Eksperimentaalkulinaaria: Porgandikook kohupiimaga

Möödunud nädalavahetusel algas vormel 1 uus hooaeg ning traditsioonide kohaselt sai porgandikooki! Traditsioonid on toredad, eriti veel sellised, kus kooki saab. Sel korral oli porgandikook aga hoopis kohupiimaga. Kerge valmistada ning ääretult maitsev!

Eelnevalt varuda:
4 muna
2 dl suhkrut
150g võid
~500g kohupiima
4dl jahu
1 tl vanillisuhkrut
2 tl küpsetuspulbrit
1 tl kaneeli
100g mandlilaaste /kookoselaaste
~350g porgandit
Katteks: šokolaadiglasuur

Vahusta muna ja suhkur. Sulata ja jahuta või, sega muna ja suhkru segule. Lisa juurde kohupiim. Sega hoolikalt. Kuivained sega omavahel. Maitse asi, kas mandel või kookos. Mina kasutasin kookost, purustasin eelnevalt saumiksriga peeneks. Lisa kuivaineid munasegule.

Sega korralikult. Seejärel lisa juurde porgand. Jällegi kasutasin saumiksrit, sest kogemus on näitand, et niimoodi meeldib mulle koogi sees rohkem kui riivitud. Laota pannile.

Pista ahju, kus sooja ~175C. Hoia ahjus kuni kook on ilusti läbi küpsenud. Kui kook kipub pealt kõrbema ning seest tooreks jääma võib selle katta fooliumiga.

Jahtunud koogile sobib ideaalselt peale šokolaadiglasuur. Võib teha ise; mina - laiskusest jällegi - kasutasin valmis glasuuri, mis vajas vaid üles sulatamist. Maitse poolest on parim tavaline piimašokolaadi glasuur.

NAUDI.

"Minu Brüssel", V. Afanasjev

Jõudis ka minuni see õnnis aeg, kui sain raamatukogus oma ilusad sõrmed ümber raamatu „Minu Brüssel“ mässida. Pikk ootus oli läbi ja lugemine võis alata. Selleks ajaks, kui ma raamatukogust poodi jõudsin (~100m), olid esimesed peatükid läbi loetud..

Ma ei teadnud, mida ma sellest raamatust ootan. Kindlasti lugesin ma raamatut teise pilguga kui enamik inimesi. Hoolimata sellest, et elasin Belgia teises linnas, saatis mind pidev võrdlus enda kogemuste ja teose vahel. Kui 31. leheküljel lõpuks mainiti Antwerpenit, siis täitus süda sooja äratundmisrõõmuga. Seda oli ka hiljem.

Raamat ei ole kirjutatud nii nagu minu poolt varem loetud Minu-sarja raamatud. Tegevus on peatükkidena, hüpates kord siia kord sinna. Räägitakse pisikesi jutte mitte üht pikka lugu. Alguses see mind häiris; lõpuks enam mitte.
Kohati tundus, nagu autor käiski vaid tänavanimesid üles kirjutamas, pidutsemas ning lapsikuid nalju tegemas. (Mitu korda saab naerda selle üle, et restorani nimi on Chalet de la Pede?) Seda tasakaalustasid kirjeldused belglaste hingeelust ning riigikorrast. Võin oma kogemusest kinnitada, et rahvas Belgias ongi nagu ülessoojendat aedviljasupp, kuhu on kõik kapist leiduv kokku pandud. Aga kes ütles, et see maitsev ei ole?

Olin raamatut lugedes vaid tugevdanud oma soovi jälle seda riiki ning tuttavaid külastada kuid üldises plaanis ei olnud teos midagi vaimustavat. Kuid siis ta tuli.. Peatükk „Kahetsus“, teine lõik, lehekülg 242. Just selle lõigu nimel on väärt kogu raamatut lugeda. Imeilusas ning mõtlema panevas metafooris, mis võrdleb unistusi liblikatega, öeldakse kummitama jäävad sõnad. Inspireerivad sõnad. Õiged sõnad. Minu silmis oleks see olnud ideaalne lõpetus raamatule. (Autor nii ei leidnud ning kirjutas kaks peatükki juurde.)

