Ma olen või(t)matu.

Hockney töid vaadates jõudsin järeldusele, et elu on täpselt nagu kiirtee - lõppkokkuvõttes sõidab igaüks omas tempos, mida teised siiski reguleerivad osaliselt ning teeb oma tõlgenduse liiklusmärkidest, millest möödub - neid kas järgides või ei. Sattusin Hockney töid lähemalt uurima seoses ühe kodutööga. Saame jälle kirjutada pool lehekülge arvamust mõne kunstniku kohta. Minu silmis ääretult keeruline. Mulle kas meeldib maal või ei. Kõik. Ma ei oska pikalt heietada teemal, mis on selle kunstniku head ja halvad küljed ning mida mina teeks tema maalides teistmoodi. Usaldaks iseennast rohkem ei peaks ma seda tööd ka hommikul kell viis tegema.

Eile öösel ühikasse jõudes valdas mind, õppejõud Kadajase väljendit kasutades, suur tume pilv. See oli kummaline, sest terve õhtu olin ma kõigisse süstinud positiivset mõtlemist ning säranud nagu häiriv lambipirn. Nii mitmedki küsisid, kas ma olen juba joobunud. Oh ei, this was just one of those nights. Seega pilve tulek oli üllatav endalegi.

Nüüd istun siin, kõõlun jälle aknal ning vaatan, mida pilv tegema hakkab. Näpud ümber teetassi. Oh kui ta vaid teaks, mida endas sisaldab, ta oleks ääretult pettunud. Proovides ise rakendada mõttelaadi mida eile levitasin siis... päikesetõus oli ääretult ilus!

Kaktuseokkad.

Täna oli vormel. Seoses kaablite jms puudumisega ei ole ma veel ikka suuteline ühikas seda vaatama, seega kutsusin end külla telekaga tuttavale. Peaks mainima, et seltskond tegi küllaltki igavavõitu etapi põnevaks. Lisaks sellele, Ferrari sai LÕPUKS punkti ning tänu Nakajima katkestamisele lükkus etapp, kus keegi ei katkestanud jälle kaugemale minevikku. Enne lõppu ärkas mu pisike sõber üles, seega, mis oli lõppskoor (peale selle, et Button oli esimene, Vettel teine ja kolmas koht anti ka välja) ma ei tea -> me polnud teineteist kaua näinud seega meil oli palju, mida pajatada.

Lisaks sellele tärkasid mu istutatud kaktustel okkad! Sellised "võtad-luubi-uurid-paar-minutit-näed-okast" okkad. Küll kasvavad.
Kevad oma Päikesega jõudis jälle minuni, kõnnin keep-smile peas nagu tarvitaks köhasiirupit. (Mida ma ka tarvitan.) Ehk on see tänu mu pisikesele sõbrale; ehk on see tänu nädalavahetusele; ehk tänu keset Tartu kesklinna saadud kallistusele. Ma ei hakka põhjust otsima, ma parem naudin.

Pealegi, õppejõud näeb mu hinge õpimapis ning hindab selle hea hindega, mis tähendab mulle ämblikuvaba elu. Juhhei!

Eks ma olin isegi üllatunud, kui ärkasin enne äratuskella. Seda põhjusel, et kaks kolmkümmend istusin öösärgiga veel köögis kollasel toolil ning närisin hüpoteetilist leiba, püüdes sellega vältida toakaaslase äratamist siseorganite väljaköhimisega. Kella kolmeks ei olnud olukord veel rõõmsamaid toone võtnud. Hommikul multimeedia praksis polnud väsimust, polnud köha. Ma olin nagu kala vees (ehk oli sobiv teema? Vähemalt ei olnud CSS. "CSS on lihtne, tuleb ainult muuta oma mõtteid ja nägemust maailmast." ), hoolimata sellest, et programm iga kümne minuti tagant otsustas end kokku pakkida. Õppejõud ütles, et ma salvestagu oma töö iga minuti tagant. Ma tahtsin talle seda meelde tuletada, kui tema programm kokku jooksis.

Take me or leave me.

