ZzzZz...

Eile kõlas nii tore lause. "Kui sa minuga filmi vaatad, teen sulle süüa." Peaaegu paradiis, kas pole? Oh, kõlaks neid rohkem. Siiski, keeldusin ning vajusin magama. Ainult magaks. Kui ma end väevõimuga suutsin hommikul voodist välja lükata, roomasin loengusse, et seal edasi magada. Padjaks kasutasin kas lauda või Katrini õlga. Guaššidega maalimise ajal ärkasin isegi korraks, arvatavasti tänu värviaurudele, olles võimeline joonistama kahepeale "Lõbus vihmasadu". Sellest järgmine loeng möödus jällegi unemaal, aegajalt ärgates ja lauseid üle ruumi hõigates. Minu õnneks, õigeid eesti keele reegleid.

Kahetunnise veestumise järel jõudsin olulisele järeldusele -> loengusse ma enam ei jõua. Sellest olulisem teadmine oli aga see, et kevade mõju, mis hakkas taanduma, on viimastel päevadel märkamatult (ning karmimalt) tagasi tulnud. Kasulik info, sest annab lähiminevikule selgituse. Lisaks sellele lükkab ümber väite (mida on pakutud enam kui paar korda) et ma olen hulluks minemas. (Kuigi ma ei välista seda veel.)

Serj Tankian lõpetab ühe oma luuletuse ridadega "To adapt, adjust, learn and continue. As in a good maze. Where you end up is never where you started, nor where you ever predicted." See sobib kokku mõned päevad tagasi kõlanud soovitusega just go with the flow. Tänane mõistmine kevade suhtes muutis minu hallolluses midagi. Maailm tundub... teistsugune. Is it just me?

I reject your reality...

... and substitute my own.

Mida tegelikult inimesed otsivad? Vaid üht - õnne. Nagu igaühe põrgu on erinev, on ka õnn. Sageli langeb unustuse hõlma fakt, et õnn ei ole mitte sihtpunkt vaid teekond. (Haim Ginott, lastepsühholoog) Tänapäeva maailm muutub üha enam materiaalsemaks ning seetõttu ostetakse kokku kõikvõimalikke esemeid, lootuses, et see toob õnne. Kuigi tegelikult käib see vastupidi. Esmalt õnn ning seejärel materiaalsed esemed.

Usun jätkuvalt, et kõike on võimalik endale külge meelitada ning mõtteenergia on üks võimsamaid. Mul ei ole küll tuua näiteid sellest, kuidas ma mõne õnnetuse tõttu peaaegu halvatuks jäin ning end terveks mõtlesin, kuid see ei takista mul uskumast, et mõttejõu abil saab korda saata praktiliselt kõike. Oluline on viis, kuidas seda tehakse.

Mõtted moodustavad lainevõnkeid, meelitades kohale mõeldut. Millegi vastu võitlemine toob vaid kohale selle, mille vastu võideldi. Välja kiirgav sõnum peab olema positiivne. Mitte "näljahäda lõpp" võid "piisavalt toiduvarusid." Oleme jõudmas olukorrani, kus toimuv ongi vaid võitlus kõige vastu. Kuid kui ollakse kõige vastu, siis ei olla millegi poolt.

Ümbrus on samuti oluline. Sisemisest soovist jääb väheks, kui ümbritsev takistab. Kasutage pilte, kirjutage soovid täpselt, mõelge neile, kujutage neid ette. Käituge, nagu soov oleks täitunud.

Igaüks saab ise luua endale oma reaalsuse.

Turvatundest.

Kriisist ülesaamisel on oluline taastada rutiin, sest see tagab turvatunde. Selle mõtte järgi ei peaks käituma vaid koolis toimuvate sündmuste korral vaid ka igapäevases elus. Ma ei ütleks, et kriis oli, oh ei. Pigem oht teerulliga alla aetud saada, kui Keiti väljendit kasutada.

