Maagilise tudupüksid

Jõuludega sai sel aastal juba varakult algust tehtud. Nädal enne jõule käisime Mr.Holmes'iga tähistamas.. kõike, mida tähistada andis. Kokkuhoidlikult suutsime ühe päevaga ära tähistada nii aasta täitumise, jõulud, aastavahetuse, viimase kohtumise kui ka palju muud. Mina sõin šokolaadi-tšilli kooki ja mõtlesin, et ainus mis kõike paremaks saaks teha on lumi. Kohvikust väljudes visati pilve pealt ämbriga vett alla. Noh, vähemalt sadas midagigi.

Päkapikud olid sel aastal usinamad kui viimastel kordadel. Siiski ei ole ma kindel, kas neid mõjutas minu laitmatu käitumine aasta jooksul (sai ju ikkagi kaks kraadi ülikoolist kätte saadud ja üldse perfektsuse musternäidis oldud), minu tugev vihje ukse külge riputatud susside näol või fakt, et detsembris sai palju haige oldud ning neil hakkas minust lihtsalt hale. Aga no on ju tore sussi seest midagi hommikuti leida.

Pärisjõulude ajal pidin tunnistama jõuluvana piilumisoskusi. Kiri talle kõigi mu soovidega jäi küll postitamata, kuid mõned soovid said tuttavatele öeldud - ehk keegi jookseb habemikule otsa kuskil. Jõuluõhtul kaktuse (jah, kaktuse. Meil oli jõulude puhul ehitud kaktus) all ei paistnud ükski pakk välja selline nagu taat oleks mu soovi kätte saanud. Egas midagi, ostan ise endale uue hambaharja. Siiski siiski.. suutis jõuluvana mulle toimetada midagi sellist, millest ma kellelegi ei rääkinud, kuid mida siiski soovisin - uued tudupüksid! Mis veelgi olulisem.. need on maagilised! Pikad ja punaste triipudega ning iga kord neid kandes tunnen end kui superkangelane, kes suudab kõigega hakkama saada. Suudaks vallutada kõik, suudaks kõik ENE köited pähe õppida, kitarri ilma kuulamata ära häälestada ning kassile ussirohtu anda ilma turvameetmeid kasutusele võtmata. Kogu asja negatiivne pool on aga see, et efekt kaob pükste jalast võtmisega... Mis tähendab seda, et kui te näete üht veidrikku tudupükstega linnas ringi jalutamas siis teadke, et mul on suur missioon, mille edukaks kordaminekuks on vaja natukene võluväge. 

Kuna tudupüksid niipalju energiat ja motivatsiooni annavad, siis võite ette kujutada, kui keerukaks on muutunud magama jäämine. Otsustasin enda peal rakendada sama meetodit, mis imikuid aitab - muusikatoosi kuulamine. Minu uhke kassikujuline toos mängib Cats muusikalist tuntud "Memory" lugu. Esimene öö, nii kui olin selle mängima pannud, tõusis SassTheCat üles ning istus selg sirgu kuni pala läbi sai. Seejärel viskas uuesti küllili ja norskas nagu poleks midagi juhtunud. Ei teagi, kas teda häiris või mõjub kassidele "Memory" kui hümn, mille ajal tuleb alati püsti seista, kätt südamel hoida ja mõelda pisar silmas kui kallis kodu ikka on.

Tegelikult jõuab aastavahetus varsti kätte. Kui mõnda aega tagasi olin arvamusel, et ei tea kas vahetada üldse aastat - praegunegi ju päris kõbus veel - siis nüüdseks olen jõudnud arvamusele, et läheb vahetusse küll. Püüdsin Loorat meelitada minuga koos uusaastalubadusi tegema, kuid tema inimeseks hakkamise plaanist kaugemale ei jõudnud. Küll ma talle veel mingeid ühiseid üritusi ja tegevusi suudan pähe määrida. Head uut - et uuel aastal jõuaks rohkem plaane tegudeks!

