Eks ma olin isegi üllatunud, kui ärkasin enne äratuskella. Seda põhjusel, et kaks kolmkümmend istusin öösärgiga veel köögis kollasel toolil ning närisin hüpoteetilist leiba, püüdes sellega vältida toakaaslase äratamist siseorganite väljaköhimisega. Kella kolmeks ei olnud olukord veel rõõmsamaid toone võtnud. Hommikul multimeedia praksis polnud väsimust, polnud köha. Ma olin nagu kala vees (ehk oli sobiv teema? Vähemalt ei olnud CSS. "CSS on lihtne, tuleb ainult muuta oma mõtteid ja nägemust maailmast." ), hoolimata sellest, et programm iga kümne minuti tagant otsustas end kokku pakkida. Õppejõud ütles, et ma salvestagu oma töö iga minuti tagant. Ma tahtsin talle seda meelde tuletada, kui tema programm kokku jooksis.