Püüan järgemööda taaselustada ning hinge sees hoida mingil osal sündmustest, mis moodustavad rutiini. Põhjuseks natukese turvatunde omamine. Nädalavahetus tuleb ikkagi, hoolimata kõigest, porgandikoogiga. Kas teie teate, mis nädalavahetusel juhtub? Mulle öeldi selle küsimuse peale: "Sa küsid vaid korra aastas selliste silmadega, kas ma tean, mis juhtub. Vormel hakkab." Just! Laulurida "Oh vormeliaeg, on vormeliaeg, millal sina tuled" saab lõpuks vastuse. Sel nädalavahetusel! Juba mitmeid aastaid hakkab vormeli hooaeg porgandikoogiga. Ka sel aastal, turvatundeks.

Teise rutiinina üritan säilitada sõtsel külas käimist. Sel nädalavahetusel seal veeded aeg meenutas mulle kohutavalt suve. Filmi vaatamine, viinamarjad. Minu võrdlemine kaanidega ("Sul on siis tähelepanuvajadus.. nagu kaanil!"), rahva kokku ajamine mänguõhtuks .. See kõik oli super. Lisaks sellele sain ma kaktuseseemneid! (Nendest natuke pikemalt lähipäevadel).

Rutiinid, mis mulle meeldisid ja mind aina enam naeratama panid. Here I come!

Ärge elage, hakake muretsema!

Viimastel päevadel on olnud esindatud kolm tegurit, mis mu tuju kõige enam sügavustikku viivad. Kaks nendest samasugused ühe noormehega, kolmas mitte - statisika ei luba kolmel samasugusel foobial kahel erineval isikul esindatud olla. Natuke erilisust on ka vaja. (Tema kolmandat ma ei tea tegelikult. Salapära on samuti oluline.)

Täna aga, laupäeval, on inimese tunne tagasi! Elamise tunne on tagasi! Mõni päev tagasi välja kuulutada plaanitud ajusurm on möödunud. Te küsite, kuidas?

Olen teada oma oskustega muretseda ka bakteri hingeelu pärast ning kõike üle mõelda. Otsustasin lubada endale muretsemist vaid kindal kellaajal päevas -> mõtlemiseks lubatud kõik mured ja foobiad, kuid vaid sel hetkel. (Ülejäänud päev on vaba!) Palju erinevaid muremõtteid korraga andsid efekti, kus pooled nendest tundusid täiesti totrad ja napakad, mistõttu suur hulk neist kadus. Teiselt poolt leppisin mõne paratamatusega, näiteks et olen tõstnud liiga kõrgele inimesi, kel on mind vaja vaid kui teisi ei ole. Kaotades halo nende ümbert, lõpetasin endale nende käitumise vabandamise. Niimoodi on hea, ärakasutamist lubada on kasutu.
Muidugi on oht, et kõigest korraga muretsedes juhtub midagi vastupidiselt algsele plaanile. Äratuskella helisema paneku algne plaan on mitte sisse magada, seda aga juhtub ikkagi. Kuid mida annab meile öö otsa üleval istumine kartuses ärgata hiljem kui vaja?
Suurim ämbrisse astumine, mida on võimalik sooritada on jätta midagi tegemata hirmus ämbrisse astuda.

Tsiteerides viimast filmi, mida kinolinal nägin: "Raisk, elu on seiklus!"

Kui 307 tunneb igavust..

Loeng lõppes varem ja tekkis vaba aega. Maria loeng lõppes ka varem, temal oli ka vaba aega. Mis juhtub, kui toal 307 hakkab igav? Enamus teavad juba vastust sellele küsimusele. Yeah, eelmine nädal lubasin ma koletuid asju teha ennem kui blondi juuksevärviga tegemist teen. Eks ma nüüd söön oma sõnu.

Eilsesse jäi lisaks sponaantsele värvimuutusele ka trenn, mille nime ei suuda ma jätkuvalt meenutada, hoolimata minu suurtest püüdlustest ning teiste katsetest seda mu ajju söövitada. Jooga segamini pilatese ning capoeira soojendusharjutustega. Täna on lihased mõnusalt valusad. Ehk saab sellest miskit püsivamat?

