May 26, 2011

High on sugar!

Mõned ööd tagasi nägin unes, et ma olen Austraalias ja mulle kingiti kitarr (ja puidust põrandapesuhari ja lumelabidas). Mäletan värskelt veel seda tunnet, mis unenäos oli - see meeletu õnn; uskumatus, et ma olen tõesti siin. Sama tundsin Inglismaal - pärast rongiga tunnelist välja sõitmist hüppasin erutatult tooli peal üles-alla ja küsisin iga natukese aja tagant, kas me ikka tõesti oleme siin. Litsusin näo vastu akent ja ei julgend silmigi pilgutada kartes, et Inglismaa võib selle hetkega kuskile kaduda.

Londonis ahmisin õhku nagu oleks keegi mind püüdnud varem lämmatada. Püüdsin tunnetada nii palju kui võimalik. Kõik need oravad ja üles lükatavad aknad ning bussid ja inimesed... Unistuste täitumine on ikka üks ilus asi.

Praegu muidugi ei saa ma endale lubada midagi enamat kui unes reisimist ja piltide vaatamist. Eksamid puhuvad külma õhku kuklasse. Samas olen avastanud, et sessi ajal on ka põnevust ja rõõmu - eneseteostusvajadus saab vägagi rahuldatud. Maslow oma vajaduste hierahiat koostas pani selle kõige kõrgemale astmele ja no, tunne kui saad millegi jube keerulisega hakkama on ikka super. (Mulle tema teooria meeldib, rajasin enda motivatsioonteooria ka sellele) Ma ei võrdleks siinkohal reisimist ja eksamite (edukat) sooritamist, kuid kui vähemalt üks on olemas, tundub elu juba täitsa lill. (Jep, olengi nohik ja kiidan eksameid).

Tänasega sai praktika ka läbi. Eile ütles juhendaja, et tuleb vaatleja. Teised õpetajad, kuuldes, kes selleks on, patsutasid mulle õlale ja soovisid edu ning jõudu ("...sest sul läheb seda vaja.") Mõned tormasid ringi ja muutsid oma ruumi ilusamaks ja toredamaks. Ei ütleks, et see mu närveldamist vähemaks aitas teha. Üldiselt olen ma enda üle aga uhke.

Jaaa.... varsti on eksam. Mul on lõppenud ööst senimaani suhkru ületoos ja kohvilaks, mis siiski kaduma hakkab. Tulevikutarvis idee: enne õppimisööd võiks välja selgitada, kas kohveiinivaru on rohkem kui esimese tunni jaoks või ei.


May 6, 2011

Negatiivse positiivne külg

Kõigel sellel stressil ja frustratsioonil on tegelikult ka häid külgi. Kuna iga eesmärgi saavutamiseks on mitmeid erinevaid takistusi + niisama halvad kokkusattumused, olen kergelt paranoiliseks hakanud. Kui kõik nässu veab, siis on viimane aeg teha arvuti olulisematest asjadest koopa; liikluses olen tunduvalt tähelepanelikum ning sidrunit söön ka suurema rõõmuga. Iga hommik.

Eile istusin varahommikuni üleval ning mässasin SPSSiga (statistikaprogramm). Rock ja metal karjus kõrvaklappides, joogitops (tee!) sõrmede vahel, arvuti võimsate programmidega ees ning numbrid ja arvud tiirlesid silme ees. Tegelikult tuli tunne, nagu oleks CSI'st see ülitark patsidega tsikk Abby. Selline kergelt badass arvutinohik.

May 5, 2011

Karmavõlad

Jalul vaid tänu hommikustele kofeiinilaksudele ja oma hullumeelsusele. Viimastel päevadel on stress ja frustratsioon nii suurteks sõpradeks saanud, et vahepeal tundub, et ainus lahendus oleks lihtsalt karjuda palju kopsud lubavad. Või siis teki alla roomata ja oodata kuni karmavõlal minust kõrini saab.

Tasakaal eraelu ja kooli vahel nihkus paigast, pärast sõrme pakkumist nõudis eraelu kätt ja kool avastas, et tahab ka midagi... ning püüavad mind lihtsalt lõhki rebida. Ma saan edukalt hakkama kõigega, mis teele visatakse aga tüdimus tuleb peale, kui koguaeg kaikaid kodaratesse loobitakse ning midagi plaani järgi ei lähe. Ja oleks siis, et keegi meelega teeks, lihtsalt olukord on selline.

Võibolla on lihtsalt mingi kuufaas, mis inimesed napakas ja hulluks teeb. See on tegelikult päris tõenäoline, just oli juttu kuidas Kuul on "rohelised plahvatused". Ma arvan, et seda kõike seal üleval pool peaks lähemalt uurima. Mõjusid inimkonnale ja eriti aju kasutamisoskusele.