"Minu Amsterdam", M.Roose

Olen oma elu jooksul Hollandis viibinud häbiväärselt vähe aega – küll piisavalt, et teha üks lumesõda, eksida ära talvevõlumaale ning pettuda vahvliputkas – kuid siiski vähe. Sellest hoolimata tunnen siiski selle riigi vastu sooje tundeid ning pean teda omaks. Olgu see siis sõprade, keelearmastuse või kanalite pärast, kuid kui Hollandit mainitakse, tunnen alati seda tunnet nagu keegi räägiks millestki minule nii olulisest, minu omast, minu Hollandist.

Seepärast otsustasin ka „Minu Amsterdam“ läbi lugeda. Vajusin hilisõhtul oma aurava teetassiga patjade keskele ning hakkasin lugema. Esimesed lehed olid täpselt see, mis ma kartsin: tüdruk kohtab poissi, tüdruk armub poissi, tüdruk kolib poisi juurde ja kirjutab sellest raamatu. Tore on, aga Holland on liiga põnev riik selleks, et temast vaid suhteraamatut kirjutada. Lisaks, kui armudraamat tahaks, vaataks seebikat. Turtsusin omaette kui torisev siil ning lappasin raamatu lõpust pilte. Ootamatult ei vaadanudki sealt vastu vaid äsjaarmunute enesepildid, ei ühtegi kommentaari välismaa mehe ilu kohta... vaid kõik käis Amsterdami kohta. Lõpetasin siilitsemise ja hakkasin uuesti lugema.

Margot Roose ütleb ise raamatu tutvustuses, et see ei ole metsik seiklusraamat vaid turvaline lugemine. Tegelikult leiavad sealt endale meelepärast kõik – kes tahab põnevust ja kes vaimustub turvalisusest. Autor annab suurepäraselt edasi hollandlaste mentaliteeti olles üheaegselt teejuhiks nii turistile kui asjaarmastajale. Järjest tulevad esitlusele kõik olulisemad ning vähemolulisemad teemad - suurimad kivid saavad ümber pööratud ning väiksematele teeviit juurde pandud.

Ainult selle vahega, et hollandlased tambivad kõik juurviljad ühtlaseks seguks ja laotavad peale praetud peekoni- või sardellitükke. Esmapilgul searokka või beebitoitu meenutavad hautised maitsevad paremini, kui välimuse järgi võiks eeldada. Samas eelistab enamik normaalse hambumusega inimesi siiski pearoogi, mille koostisosad on silmaga eristatavad. Aga ärge arvake, et neid tambitud toite ilma retseptita tehakse! Hollandis käib ka söögitegemine rangelt reeglite järgi. /lk.130/

 Lisaks käib autor mööda riiki ringi ja torgib ning urgitseb kus vaid saab, eks ikka selle nimel, et saada parem ülevaade millised reeglite rägastikud ja mõttekeerdkäigud tegelikult Euroopa pikima rahva sees toimuvad. Roose ei räägi kõrvaltvaatajana vaid teeb justkui hull teadlane kõik katsed enda peal läbi. Uskuge mind, see on üks põnev territoorium ning arvan, et Püha Graali ehk selle tõelise hollandlase leidmiseks oleks vaja veel viit raamatut. Vähemalt. Algus on aga paljulubav – suunab mõtlema, arutlema, analüüsima... Mis juhtub, kui visata klaas lihtsalt põrandale? Kas selles võib olla tõesti midagi loovat? Kas on olemas see üks ja suur võimas väärtushinnang, millest KÕIK peavad kinni hoidma? Paratamatult süvenes minus arvamus, et hollandlased on millelegi olulisele jälile jõudnud, mida muu maailm veel ei tea. Ütlevad nad ju isegi, et „As a final touch, God created the Dutch“ (Viimase lihvina, jumal lõi hollandlased).

