Kui ma hakkasin end armastama..

Õndsalt aknast tähti vaadates ja niisama unistades kandus mu pilk endalegi üllatuseks kalendrile. Vajusin ehmatusest tooliga ümber – meil on november! Alles ju oli oktoober.... ei? Olen mina kalendrit valesti lugenud? Lähemal uurimisel selgus veel kohutavam tõde  – vajusin ahastusest lausa läbi põranda korrus allapoole – kuumuutus ei ole stiilis „Appi, alles oli 30 oktoober, kuidas juba 2. november on?“ vaid „APPI, alles oli 15. oktoober, kuidas juba 19. november on?!?“. Kuu aega lihtsalt kadunud. Kes võttis? Kes peitis? Kuhu jäi?!

See tähendab aga loomulikult seda, et minu kerge stress seoses uue aasta plaanidega plahvatas ning hävitas kõik 200m raadiuses. Ma loodan, et te olite kaugemal. Nii ma istusin oma segaduses ajuga, mis ei teadnud kuhu poole tormata, et minu ülemõtlemise käest pääseda. Raske kohe, kui valikuid on oh kui palju.


Hakkkasin end lohutama ideega, et äkki maailmalõpp ikka tuleb ning seepärast ei ole vaja ka mingeid plaane teha uueks aastaks sest... uut aastat lihtsalt ei tule. Yeah right, nii lihtsalt ma ka sellest ei pääse. Otsustasin keset kriisikollet seda lihtsalt ignoreerida (sest asjadest mitte välja tegemine on õigeim lahendusviis, eksole - instituudi juhataja saaks südamerabanduse selle lause peale arvatavasti) ja hakata oma lõputöid kirjutama. Viimasel ajal on mul väga tunne, et olen nendega suhtes ning... it’s complicated. Nüüd oli tulemus aga vastupidine – ma tundsin vaimustust ja põnevust seoses lõputööga, mõnusat ärevust ning ootusrõõmu selle valmimisest. Sama ootamatult kui mulle novembri lõpp kohale jõudis, jõudis kohale ka see, mis edasi saab. Ainus mida vajasin oli veidi olevikku ning armastust.

/--/
Kui ma hakkasin end armastama,
Keeldusin elamast minevikus ja muretsemast oma tuleviku pärast
Nüüd ma elan selles hetkes, kus toimub KÕIK
Nii ma elan iga päev ja ma nimetan seda TEADLIKKUSEKS
Meil ei ole vaja karta diskussioone, konflikte ja probleeme iseenda ja teistega, sest isegi tähed põrkuvad vahel ja loovad uusi maailmu.
Täna ma tean: SEE ONGI ELU!
/C.Chaplin/

jõulud = kingitus ? vol2

Kui võtta kokku lühidalt ja tabavalt see, mis mulle minu ettepaneku kohta öeldi siis... mind saadeti lihtsalt kuradile. Põhjendus? "Aga meie traditsioon on kingitusi teha ja seda ei saa ju ometigi muuta." Ma olen tunduvalt rohkem pettunud kui ma oletasin.

jõulud = kingitus ?

 Kui sa mõtled jõulude peale, siis millega sa seda kõige enam seostad? 

Minul hakkavad peas keerlema kujutluspildid suurest lumest ja kokku tulnud rõõmsameelsest suguvõsast, ninasõõrmed täituvad hingelämmatavalt hea mandariinilõhnaga ning maitsenäsad hulluvad hapukapsa ja verivorsti peale. Kõrvus kõlavad vaid jõululaulud ning toa ainsaks valgusallikaks on kuuseküünlad. Südant täidab rõõm ja rahu - teate küll, see õige jõulutunne.

See kujutluspilt ei ole pärit mõnest filmist - ma mäletangi jõule sellistena. Kingitustega ei taha jõulud aga üldse meenuda. Enamgi veel, suudan vaid ühe kingituse meenutada - minu esimene Barbie! Ajad muutuvad ning praegu jõulud = kingitus. 

Kursus otsustas, et teeme jõulupeo! Kujutlusvõime on mul osav ning olin ootusärevil - näen kõiki neid inimesi jälle, kellega sai koos õpitud. Istume koos, ajame juttu, sööme piparkooke ja laulame jõululaule! Täna selgus, et tuleb ka jõulupakk tuua. Minu ootusärevus langes nullini. Küsimus ei ole selles, et ma ei suudaks välja mõelda kingitust inimesele, keda ma ei ole üle aasta näinud. Muidugi suudan - tähtsusetute kingituste tegemine on ülilihtne! Pigem vaevab mind mõte... kas seda on vaja? Kas jõule peab alati seostama millegi saamisega või millegi kinkimisega? Kas kinkima peab alati asja? Ehk teha hoopis kingituste asemel mingi heategu? Pakkusin selle ka kursusele välja - eks näis, mis sellest saab. :)

Pilt on võetud siit.

Iganädalane reede

Vähe sellest, et me kolmapäeva öösel kella kahe ajal koeproove vaatame ja meditsiinisõnastikku loeme...me räägime ka reede õhtul vaid õppimisest.

/Eelneb pikk arutelu sellest, kummal mis kodutööd on ning millised kodutöid lubaks võibolla teisel ära teha/
K says (20:46):
* aga tõsiselt?
 K says (20:46):
* reede õhtu
K says (20:46):
* ja meie kaks arutame, milliseid kodutöid peaks esimeses järjekorras tegema?!

Sinterklaas

Jõuluvana hõivatud mees, ei jõua ühel õhtul igale poole maailmas. Seega käib Belgias ja Hollandis hoopis siuke mees nagu Sinterklaas, oma mustanahalisest abilisega. Tulevad Hispaaniast aurulaevaga ning kinke jagavad kas 5nda detsembri õhtul või 6nda hommikul. Ääretult populaarne tegelane, keda kujutatakse igal küpsisel ja šokolaadil. Ja sel aastal... tuli Sinterklaas varem!

Sam tuli Belgiast meie külma (märga?) kliimasse ning tõi mulle kaasa kolm Sinterklaasi. Spekuloosi Sinterklaasi! Oh goody oh joy! Nüüd on vaimustus teha pepernoteneid aga.... meie kaubavalik poodides väga ei soosi seda. Keegi ei ole lähiajal Belgiasse minemas?

Ausalt, tegelikult ma ei räägi koguaeg hollandi keelest ning minuga saab teistel teemadel ka heietada. Moment aga.... mitte. Pidime tegema dialooge ning ma püüdsin mingil põhjusel ääretult keerukaid konstruktsioone välja mõelda. Uhkus ja ego ehk? Õppejõud soovitas mul JÄLLE vähem mõelda. Pärast temapoolset noomitust saime aga valmis nii uhke dialoogi, et teistel ei jäänud muud üle kui kiita. Sõnavara kasutamise oskus - super, hääldus - super, dialoogi ülesehitus - super.

Tegelikult ei ole aga juba pea kaks päeva hollandi keele peale mitte mõelnud ka. Sest... kui on andmetöötlus, siis ei saa muule mõelda. Õppejõud avastas, et temal on detsembri lõpus kiire ja seega tõstis KÕIK kodutööd jms nädala võrra ettepoole.  Sh muutus lause "Enne detsembrit ma neid ei loe seega kiiret pole" lauseks "Et siis homme on tähtaeg, eksole." Lisaks üks meie grupiliige lihtsalt ignoreerib meid (ja "ignoreerib" on õigeim sõna siinkohal) nii et me saame tema osa ka ära teha. Juhhei.