Raamatut tahtsin ma lugeda oma kogemuste tõttu. Tahtsin uuesti läbi elada Belgia elu ning kuigi ma ei defineerinud oma ootusi – olid need kõrged. Tahtsin inspiratsiooni, mida olen saanud teistest teostest, kuid kui autor nimetab ennast läbikukkunud euroametnikuks, siis meeletutes kogemustes inspiratsiooni vist leida ei olegi.
Samas midagi ma raamatust sain - istusin eile oma Antwerpeni maja ees, jõin teed ja meenutasin, kuidas mina selles riigis iseenda üles leidsin. Elagu Google Earth!

Ma tahan tänada...

Tegelikkuses sai paar päeva tagasi natukene rutakalt kilgatud sessi lõppemisest, sest unustasin mõned kodutööd jms ära, mille tähtaeg sel nädalal oli. Nüüd on aga nendega ka ühel pool ja uus semester võib täielikult mu aja üle võtta.

Semestri lõppemisest on aga tunne, nagu oleks Oscari võitnud. Tahaks kohe pika tänukõne pidada ning tänada nii oma aju; kassi kodus; sõpru-tuttavaid, kes toeks olid; oma suurepärast ajumodelli ning külma ilma, tänu millele sai loengutesse tunduvalt kiiremini jõutud. Nagu ikka need tänukõned on. Kõik kellel soovi on võivad mulle kirjutada, saadan teile medali mille võite välja printida ja igal pool endaga kaasas kanda. Vot!

RRRAMMMMMSTTEEEIIIN

Teadaolevalt oli Rammstein teisipäeval oma kontsertuuriga "Made in Germany" otsapidi jõudnud Lätti. Üpriski kogemata sain piletid ning käisin oma silmaga sakslasi vaatamas. Kui kontsert lühidalt ja ühe lausega kokku võtta, siis see oli iga püromaani märg unistus. Kui pikemalt öelda siis..

.. kogu Riia oli täis Eesti numbrimärgiga autosid; eestlastele kohaselt sõideti seal kus sai, mitte seal kus tee oli. Rammsteini soojendas Deathstar. Internetifoorumite (meil oli seltskonnas üks tulihingeline fanaatik, kes oli korraliku uurimustöö teinud) järgi olevat nad niivõrd head, et paljud minevatki neid, mitte Rammsteini kuulama. Kommenteerida ei oska, sest meie neid ei näinud. Kuulda oli aga küll ning paar korda sai tähelepanelikult Arena konstruktsiooni jälgitud teada saamaks, kas see nüüd variseb kaela selle muusika saatel või mitte. Ei vajunud.

15 000 inimest ehk täismaja. Ning mul õnnestus ainus tuttav ära näha. Rahvas vajus saali ning.. siis tuli Rammstein. Oma tulemölluga. Olime algselt lavast päris kaugel, kuid pärast mõnda tulepahvakut katsusin oma kulme veendumaks nende jätkuvas olemasolus. Mulle ääretult meeldis nende show ülesehitus ning lavaline lahendus - poole show pealt vajus laest alla sild, mida mööda mindi rahva keskele lava peale ning tehti seal showd edasi. Kogu kontsert oli igati vinge ning rahvas oli pöördes. Heas mõttes.
Öösel tagasi tulles oli jälle kõik koht Eesti autosid täis. Meie kõrval olevast autost küsiti nukral häälel, kas me läheme Eesti poole ning kas me teame kuhu minna. Saades positiivse vastuse võttis ta meile sappa. Järgmine päev häält ei olnud ning kõik oli valus. And it was all so totally worth it. Huvitaval kombel pärast kontserti ei kummitanud mind ükski lugu. Hommikul üles ärgates (eeskujulik nohik läks kell kaheksa kooli juba) ei saanud ma aga laule enam peast välja.