"Ühel hommikul Jasperi korterisse sisenedes märkan, et peremees istub vannitoas maas. Hämara ruumi luksulikul marmorpõrandal vedelevad peeglikillud ja ta ise lahistab kõige selle segaduse keskel nutta. Kükitan murelikult Jasperi kõrvale ja küsin, milles asi. Ta ei vasta mitu minutit. Minu peast kihutavad läbi kõige hirmsamad kahtlused. Kõige tõenäolisem tundub variant, et Jasper on lihtsalt hulluks läinud." /lk. 243/

Teosest käib läbi lugematult hulgal inimesi – eks neid ole Hollandis üpris suur arv ka, peabki paljudest kirjutama – kes kõik on millegi poolest eriliselt.. tavalised. Ajakirjandus ütleb kuulsuste kohta, kes teevad midagi väga tavalist ja teistele igapäevast, et nad on nagu lihtinimesed. Nii on ka selle raamatu tegelastega – jäädes tavaliseks on nad suutnud teha midagi nii erinevat. Nad suudavad üheaegselt olla nii hullumeelsed kui normaalsed (eks raamatu nimes on ka mainitud et normaalne on piisavalt hull), murelikud kui rõõmsad. Ning mis kõige olulisem, nad on inspireerivad!

Krapsan ka püsti ja näen hirmsat vaeva, et ühel uisul stabiilsust leida. Tunnen, kuidas südame ümber hirmust pitsitab, sest pole mingit kahtlust, et Jani vanadusest kõhetu keha kohe mu silme all maha prantsatab. Mu paanika kasvab veelgi, kui meenutan, et tal oli paar aasta tagasi tehispuusa paigaldamise operatsioon. Enne, kui jõuan päästeoperatsiooniga alustada, kohendab Jan silmilevajunud mütsi, lehvitab ja liitub uisutajate vooluga. Tema liigutustes pole enam jälgegi vanainimese kohmakusest – enesekindlate tõugetega kaob tuttav hallikas kampsun silmist. /lk.250/

Raamatu nimi on küll „Minu Amsterdam“ kuid vabalt oleks võinud seda täiendada Chalice’ilt laenatud sõnadega „mu inimesed minu inspiratsioon". Sest just see on kaante vahele saanud – tema Amsterdam, tema inimesed, tema inspiratsioon...

Mida kolides kaasa haarata?

Olen vahepeal paar sissekannet teinud ühikadraama kohta, kuid neid mitte avaldanud. Nüüd on aeg kõik üldiselt kokku võtta.

Ühikadraama jõudis uuele tasemel. Eelmisel nädalal istusin mina SaareNaiseRammu toas ja nutsin silmi peast välja teemal, et ei taha siin enam elada, tema noogutas lohutavalt kaasa. Neljapäeval sai õhtul pikk vestlus nendega maha peetud, mille käigus tuli välja palju põnevat - näiteks ei ole nad teisi algusest peale sallinud ega tahtnud meiega tegemist teha, meil ei tohiks olla raske nende järelt toidupudi kraanikausist ära võtta ning üldse me võiks jope järgi vaadata kas nad on kodus mitte ukse taga käia koputamas (???). Selle vestluse käigus ilmnes ka see, et nemad ei suuda meid enam taluda ning kolivad ära. Suutsin end tagasi hoida ja ei pakkunud pakkimisel abi. Sain lubaduse, et mulle hüvitatakse mu rikutud pann ning lõhutud nõud. Ajaloo huvides olgu öeldud, et nüüdseks on mul uus pann olemas ning suuremas osas ka lõhutud nõud hüvitatud.

Täna oli see (õnnis) päev, kui meid jäi vähem siia. Siiski siiski, sai ka sellega draamat - lisaks puhastusvahenditele ja WC paberile võeti kaasa näiteks dušikardin, mille nad panid uues vannitoas ka kohe ette. Olles esimesest šokist üle saanud otsisin üles varaakti - dušikardin on igas boksis algusest saadik kohe olemas. 