Mulle kohutavalt meeldib Marilyn Monroe tsitaat "I'm selfish, impatient, and a little insecure. I make mistakes, I am out of control, and at times hard to handle. But if you can't handle me at me worst, then you sure as hell don't deserve me at my best.", sest minu arvates taanduvad kõik suhted sellele - ollakse nii heas kui halvas.

Eile oli üks kummaline õhtu, mistõttu kvalifikatseerub see ka ühe toredama alla. (kummaline=tore) See sisaldas üht parimat jalutuskäiku, mis mu Tartus elatud aja jooksul toimunud on. Endale ootamatult keerasin teelt, mis vist otse mu voodi suunas, kõrvale ning külastasin paiku ja tänavaid, kus ei ole kaua viibinud. Kogu õhtu oli justkui tagasivaade mu elule; erinevaid paigad jutustasid lugusid seoses läbielatud erinevatest sündmustest, tänu millele ma olen see kes olen. Kell kaks öösel jalutas mulle vastu rebane, keda ma näen juba mitmendat korda. Seisime seal, mõne meetri kaugusel teineteisest ja vaatasime teineteisele otsa lõpuks lahudes kumbki oma teed. Mul on tunne, et temal oli samasugune õhtu kui minul. (Kohvi ehk tal ei olnud. Kahju, hea kohv oli!).

Sain kinnitust arvamusele, et asendamatu ma ei ole. Eks ongi parem - if you can't be replaced, you can't be promoted.

Kui printeriga on kõik korras, ei huvita kedagi, kuidas ta töötab, ehk isegi ei panna tähele.Kui ühel hetkel paberile tekst enam ei jää, karjutakse "Miks ta ei tööta." Hullem veel, kästakse kellelgi ära parandada, mõtlemata, mis tõrke põhjuseks on või ostetakse hoopiski uus. Tähele siiski pannakse - vähemalt kui printida on vaja. Liiga palju asju võetakse enesestmõistetavalt ning märgatakse alles siis, kui neid enam ei ole.

Reiki ehk universaalne eluenergia.

Viimased hommikud on möödunud suhteliselt nii. Laupäev erines üpriski palju, sest esimeste sõnade ütlemisega ehmatasin iseennastki soolasambaks - kõlasin nagu mõne deathmetal bändi solist. Kapiavarustes sobrades leidsin rohu, mis tegi minust mõne sekundiga (pärast seda kui see silmist vee välja võttis) võrdväärse Pavarottiga. Järgmine hommik kordus sama nali, kuid enesetunne paranes märgatavalt kuni hetkeni, mil minuni saabus info, et plaanitud üritus esmaspäeval jääb ära. Võibolla ma tervendasin end sellele mõeldes, võibolla oli lihtsalt tore kokkusattumus, kuid pärast seda hakkas enesetunne halvenema ja halvenema.. kuni täna olengi vaid bändisolisti häälega ning siseorganid on pooleldi välja köhitud. Muumiat ei ole ka raske teha, sest aju nuuskan ma ka arvatavasti varsti välja. Lisaks sellele sai ka pisike verekaotus üle elatud. Sealt saadud külmetus tõi aga palaviku. Nüüd on juba hasart -> kuidas homme hommikul hääl ja olek on.

Paari sõnaga, enne kui magama lähen, nädalavahetusest ning miks ma seda ootasin. Veetsin kaks päeva ääretult toredate inimeste seltsis, rääkides maailmast ning kõigest muust. Põhiline teema, millele oli tähelepanu suunatud oli Reiki. Jaapanikeelne sõna, tavaliselt tõlgitakse kui "universaalne eluenergia". Reiki on lihtne aga väga tõhus loomuliku tervendamise tehnika, kus energial lastakse kontsentreeritult voolata läbi Reiki praktiseerija käte Reiki saajale, lõõgastades ja rahustades ning võttes ära saaja valu. Et olla Reiki kanaliks, on vajalik õpetajapoolne häälestamine, mille me koolituse käigus ka saime. Seejärel veel teooriat ning siis - praktika! Astusin julgelt katsejäneseks, kui oli vaja kedagi, kelle peal näidata pikali olles Reiki tegemist teistele. Täispikka raviseanssi ei tulnud, kuid mõju oli siiski. Hiljem harjutasime ise, esimene hingeline, kellele mina reikit tegin, ise kartuses, kas ta üldse midagi tunneb või tajub, jäi rahule. Järgmine samuti.
Reikil on viis põhimõtet, mille järgi elamine (ma alustasin sellega juba enne koolitust) on ainult kasuks tulnud. Minule meeldib!

