinu vanemad täpselt sama tublid kui mina imelik, seega saab kõike piisavalt. Lepatriinu ise muidugi juba naeratab eeskujulikult minu lollide naljade peale - tark laps, saab huumorist aru küll. (Siinkohal tuleb vist mainida, et LasseTheCat mjäugumine on ka paras komöödia, sest ka selle peale läksid suunurgad üles... Varsti võime kolmekesi teatrietendusega maailmaturneele minna - ja kõik saavad endale selliseid küüsi teha etendusel!).

 Vahepeal oli natukene vaheaega. Avastasin, et olen väga "kõik või mitte midagi" inimene. Suudan - enda arvates - üliedukalt funktsioneerida siis kui mul on 100 asja teha ja selleks nädal. Saan need tehtud, kohvikus istutud, trennis käidud. Andke mulle nädal ja kolm ülesannet ning ma jooksen totaalselt kokku omadega. Vaheaja masterplaan kraamida sahtleid, hollandi keelt õppida ning köögis kapitaalkoristus teha lõppes sellega, et ma ühe kapi ühe riiuli tegin korda. Tõele au andes arendasin ka oma joonistusoskust - oskan oivaliselt joonistada küürhaid, merihamstrit ning... vaala. Järgmine Michelangelo veel pole, kuid kaugel seegi enam on.

Käesolevast nädalast on ka jälle kool põhiteemaks. Kuigi loengud hakkasid alles neljapäeval suutsin mina - oskuslik nagu ma olen - koolistressis olla juba teisipäevaks. Nädala viimane päev hakkas kell kaheksa hommikul R'i (programmeerimiskeel ja tarkvara) praktikumiga, kus läbivaks heliks kogu ruumis oli "Ah-haa!". Oh kui vähe õnneks on vaja - vahepeal piisab lihtsalt komast või suurest algustähest! (Täpselt sama vähe on vaja meeleheiteks ning mustaks masenduseks). Lubasin pühalikult end hoida R'iga algusest peale joonel ning põhjalikult asjad selgeks teha. So far so good. 

Ühikas on muidu vaikus. Eelmised kolisid välja ja uued kolisid sisse. Nad on nüüdseks nii mitu korda oma toast juba välja tulnud, et olen suutnud nimed ära õppida JA neil vahet teha (kaks väga sarnast tütarlast väga sarnaste nimedega). Kolisid meile, kuna eelmises kohas ei suutnud nad laga ja lärmi enam taluda. Praeguse seisuga jääb mulje, et meie kooselust tuleb üks harmooniline kooslus! Neljapäeval olime SaareNaiseRammuga kahekesi korteris ning vaatasime Vene selgeltnägijaid ning sõime pähkleid. (Tudengielu - telekas näitab vaid TV3'e ning ka seda heli ja pildi mitteklappisega. Iluuisutamist oli keeruline vaadata - mitte keegi ei püsinud muusikas!).