Eile vaadatud film hämmastas mind sellega, et ta suutis olla üheaegselt nii südamlik kui ka õudne. Näiteks maja keset suurt päevalillevälja paistis kohati kui ilus kollane unistus; tegelaste mõttemaailma muutus oli ilus näide siirusest; mõni stseen oli hea materjal õudukateks (ei täpsusta, spoileri puudumise eesmärgil).
See film mõjus mulle. Vähemalt ma panen tänased muutused filmi arvele - ma alustasin hommikut kohviga ning hetkel tarbin tomatimahla. Võibolla on see märk täiskasvanuks saamisest?
Hommikul kihvu läikima nühkides ilmus mu hallollusesse juba unustatud idee - happyness is as contagious as sadness.
Võtan oma liivaämbri ja püüan loengusse jõuda.
See film mõjus mulle. Vähemalt ma panen tänased muutused filmi arvele - ma alustasin hommikut kohviga ning hetkel tarbin tomatimahla. Võibolla on see märk täiskasvanuks saamisest?
Hommikul kihvu läikima nühkides ilmus mu hallollusesse juba unustatud idee - happyness is as contagious as sadness.
Võtan oma liivaämbri ja püüan loengusse jõuda.
0 comments:
Post a Comment