Teie
reikipraktik.

Köögiaknavaated.

Ega Päike siin ainult niimoodi loojubki ning homse ootuses võib närvivapustuse saada.

Rockstar in the making!

Eelmise nädala neljapäeval sain enda valdusesse kitarri. Ähvardasime sellega Raekoja platsile minna, kaasas silt "Jääme vait kui maksate!". Kuna lahkusin sellest jumalikust muusikariistast kolm tundi pärast selle sõrmede vahele saamist, siis õppimiseni ei jõudnud enne hetkel käivat nädalat.

Capoeiristidel on ütlus (täpset autorit leida ei suutnud): Get yourself a Berimbau, start playing it till there is no feeling in your pinky and then: play more! Katsetasin sama kitarriga (berimbaud mulle ei lubatud kusjuures) - esimesena sai selgeks see, et eelmises elus ma mänginud ei ole, sest minu sõrmed lihtsalt keeldusid piisavalt paindumast, olid koguaeg ees ning üldse oli neid kas liiga palju või vähe. Harjutamine teeb harjutajaks ning harjutamise käigus on minu friiksõrmed oma jäikust kaotama hakanud. Mõned akordid, mida igaüks seletab mulle isemoodi, hakkavad meelde jääma, nende vahetus tuleb ka juba enam vähem ning kui ma ütlen, et see on J.Cashi loo "Hurt" algus ning sul on piisavalt kujutlusvõimet, siis oskan ma seda ka mängida natukene.

Küsisin oma "õpetaja" käest, kas ta kahetseb juba, et nõustus mind aitama. Tol momendil, hoolimata sellest, et ma olin selle tunni suhteliselt põrguks teinud tema jaoks, (vähemalt endale tundus) ei tundnud ta kahetsust, sest polnud lootnudki, et minust kohe Van Halen või Vedder saaks. Nüüd oleks vaja veel juhendajat, kes oleks natuke lähemal... (Jah, seda võib vihjena võtta)

Multimeediumid ühinege!

"aktiveerimisel sihtobjektiga asenduv objektiviide hüpertekstis või hüpermeedias" on pikemalt öeldud "hüperlink", kui kellelgi peaks juhuslikult seda infot vaja minema. Ma võin teile rääkida veel graafika kujundamisest ning flashi interaktiivsetest toodetest. Enamgi veel, ma võiks teile selle teha! Hah, multimeedia on jälle tore aine!

Kuid IT inimene mina veel ei ole, (kerge angiiniga) peaaegu seitse tundi arutleda graafika planeerimise teemadel käib üle jõu (veel). Kaaskannatajad said paremini hakkama. Ma olen liiga väsinud, et asdfghjkl....zzzzz....

Fake it 'til you make it.

Kuus kitse, kaks kassi, koer, hunnikute viisi linde, mutt/merisiga/liikuv tuust kõrvadega ning jalgrattur – kevad on käes ning loomastik marsruudil kodu-Tartu on tihedamaks muutunud. See nimekiri võib veel pikeneda, sest lõppsihtpunkt ei paista veel kuidagi. *ümiseb omaette: bussigaaa, sõidan maaa…*

Eile ütles Lennard mulle, kas proovides mu tuju parandada või olles vaadanud liiga palju sarja „Stop feeling sad and start feeling awesome!“. Võtsin teda kuulda, pooleldi jälgides ka ideed, mis sai sissekande pealkirjaks. Mõjus. Nautisin seda „swooshing“ heli, mida teevad lõpptähtajad möödudes. Tekib vaid küsimus, kuhu kadus see mõttelaad kaks päeva tagasi??