Korraldasime täna "girls gone wild" õhtu, mis kujutas endast toakaaslasi ja endisi toakaaslasi + üht noormeest, kes õpetab salsat. (And he can move, trust me on that!) Õhtu kujunes toredamaks kui algne ettekujutus oli. Pealegi on hetkel väljas hingematvalt ilus, unustamapanev. Jalutama!

Enne filmi vaatamist (jah, head aega uni) kõlab peas tsitaat ühest mu lemmikteosest. "Kõik teed lõppevad ühes ja samas punktis, kallis Gladys."

Teddy bear.

Täna käisin jälle sõbral külas. Mu tulpidega.. kleit meeldis talle vist kohutavalt, sest mind nähes ilmus sellele pisikesele näole üks ääretult suur naeratus. (Tema "teddy-bear" pluus meeldis mulle ka). Minu välimuse kohta oli tal üldse üpriski palju arvamusi, kõige suuremad rõõmukilked tulid lahtiste juustega prillivabale minule. (Hakkate mind nii edaspidi sagedaminigi nägema.) Juttu ajasime seekord juba tunduvalt rohkem; eelmine kord oli minu rolliks jutustada ja tema tegi vahemärkusi siis nüüd oli see vahetunud - minult oodati vaid pisikesi vahelauseid tema jutule. Meie jututeemad jäävad siiski üldsusele saladuseks.
Naeratuse ja jutuoskuse arengule oli progressi näinud ka kopsumaht. Nutsime ikka natukene. Sellele järgnes aga ilus uni, mis ei lõppenud isegi minu lahkumise faktist hoolimata.

Hakkan vene keelset filmi vaatama, keele õppimise eesmärgil, et Maria saaks mulle naaberriigi keelseid nalju paremini seletada.
Lugupidamisega teie,
Pohlakohuke.

P.S. Andke mulle jõudu kevadele vastu seista..

Ahelavaba.

Üks juhus, üks võimalus. Homme ei saabu mitte kunagi, homme on liiga hilja. Minevik on möödanik. Praegu.

Etre fort pour etre utile.

Kuupäevast olenemata reede.

Kollane silt 307 numbri all teatab esmaspäeva õelusest. Sellest hoolimata on reeded hullemad, öelgu silt mu toa sissekäigul mida soovib. Vähesed teavad minu läbisaamist selle päevaga, veel vähemad selle tagamaid. Mulle öeldi, et ma saan võitu veel vähemalt tuhandest nädala viiendast päevast, mis ümberarvutatult tähendab umbes 19 aastat. Better than nothing, right?

Tegelikult oli mööduv nädal üpriski omapärane, leidsin end sageli mõttelt "Ah, ei hakka end piinama ülemõtlemisega." Edaspidine progress, mis tuli vaid kasuks. Reedeid siiski ei kaotanud. Järgmine nädal on varsti käes, oh kuidas ma seda ootan!!

Kodustatud potilill.

Eile ühikasse jõudes oli toakaaslase esimene lause mulle "Merili, sa hakkad mind vihkama." Kujutasin juba ette, et ta räägib mulle järgnevalt loo, kuidas ta kogemata mu riidekapi põlema pani või moosipurgiga mu padjahunnikusse komistas. Põhjuseks oli aga hoopiski midagi muud - talle kingiti pisike ripats - pet plant. Mis teisisõnu on imetilluke taim (kaktus) pisikeses purgis mida saab kaelas/mobiili küljes kanda kuni see suuremaks kasvab ja siis potti istutada. How cool is that?

Genereerisime õelaid ideid, kuidas saada endale veel selliseid. Või kuidas saada mulle selline, sest Maria ei väsi meelde tuletamast, et temal on Strenght täiesti olemas.

