Kaktuseokkad.

Täna oli vormel. Seoses kaablite jms puudumisega ei ole ma veel ikka suuteline ühikas seda vaatama, seega kutsusin end külla telekaga tuttavale. Peaks mainima, et seltskond tegi küllaltki igavavõitu etapi põnevaks. Lisaks sellele, Ferrari sai LÕPUKS punkti ning tänu Nakajima katkestamisele lükkus etapp, kus keegi ei katkestanud jälle kaugemale minevikku. Enne lõppu ärkas mu pisike sõber üles, seega, mis oli lõppskoor (peale selle, et Button oli esimene, Vettel teine ja kolmas koht anti ka välja) ma ei tea -> me polnud teineteist kaua näinud seega meil oli palju, mida pajatada.

Lisaks sellele tärkasid mu istutatud kaktustel okkad! Sellised "võtad-luubi-uurid-paar-minutit-näed-okast" okkad. Küll kasvavad.
Kevad oma Päikesega jõudis jälle minuni, kõnnin keep-smile peas nagu tarvitaks köhasiirupit. (Mida ma ka tarvitan.) Ehk on see tänu mu pisikesele sõbrale; ehk on see tänu nädalavahetusele; ehk tänu keset Tartu kesklinna saadud kallistusele. Ma ei hakka põhjust otsima, ma parem naudin.

Pealegi, õppejõud näeb mu hinge õpimapis ning hindab selle hea hindega, mis tähendab mulle ämblikuvaba elu. Juhhei!