Mainisin seda ka neile - sain natuke sõimu, et mul ei ole mingit õigust seda nõuda ja tegelikult seda varaaktis ei ole ning seejärel toodi meile nende uue boksi vana kardin. Ju siis oli meil olnud kardin talle väga oluline. Meie ei kurda, lepime ka ülejääkidega. Mind aga huvitab, kuidas saab selline olukord üldse tekkida - kuidas saab kolida välja ühikast varaga, mis on varaaktis kirjas. Jah, dušikardin ei ole kallis uut osta kamba peale kuid kust läheb see piir, mida siis võib kaasa võtta ja mida ei?

Hingamine on küll boksis teine - sõime kooki (eiei, me ei tähistanud nende lahkumist, see oleks õel. Me tähistasime seda, et nad said parema elu peale ja ei pea meid enam taluma), mängisime Ussisõnu, tegime ühiskoristuse vannitoas ning arutlesime sellest, kui mõeldav oleks kilekottidest vannitoakardin teha (siis meile nende ülejääke veel toodud polnud). Suure ringituiskamise peale ilmnes veel asju, mis meil kadunud on - osad saime tagasi juba; teiste puudumise avastasime hiljem ning nende korrusele sisse enam ei saanud (tunnen niigi, et olen ühe päeva kohta piisavalt veidraid küsimusi küsimas käinud). Teeme nüüd nimekirja, et kõike korraga tagasi paluda. Et pool meie kraami kaasa võeti ei üllata mind - mõned minutid tagasi tuiskas üks nendest siia ning uuris, ega me ei tea, milline tema pott on. Välistamismeetodil (loe: võttis ühe nendest, millest mina ja SaareNaiseRamm kramplikult kinni ei hoidnud) valis ühe ning tormas minema. Loodetavasti see polnud mõne teise oma.

Kuhu kaob piim kapist kui sa ei vaata?

Kui te arvasite, et ma vahepeal sain rahus ja harmoonias elada siis eksite rängalt. Nüüdseks oleme kambaga koos elanud piisavalt kaua, et algset võõrastamise viisakust enam keegi ei tee.  Mis lühidalt tähendab.. minu närvid saavad jälle oma tugevust proovile panna. "Närvid on nagu mingi kampsun, mille jumal on meie sisse kudunud. Kui üks lõng katki läheb, siis lähed hulluks ja paistad näost imelik."

Kuskilt ujus lõpuks välja ka preili Kuuvarjutus – tuhlab köögis nii, et asjad lendavad. Ma siis uurin, et mis ta otsib, äkki oskan aidata – kõiketeadja nagu ma olen. Tema otsib oma teekarpi – millise ta ostis enam ei mäleta, kuhu ta selle pani, enam ei mäleta, kas tal seda veel alles üldse on, enam ei mäleta. Lõpuks viskab otsimine üle ning lausub tähtsalt, et suva see – ta võtab siis lihtsalt kellegi teise oma, ega keegi aru nagunii ei saa. Vaatan talle altkulmu otsa, sest esiteks kui ta kavatseb kellegi asju salaja võtta siis ei ole kõige targem idee sellest kõvasti rääkida ning teiseks, minu – teegurmaani – teedest hoidku näpud aga heaga eemale.  Kuuvarjutus ei tee mu jutust väljagi ning lappab teekarpe läbi. Selle peale ei suuda ma end talitseda ja lasen endast välja kõik mida öelda veel jõudnud ei ole. Räägin sellest, kuidas a) igaüks võiks oma potte kasutada b) pärast kellegi teise poti kasutamist võiks selle ka kohe ära pesta, mitte kaks nädalat hiljem. Kuidas jäätmete sorteerimiseks olen ma teinud juhendi millest saaks aru ka viie-aastane kuid nemad sorteerivad ikka banaanikoori paberiks. (Ma sellest sain veel aru, kui nad munakoori pakendiks pidasid.. aga banaanikoored ja paber?!) Kuidas kapi võiks pärast läbustamist ära koristada. Potijutust kaugemale Kuuvarjutus ei jõua ning püüab selgitada, et tema ei saa enda potte kasutada. No miks ei? Mis on nii rasket selles, et võtad enda ja mitte teise poti kapist? „Aga mul ei ole oma potti.“ Nojah, selge. Siis on tõesti keeruline. Ei oska enam midagi kommenteerida selle peale. Ja elu läheb vanaviisi edasi...