Kogu tänane päev on olnud tore, enamgi kui tore. Seminar õppejõud Tiiu Kadajasega tekitas kerge nostalgia eelmise semestri teemadel, kus sai käidud tema loetud aines. Tundsin end kui kala vees, seda märgati. Nõustamine ning sellega seotud sobib mulle. Etendasime Katriniga ka ühe pisikese nõustamisseansi, mis läks lõpuks ääretult keeruliseks ka õppejõule. (Keerukuses ma olen osav.) Kuid ta jäi ääretult rahule, meie jäime rahule, teised osalejad jäid rahule.
Wilde pubi kõrval olevas raamatupoes on tühjendusmüük, hinnad -40%. Veetsin seal enam kui tund. Mina raamatupoes = pankrott. Oh, raamatupood! Minu nõrkus.
Kui jääl tormamine kuuluks olümpiakavva, oleks Eestil medalilootust, minu näol. "Varu piisavalt aega," nad ütlesid. Mida mina tegin? Läksin 7 minutit hiljem kui tavaliselt. Jõudsin! Ning päeva lause autor on Maria: "Ja kes meist nüüd blond on?".

Teate, ma alustan vist homset ka kohviga.

Sklerootiku rõõmud.

Eile vaadatud film hämmastas mind sellega, et ta suutis olla üheaegselt nii südamlik kui ka õudne. Näiteks maja keset suurt päevalillevälja paistis kohati kui ilus kollane unistus; tegelaste mõttemaailma muutus oli ilus näide siirusest; mõni stseen oli hea materjal õudukateks (ei täpsusta, spoileri puudumise eesmärgil).

See film mõjus mulle. Vähemalt ma panen tänased muutused filmi arvele - ma alustasin hommikut kohviga ning hetkel tarbin tomatimahla. Võibolla on see märk täiskasvanuks saamisest?

Hommikul kihvu läikima nühkides ilmus mu hallollusesse juba unustatud idee - happyness is as contagious as sadness.

Võtan oma liivaämbri ja püüan loengusse jõuda.

Ümbriku(l)ootus.

Viimase ajal hakkab minu alateadvus hulluks minema, loodetavasti ei vea ta mind koos endaga enesekallistuse särki. Unenäod sisaldavad kellegi nülgimist, laipadele helistamist (sealhulgas nendega rääkimist ning mitte monoloogina..). Täna tekkis kõige sellega seoses juba kerge hirm(, millest siinkohal täpsemalt rääkima ei hakka, ehk on mööduv.)

Täna katsetan alateadvust üle kavaldada või enamgi veel - teda talutavaks muuta(, teadmises, et muutused üleöö ei toimu.) Alternatiivmeditsiin tuleb appi - meditatsioon, pea tühjaks tegemine kõigest (millega on senimaani kahjuks raskusi olnud), positiivse energia tekitamine ning unetee käsikäes enda unemaale hüpnotiseerimisega.

Elufilosoofia otsinguil sattusin lause "Where's my fucking envelope?" kaadritele, mis pärinevad uuesti vaadatud filmist. Ümbrik tähistab unistusi ja lootusi. Mis siin salata - seal oli nende suurimaid soove, täidetud kujul. Kass hambuid pidi parema käe küünarnukis ootan enda ümbrikku.

Tunnusmeloodia minu elule.

Tulin plaaniga kirjutada uut kuid sattusin varem avaldamata postituse otsa.

Kui ma loengu viimases pingis omaette torisesin ja kõiki neadsin, küsiti mu käest "Mis viga?". Vastuseks kõlas "Ei midagi", sest selleks ajaks olin ma probleemi asukoha välja selgitanud - see paiknes arvuti ja tooli vahel. "Aga vähemalt oskad sa head soundtrackki teha." Eks ma olengi selline, musikaline inimene.

Tegelikult viis see mu paar päeva (nüüdseks nädalaid - toim.) tagasi mõttekrambi käes kannatanud hallolluse ideele, et inimesed ei ole kunagi rahul sellega, mis neil on. Liik võib olla asjadel sama, kuid detailid on erinevaid. Poest on võimalik saada juustu ja rosinatega saia, moosi ja seemnetega. Inimene mõtleb, et tahab süüa - ostab endale rosinasaia. Pärast maksmist taipab aga, et kõrvalpakendis sai paelub teda tegelikult. Mis selle tagamaaks on? Kas tõesti inimeste rahulolematus kõigega või lihtsalt enda valesti mõistmine? Sama on ka minuga igatahes. Ma tahan kättesaamatut, ma tahan.. kookosekohukest näiteks.