Mooie dag *

Esmaspäev. Hommikul üles ärgates ei olnud kaugeltki seda tunnet, et nüüd uus semester on või et ma üldse uut semestrit tahaks. Õudne, eksole? Sellest hoolimata lükkasin end enne kukke ja koitu voodist välja ja seadsin sammud kooli suunas. Iga kolme sammu pealt oli tagasilibisemine ühe sammu jagu. Kirusin end, et oleks võinud mõnest sooja maa keelest pöördesse sattuda - hispaania või portugali või türgi - sinna jääks õppejõud mõnuga hiljaks kuid mina jõuaks enne teda.

Pärast hollandi keele loengut juhtus täpselt see, mis ma arvasin. Emotsioonid möllasid ning mõnusalt jahedas kliimas teetassiga järgmise õppehoone poole uisutades ja päikest nautides polnud muresid ollagi ning kõik oli ideaalne. Rääkisin päev otsa vasikavaimustusega kõigile, kes vähegi kuulata viitsisid (nende hulgas oli kindlasti ka neid, kes vaid viisakusest silmi ei pööritanud ning minema ei jalutanud), kui äge hollandi keel ikkagi on. Kõrvaltuba ohkas, kui kuulis, et loeng on kaks korda nädalas mistõttu... ta peab sellist mind 2 päeva seitsmest taluma. Ta eksis rängalt, sest emotsioon ei ole vaid pärast loneguid selline. Juba pea nädala kõik Belgia mälestused ründavad aju igat kääru ning mu vaimustus ei kao niipea.

Kes ei ole hollandi keelega kursi, siis kuulake näiteks bändi nimega Bløf, mis on moodustatud 1992 ning viljeleb pop-rokki. Ääretult mõnus koosseis. Minu esimene kokkupuude nendega oli kaua aega tagasi loo "Mooie dag" kaudu. Nüüdseks olen avastanud ka ülejäänud lugude võlu.




* mooie dag - ilus päev

Külm võttis ära

Praegu on just selline aeg, et kutsuks kõiki välismaa tuttavaid külla. Samas, talvel on lubanud tulla ainult üks Itaalia noormees, kes pärast pikka arutelu ei jõudnud ka järeldusele, kas ta suusavarustus kannatab -20C või -30C. Siiski arvas, et põnev oleks. Tuleb uurida, mida ta -32C'st arvab. Hispaanlased ütlesid aga, et nad saavad aru küll, et -25C on neile eksootika ja kogemus aga.. see on kogemus, millest nad jäävad suurima rõõmuga ilma.

Postimees, 31.jaanuar 2o12
Pildi terviklikku versiooni näed kui vajutad siilile!

Eksamijärgsed hommikud

Nädala keskel ärkasime kassiga koos üles ja jõllitasime õelate pilkudega äratuskella. Lootsime vist mõlemad seda telekineesi abil vastu seina lennutada vaigistamise eesmärgil. Veidi aja pärast jõudsin järeldusele, et telekinees ei tööta sellises külmas ning SassTheCat end liigutada ei kavatse, seega lõpetasin ise äratuskella lärmamise. Laupäeva hommik oli aga midagi hoopis vastupidist sellele - üles ärgates selgus tõsiasi, et olen maganud 12 tundi. Ma jumaldan eksamijärgseid hommikuid.

Ise ka ei usu, aga jäänud on veel vaid ÜKS eksam. Neljas veebruar saan sessiga ühele poole. Viies veebruar puhkan. Kuues veebruar alustan uut semestrit. Ja ise olen rahul kui linnuke friikartuliga. Praegusel hetkel on uue semestri plaan umbes sama kiire kui sügise oma. Siiski, momendil on see alles kokkupanekufaasis ning edasisel lugemisel kaob seal kindlasti vähemalt kaks ainet ära. Ning kui ma mõistusega seda teen, siis isegi rohkem aineid.

Kuna nüüd saan magada, siis alateadvus näitab ikka öö läbi põnevusi. Mõned ööd tagasi nägin unes, kuidas paljaste kätega asfalti üles võtsin. Sellise kerglusega, nagu nopiks lilli aasal ringi kekselds. Sellest järgmine öö lahkasin kellegi aju. Ääretult põnev oli kusjuures. Õppimise märgid on selgelt näha.