 

Täna leidsin näritud pähkleid kraanikausist. Tegin märkuse, tegin kaks. Näritud pähklid on ikka kraanikausis. Istume SaareNaiseRammuga nukralt teetassi taga ja mõtleme, et noorus on hukas. Tema mõistab minu muret, kui avastan teisipäeval, et piim mida ma olen kaks korda müsli peale pannud on maagiliselt kadunud ning tasse on lihtsam kuivatada kui need teist pidi keerata mitte pool tassi vett täis jätta ja oodata kuni see ära aurustub.

Isegi meie Ugly Naked Guy – kes ei olnud üldsegi nii kole – vastasmajast on õppinud kardinaid kasutama. (kes ei tea, siis meil on vastasmajas üks onu, kes ei tunnistanud väga pikalt ei kardinate ega.. riiete olemasolu).   

Viis naist ikka ühe mehe vastu ei saa

Siin me nüüd siis elame, viis naist kõik koos. Kolm vana olijat ning kaks uut. Uus Punapea - eelmine lahkus minu ülimeeldivast seltskonnast kevadel ning tema asenduseks on.. Punapea! Preili Kuuvarjutus - tütarlaps, keda ma nägin eelmisel nädalal rohkem kui eelmisel semestril. Preili SaareNaiseRamm, kes laseb minul kõik purgid lahti keerata. Preili Keemik, kes - oh üllatust - õpib keemiat. Ning mina - "nagu muuseum" kui Punapead tsiteerida. Ähvardasin, et ma ei selgita talle ÕISi, seepeale võeti sõnad tagasi. 

Mina ja SaareNaiseRamm otsustasime olla eriti tublid ning lahendada kõik kodused probleemid. Näiteks duši all käies võis täiesti kuivaks jääda, sest segistist pritsis vesi välja horisontaalselt. Jah, horisontaalselt. Keerasime jupid lahti, hoidsime äädikavees ja voilaa - vee suund on täiesti kooskõlas gravitatsiooniga. Kuna köögi kraan oli umbes samasuguses seisus, proovisime ka seda loodusseadustele allutada. Tee mis tahad, meie õiget jullat ära keerata ei jõudnud. Toppisime kraani äädikaga täidetud klaasi ning ootasime - paremaks läks, perfektseks aga mitte. 

Ja siis ta tuli - herr Jõud kõrvalboksist, käed musklis ja halo pea kohal! Naistekari hullus õnnest ning suunasime ta koheselt ilma pikema jututa kraani juurde. Eks me sisimas kõik lootsime, et vett purskab mitmes suunas ning noormees saab veega üle kastetud (teate küll millised märjad T-särgid välja näevad), kuid selles osas pidime pettuma. See-eest kraan sai lahti keeratud ning otsikud puhastatud; nüüd ei peagi pärast nõudepesu riideid vahetama. 

Herr Jõud lubas pühalikult, et lahendab kõik mured, küsigu me vaid. Mõned aastad tagasi lubasin - siis kui ma häbelik tütarlaps veel olin - et kõik purgid keeran ise lahti ning meeste abi ei kasuta. See juhtus pärast 15 minutit koridoris moosipurgiga ootamist, et mõni mees mööda kõnniks ning kannatava preili päästaks. Aga ei, mitte ühtegi! Tol õhtul moosita ma jäingi. Nüüd aga leidsime end olukorrast, kus nälg tahtis silmanägemist ära võtta, kuid kurgipurk keeldus koostööst. Proovis üks ja proovis teine, proovisime kambaga koos - purk lahti ei tulnud. Enam ma häbeliku tütarlapse staatuses pole, vajusin poiste boksi sisse ning hõikasin, et vajan tugevat meest. Neil läks muidugi silm särama, et ilus tüdruk külas ning olid koheselt valmis oma jõudu näitama. Poiss keeras kaant üht ja teist pidi. Häälega ja hääleta. Karjus ja pahandas. Kirus vanaema rammu, ähkis ja puhkis. Häbisse jääda ka ei saanud ning lõpuks kandis töö vilja - mina sain kurki ja tema au ning kuulsuse. Suures hirmus, et ma veel midagi lahti lasen keerata Lubas paariks tunniks kodust ära minna, kuid siis pidavat jälle olemas olema - kui meil veel midagi vaja lahti keerata. 