Miks just sina pead olema selline lepaleht, mis lendab sinna, kuhu tuul puhub? Las see suur maailm teeb mis tahes lollusi, pead sina siis kohe kõike omal nahal järgi katsuma! öeldi raamatus "Mees, kes teadis ussisõnu". Jah, miks ma ei võitle oma kohukese nimel vaid oleme nagu.. teised?

Lihtsalt üks mõttekäik, mis on juba olnud. Korduvalt. Inimesed ei ole kunagi rahul ja ei võitle. Minu tunnusmeloodia saab olema teistsugune.

Selline ta siis oligi, see vana postitus korduva mõttekäiguga.

Todays fortune: Just smile.

Paberil olevatest ja erinevate inimeste poolt leiutatud teooriatest sai täna praktika. Veetsin õhtu Indreku, pisikese inimese, seltsis. Kohe nii pisike, et kaalub vähem kui Sass (the Cat). Võtsin ta sülle, samal ajal kõlas lause "Ole siis tädi Merilile hea laps". Ta vaatas mulle otsa ja.. naeratas. Järgmised pool tundi möödusidki teinesele naeratades ja juttu ajades. Oh, kui ta valdaks minule mõistetavat keelt, mis ta kõik räägiks. Kuigi me saime ka ilma selleta jutud räägitud. Mul on uus pisike sõber.

Öö oli esimene üle pika aja, kus ei nülitud kedagi ära. Hommikul tehti mulle teevett ja ennem küsiti, et kui pirukaid tehakse, kas ma sööks ikka ka. Loovuse tunnis sai tehtud kunsti ja origamit; kaktus, mis lubas, internetile toetudes, sirguda 12,2 meetrit kuid senimaani kasvas vaid miinustesse on pikem kui eales varem. Muutus toimus viimase paari päevaga. Maisist kirjutamise idee hakkab mulle isegi meeldima ning mul on suur kollane silt tekstiga "Mondays are mean". Tore on. (Ilma sarkasmita.)(Keskmine - esimene mõõtmine, alumine - teine mõõtmine, kõrgeim - viimane mõõtmine)

Lumehange siseelund.

Terve õhtu on mind painananud küsimused, millele ma ei ole varem mõelnud. Näiteks, mis on lumehange sees? Olete sellele varem mõelnud? Pead küsimuse tõttu veel kaotanud ei ole ning sinna sisse piiluma pole samuti sattunud, aga huvitab meeletult. Sealt võib kõike leida! Müstika. (Kuidas kutsutakse Marsil olevaid värinaid? Maavärin kõlab egoistlikult. Marsivärin? Mis juhtub kardina taga siis kui see ees on? Kes joonistas lillepoe kõrvale prügikastile Tuxi?)

Kas keegi teab, mis lumehange sees on?

"If you want to be saved, first you have to go to Hell."

Viimastel päevadel kõlas minu läheduses laul "This is your life" The Dust Brothers esituses üpriski sagedalt. Mõtlen sellest, mis ei olnud. Mõtlen kõigest, täna ma usaldan end. Seejärel tuleb mängu film "Filth and wisdom", Madonna eelmise aasta looming, mis läks valmimiselt otse internetti kuna laulja soovis, et filmi ei teeks kuulsaks tema lauljakarjäär.

Nende kahe koostöös mu hallollus harjutusi tegi ning jõudis isegi järeldusele. Mis on otsus? Otsus langetatakse siis kui enam mõelda ei viitsita. Mingi tõenäosus on, et laiskus tuleb sobival hetkel. Ma ei tea, kas ma jäin sinna pidama, kuid ma hüppan endale mitte tavapäraselt pea ees vette, lootes iseenesest ujumisliigutusi tegema hakata. Ma ei mõtle enam.

"Elamine ja elust arusaamine on kaks ise asja. Arusaamine ei aita õigesti elada ja elamine ei aita elust aru saada. Elamine on rohkem vaistlik kui mõistlik tegevus. Ühed elavad instinktiivselt õigesti, ilma et nad vajaksid oma elust arusaamist. Teised saavad elust aru, aga ei oska elada." Kumma sa valid?