Vaadates aprilli lõpu ning mai alguse kalendrit, kus on märgitud sündmused, milles olen andnud nõusoleku osalemiseks, meenub suvi, kus ma olin nagu töömesilane, keda poleks võimalik ka tikutopsis paigal hoida. Feels great! Halb on aga see, et ma olen jätkuvalt ühest äärmusest teise, oskamata tasakaalus olla - ma pean olema kas ühel päeval mitmes kohas korraga või mitu päeva mitte kuskil.

Swooosh!

Enamat kui harju keskmine taimetark

Mõned nädalad tagasi üllatati mind pisikese kingitusega - kaktuseseemned. Ääretult imelikud asjad, need kaktuseseemned. Kujutate ette, kuidas kaktus hakkab mulla seest seemnest kasvama? Üpriski utoopiliselt kõlav igatahes. Uurisin oma kõiketeadva tuttava Google käest, kuidas käib protsess "seemnest kaktuseks" ning suskasin seemned mulda. Eile karbi sisu uurides vaatas mulle vastu pisiksed roheliselt taimed, mis meenutavad rohkem umbrohtu kui midagi muud. Ootan huviga, kuidas sellisest asjast okastega kaktus sirgub.

Seal mul kasvab 41 taime, mina olen rahul.

Minipäike.

Keegi mulle lilli ei toonud, kinkisin siis ise endale. Miks, te küsite. Felt like it. Täitsa niisama. Säravad aknalaual, helesinise taeva taustal. Ilusad, kas pole? (Ning te ei ole mu ehitatud vaasi veel näinudki!)

Öös on ideid.

Kevad! KEVAD. Keep smile on näos ning ideed tärkavad hallolluses nagu aastaajale omane. On häid ning on segaseid, imelikke ideid. Teate küll, minupärased teooriad ja mõtted. Viimased ideed tekkisid natuke enne südaööd üle parkimisplatsi kekseldes ning seletades, kuidas mulle sobiks mõlemasse kätte säraküünlad või lilleõied, sest kekslemine oleks kohe paeluvam. Teemat sai edasi arendatud (sest parkimisplats on siiski suur) ning jõudsime järeldusele, et kui mulle vetsupumbad kätte anda saaks minust üpriski hea Wii Raving Rabbids jänes.

Pärast pitsaküpsetust tuli ööpimeduses vastu itimees, kes mööda tuisates hõikas paar arvutiteemalist lauset ning, et tuli koosolekult. (Vt eelmise lõigu kellaaega! - toim.) Sellele järgnes minu arutelu, kuidas "seepärast ma itiinimesi austangi. Nad tulevad, sellisel ajal, tähtsalt koosolekult ning suudavad ikka veel tarka juttu rääkida". Sõnavõtt sai suure naerupahvaka osaliseks; mu kõrval olid itiinimesed. Siiski, sellest hoolimata olid nad võimelised pajatama mulle ITmaailma saladusi.

Ning jälle sain žongleerida! :) Homme tuleb ka vahva.
Päikest, ikka päikest!

AHHAA Autoring

See on KIIRE. See on LÕBUS. See on OHUTU. See on AHAA Autoring!


Võtkem seltskond kokku ja lähme uurima, kas me sobiks vormelipiloodiks või kuidas on kiirusega kurve võtta! Mind näiteks peab kuhugi kinni siduma, et sealt eemale hoida. Who's with me?!

Nagu ütles Laura, et kui leiaks üles selle, kes ütles, et F1 on igav siis annaks talle tappa. Kaks etappi (üks ja pool tegelikult, täna lõppes sõit punase lipuga) on sel hooajal olnud ning põnevust on korralikult. (Porgandikook andis palju juurde ja kiitnud on kõik proovijad.) Kes julges öelda, et vormel on igav?

Oh, a challenge!