Hea, et ühikas väga tugevalt võrdõiguslikkust ei nõuta - muidu keeraks ma siiani ise oma kurgipurki lahti..

Kuidas ma Austrias käisin vol 3

Itaallane nutma aetud, Lola kallistatud.. vaid mõned päevad veel reisi lõpuni!

Laupäev ehk kuidas ma Munamäe suurel ja kurjal sugulasel külas käisin

Hommikusöögiga on kitsas käes, järame mida leiame. Hommikupooliku veedame nostalgiarajal ning võtame kokku möödunud päevad. Lõuna saabub oodatust varem ning seepeale tuleb eestlastel mõte, millest me loobuda ei kavatse – tahame mäge katsuda! Suudame pisar silmis leppida faktiga, et Nockspitze (2403m) jääb vallutama, sest... üleliigset kuut tundi matka jaoks meil lihtsalt ei ole. Siiski siiski – valguse kiirusel liikudes suudaksime vallutada vähemalt teise, Munamäe mitte nii suure ja kurja sugulase Mutterer Almi (1608m). Karjume viisakalt üle maja, et informeerida ka teisi oma plaanist – rumeenlased tahavad kaasa tulla, teised mitte. 10 minutit pärast kokkulepitud kellaaega ilmuvad kohale hoopis preilid Portugalist. Veel viis minutit hiljem ilmuvad kuskilt ka rumeenlased. Oleme eestlaslikult pahased ebatäpsuse pärast, nemad vaid on üllatunud „Kui te ütlesite et viie minuti pärast saame kokku siis... te mõtlesitegi et viie minuti pärast saame kokku?!“.

Sõit kaabelautoga mäkke kestab umbes 10 minutit; kujutan väga elavalt ette kuidas minu vanemlikul eeskujul selle peale süda meeletult pahaks läheks. Mäkke jõudes tabab meid tõeline šokk - õhk on niivõrd puhas ja värske, et kaalume võimalust sellest mürgitust saada. Oleks kilekott tooks teistele suveniiriks kaasa! Eksime järve otsides ära Teeme pika jalutuskäigu ning avastame, et järgmine töötuba hakkas viis minutit tagasi. Teistel on (2 rumeenlast, 3 portugallast, 2 eestlast) on ükskõik – meie (3 eestlast) südametunnistus ei luba puududa ning tormame tagasi. Tagasi jõudes saame teada, et grupp ootab teisi ning enne ei alusta. 

Õhtusöök on jällegi ökotalus – kogu meie pahameel lahtub Lolat nähes. Tema meid ei vaimustu, segame vaid tema õhtusööki. Õhtul on hüvastijätupidu – itaallased teevad pitsat. Päeval uurisid nad kõigi käest, mida keegi pitsale tahab ning mingil põhjusel pöörduti eestlaste poole lausega: „Teile kartul sobib sinna peale, eks?“. Kartul? Pitsale? Seda ei oska isegi kommenteerida. Esimene nende tehtud pitsa nimega „Panime kõike mis kapis oli“ on minu maitseeelistuste suhtes täiesti teises spektris. Kolmanda pitsa tegemise ajal seisan Köögijumalal kõrval ning juhendan jagan oma mõtteid ja abikäsi. Oliivid jätame välja, baklažaani ka. Lõpptulemus on täitsa hea!

