Turvatundest.

Kriisist ülesaamisel on oluline taastada rutiin, sest see tagab turvatunde. Selle mõtte järgi ei peaks käituma vaid koolis toimuvate sündmuste korral vaid ka igapäevases elus. Ma ei ütleks, et kriis oli, oh ei. Pigem oht teerulliga alla aetud saada, kui Keiti väljendit kasutada.

Püüan järgemööda taaselustada ning hinge sees hoida mingil osal sündmustest, mis moodustavad rutiini. Põhjuseks natukese turvatunde omamine. Nädalavahetus tuleb ikkagi, hoolimata kõigest, porgandikoogiga. Kas teie teate, mis nädalavahetusel juhtub? Mulle öeldi selle küsimuse peale: "Sa küsid vaid korra aastas selliste silmadega, kas ma tean, mis juhtub. Vormel hakkab." Just! Laulurida "Oh vormeliaeg, on vormeliaeg, millal sina tuled" saab lõpuks vastuse. Sel nädalavahetusel! Juba mitmeid aastaid hakkab vormeli hooaeg porgandikoogiga. Ka sel aastal, turvatundeks.

Teise rutiinina üritan säilitada sõtsel külas käimist. Sel nädalavahetusel seal veeded aeg meenutas mulle kohutavalt suve. Filmi vaatamine, viinamarjad. Minu võrdlemine kaanidega ("Sul on siis tähelepanuvajadus.. nagu kaanil!"), rahva kokku ajamine mänguõhtuks .. See kõik oli super. Lisaks sellele sain ma kaktuseseemneid! (Nendest natuke pikemalt lähipäevadel).

Rutiinid, mis mulle meeldisid ja mind aina enam naeratama panid. Here I come!