Kui jõuab kätte see päev, kui minu elust tehakse sari, siis selle theme-song oleks Bläck Rokiti laul "Vaata mind". (Siiski, kergete muudatustega, sest "poisipõlve" ei ole mul olnud) Viimased päevad on läinud üpriski laulusõnade sarnaselt.
Pirukasse muna ei pannud, koogi sisse porgandit küll. Vormeli 2009 hooaeg võib alata! (Ma olen natuke graafikust maas, ma tean.). Tänase kvalifikatsiooni suutsin tänu saatekavale jällegi vaatamata jätta. Ka eelmine nädal polnud üheski väljaandes (mida mina loen) kirjas kvalifikatsiooni ülekande toimumist. Kogemata puldi vastu minnes õnnestus mul siiski näha viimased kiired ringid. Mis porgandikooki puutub, siis see on tüüpiline minu kokkamine - kõike natuke ning mitmest retseptist kokku. Kiidan ennast - nii hästi pole mul juba kaua koogi tegemine õnnestunud! Mis on hea, sest osa sellest tuleb toimetada inimesele, kes keeldub uskumast porgandikoogi olemasollu ja söödavusse.

Tänane tegus päev oli meil Sassiga (The Cat) jagatud. Mina tuuseldasin mööda elamist ringi ja tema vastutada olid... puhkepausid. (Ning milline pühendumus!) Ideid tuli igast suunast ning erinevaid. Selle käigus sai vesteldud üpriski palju oma maailmanägemusest, mille peale küsiti, kas ma nõustamissessioone ka teen. See ning mõned päevad tagasi kuuldud lause minu suhtumise kohta, panevad paratamatult suunurgad ülespoole liikuma.

Mitte mitu ööd tagasi hõikasin unes "Oh, a challenge" kui mulle näidati puidust treppi millelt värv hakkas kooruma ning millest üles minemine oli keelatud. Arvake, kas ma läksin. Peedist pesumasinale trumlit ei teinud, kuid see oleks huvitav kogemus.
---------------------
Offtopicus küsimus suurele ringile. Juureldakse selle üle, et kui metsas langeb puu ning keegi seda ei näe ega kuule, kas see ikka juhtub. Kuigi järgmine küsimus peaks arvatavasti mõne vastasoo blogis esindatud olema, lisan selle siiski siia: Kui metsas, kus on vaid üks mees, kes räägib ning ükski naine ei kuule teda, kas ta arvamus on siis ikka vale?

Enjoy the ride.

Hiinlaste vanasõna õpetab, kuidas saada õnne.

"If you want happiness for an hour — take a nap. If you want happiness for a day — go fishing. If you want happiness for a year — inherit a fortune. If you want happiness for a lifetime — help someone else."

Kalastamise kohta ei oska ma öelda, lapsepõlves sai tegeletud, kuid pärast mingit hetke tõstsin kala elusolenditega ühele pulgale ning kui ma päästan tigusid sõiduteelt siis kalapüük ei ole kohe kindlasti minu teema.

Kuid vanasõna viimase lausega olen ma nõus. Kedagi aidates muutub aidatav õnnelikuks, mis peegliefektina kandub üle abistajale. Informeerisin tuttavat faktist, et tema lemmikalaulja annab kontserdi austaja kodulinnas. Tema rõõm oli piiritu. Kuigi jutt käis Gogol Bordellost, ei tundnud ma kadedust vaid siirast rõõmu teise õnne üle. Sellest sai alguse ahel, mis tegi minust vabatahliku ühe ürituse korraldamisel, jah-sõna sai antud teise ürituse osavõtmisel jne.
Teisi aidata ei ole üldse keeruline - tõstsin Sassile padja päikeselaiku, mille vastuseks tuli pikk nurrumine; veetsin üle tunni telefonitoru otsas etendades deskhelp rolli. Kahepeale saime tööle midagi, mida mõlemad nägime esmakordselt -> eneseteostus!

Kui inimesed su ümber on õnnelikud, oled ka sina õnnelik. Ma tean mitut inimest, kes on paremas tujus teades, et mina naeratan ilma teeskluseta. Nad võivad rahulikult hingata, teesklust ei ole.

The day that you stop running ...
... is the day that you arrive.