Pühapäev ehk kuidas ma Viini armastama hakkasin

Ärkame enne kuut, seitse läheb tramm Innsbrucki. Suures õhinas ning pooleldi magades tuleme maha paar peatust varem. Kasutame Härra Kaitseväelase sisemist kompassi ning ühel hetkel oleme kadunud. Üks seltskonnaliige (viiest) saab kurjaks ning sõimab valimatute sõnadega. Uurin, kas tõesti on vaja kasutada sellist sõnavara – ja veel niivõrd vara hommikul – ning urgitsen välja kaarti. Härra Kaitseväelane ühildab oma kompassi kaardiga ning võtame õige suuna. 4 tundi rongisõitu rongis magamist võib alata!  

Viinis meenub meile, et meil ei ole härra SoomeAusterlase – kes meile vastu pidi tulema – numbrit. Temal meie oma ka mitte. See on see hetk, kus organisatsioonide särgid kuluvad marjaks ära ning leiame ta üpris kiirelt. Viime asjad tema juurde ning lähme linna uudistama. Temperatuur on hea, ilm on ilus, inimesed naeratavad. Pistan varba Doonausse, jalutan mööda Viiruse baarist, vahin keset linna ussiga tõtt, teen 10 minutit lõunauinakut päikese käes, külastan mitmeid kauneid kohti kuni päike tuttu läheb ning pimedus võimust võtab – inimesed naeratavad veel rohkem, kuskil taustal mängib pidevalt klassikaline muusika, keset purskkaevu on klaver, inimesed tantsivad tänavatel, männid lõhnavad ennastunustavalt ning linn oma tuledesäras on fantastiliselt kaunis. Armun lootusetult.

Esmaspäev ehk kuidas ma lennujaamatöötajale männiokkaid kinkisin

Käime hommikul korraks poes ning suundume edasi lennujaama. Enne turvaväravast läbi minekut palutakse kõik asjad taskust välja võtta. Kujutlen ette, kuidas nii kui mina väravast läbi astun mundris mehed mu pikali jooksevad ja kuskile pimedasse keldriruumi ülekuulamisele viivad. Noh, teate küll, arvestades seda, et mind alati läbi otsitakse. Lükkan käed pükste taskusse ning... saan aru, et normaalset muljet mul jätta ei õnnestu. Toppisin eile taskud männiokkaid täis ja tõstan need kohusetundlikult enda ees asuvasse korvi. Tädi hakkab naerma ja küsib, kas tõin need talle. Luban tal soovi korral paar tükki võtta. Ta keeldub. Astun väravast läbi, mitte midagi ei juhtu. Kas tõesti?! Mitte mingit läbiotsimist?! Jõuan korraks mõttes hundiratta teha ja siis.. astub minu juurde tädi, kes palub mul toolile istuda, kingad jalast ära võtta, need talle anda ning oma taldu näidata. Kommenteerin vaid, et loodan, et mul on jalad puhtad kuid rohkem kommentaare teha ei julge ka – eemal seisavad mundris mehed. Istun vaikides ja paljajalu tooli, Punapea kõnnib mööda ning naerab: „Jälle jah? Sul ka ei vea“. Pärast seda lauset astub tema juurde noormees, kes palub avada käsipagasi. Hah, karma!

 Härra Kaitseväelane proovib eemal teha nägu, et tema meiega ei ole. Saan kingad tagasi, kõik oma männiokkad ka, Punapea näitab ette rahakotis oleva küüneviili ning lubab pühalikult sellega mitte kedagi rünnata. Ongi kõik, võime edasi liikuda! Viin – Frankfurt läheb libedalt – magan enne kui lennuk õhku tõuseb. Vaarikakoogi pakkumise ajaks ärkan üles, teen lennukiaknast paar ilusat pilti ning proovin taastada ajufunktsioone, mis kadusid kui avastasin, et minu kõrval istub inglasest noormees, kes räägib korralikku briti aktsenti. Frankfurt – Tallinn peame ootama umbes kuus tundi; ootame aga seitse äiksetormi tõttu. Kõnnime Punapeaga eskalaatoril vales suunas, mängime superkangelasi ning lahendame ristsõnu. Frankfurt-Tallinn lennu algusel on aknast pilvi näha kuid siis ei paista enne Tallinna tulesid enam midagi. Tallinnas on ka äike – tunne nagu Austrias oleks!