"Minu Amsterdam", M.Roose

Olen oma elu jooksul Hollandis viibinud häbiväärselt vähe aega – küll piisavalt, et teha üks lumesõda, eksida ära talvevõlumaale ning pettuda vahvliputkas – kuid siiski vähe. Sellest hoolimata tunnen siiski selle riigi vastu sooje tundeid ning pean teda omaks. Olgu see siis sõprade, keelearmastuse või kanalite pärast, kuid kui Hollandit mainitakse, tunnen alati seda tunnet nagu keegi räägiks millestki minule nii olulisest, minu omast, minu Hollandist.

Seepärast otsustasin ka „Minu Amsterdam“ läbi lugeda. Vajusin hilisõhtul oma aurava teetassiga patjade keskele ning hakkasin lugema. Esimesed lehed olid täpselt see, mis ma kartsin: tüdruk kohtab poissi, tüdruk armub poissi, tüdruk kolib poisi juurde ja kirjutab sellest raamatu. Tore on, aga Holland on liiga põnev riik selleks, et temast vaid suhteraamatut kirjutada. Lisaks, kui armudraamat tahaks, vaataks seebikat. Turtsusin omaette kui torisev siil ning lappasin raamatu lõpust pilte. Ootamatult ei vaadanudki sealt vastu vaid äsjaarmunute enesepildid, ei ühtegi kommentaari välismaa mehe ilu kohta... vaid kõik käis Amsterdami kohta. Lõpetasin siilitsemise ja hakkasin uuesti lugema.

Margot Roose ütleb ise raamatu tutvustuses, et see ei ole metsik seiklusraamat vaid turvaline lugemine. Tegelikult leiavad sealt endale meelepärast kõik – kes tahab põnevust ja kes vaimustub turvalisusest. Autor annab suurepäraselt edasi hollandlaste mentaliteeti olles üheaegselt teejuhiks nii turistile kui asjaarmastajale. Järjest tulevad esitlusele kõik olulisemad ning vähemolulisemad teemad - suurimad kivid saavad ümber pööratud ning väiksematele teeviit juurde pandud.

Ainult selle vahega, et hollandlased tambivad kõik juurviljad ühtlaseks seguks ja laotavad peale praetud peekoni- või sardellitükke. Esmapilgul searokka või beebitoitu meenutavad hautised maitsevad paremini, kui välimuse järgi võiks eeldada. Samas eelistab enamik normaalse hambumusega inimesi siiski pearoogi, mille koostisosad on silmaga eristatavad. Aga ärge arvake, et neid tambitud toite ilma retseptita tehakse! Hollandis käib ka söögitegemine rangelt reeglite järgi. /lk.130/

 Lisaks käib autor mööda riiki ringi ja torgib ning urgitseb kus vaid saab, eks ikka selle nimel, et saada parem ülevaade millised reeglite rägastikud ja mõttekeerdkäigud tegelikult Euroopa pikima rahva sees toimuvad. Roose ei räägi kõrvaltvaatajana vaid teeb justkui hull teadlane kõik katsed enda peal läbi. Uskuge mind, see on üks põnev territoorium ning arvan, et Püha Graali ehk selle tõelise hollandlase leidmiseks oleks vaja veel viit raamatut. Vähemalt. Algus on aga paljulubav – suunab mõtlema, arutlema, analüüsima... Mis juhtub, kui visata klaas lihtsalt põrandale? Kas selles võib olla tõesti midagi loovat? Kas on olemas see üks ja suur võimas väärtushinnang, millest KÕIK peavad kinni hoidma? Paratamatult süvenes minus arvamus, et hollandlased on millelegi olulisele jälile jõudnud, mida muu maailm veel ei tea. Ütlevad nad ju isegi, et „As a final touch, God created the Dutch“ (Viimase lihvina, jumal lõi hollandlased).

"Ühel hommikul Jasperi korterisse sisenedes märkan, et peremees istub vannitoas maas. Hämara ruumi luksulikul marmorpõrandal vedelevad peeglikillud ja ta ise lahistab kõige selle segaduse keskel nutta. Kükitan murelikult Jasperi kõrvale ja küsin, milles asi. Ta ei vasta mitu minutit. Minu peast kihutavad läbi kõige hirmsamad kahtlused. Kõige tõenäolisem tundub variant, et Jasper on lihtsalt hulluks läinud." /lk. 243/

Teosest käib läbi lugematult hulgal inimesi – eks neid ole Hollandis üpris suur arv ka, peabki paljudest kirjutama – kes kõik on millegi poolest eriliselt.. tavalised. Ajakirjandus ütleb kuulsuste kohta, kes teevad midagi väga tavalist ja teistele igapäevast, et nad on nagu lihtinimesed. Nii on ka selle raamatu tegelastega – jäädes tavaliseks on nad suutnud teha midagi nii erinevat. Nad suudavad üheaegselt olla nii hullumeelsed kui normaalsed (eks raamatu nimes on ka mainitud et normaalne on piisavalt hull), murelikud kui rõõmsad. Ning mis kõige olulisem, nad on inspireerivad!

Krapsan ka püsti ja näen hirmsat vaeva, et ühel uisul stabiilsust leida. Tunnen, kuidas südame ümber hirmust pitsitab, sest pole mingit kahtlust, et Jani vanadusest kõhetu keha kohe mu silme all maha prantsatab. Mu paanika kasvab veelgi, kui meenutan, et tal oli paar aasta tagasi tehispuusa paigaldamise operatsioon. Enne, kui jõuan päästeoperatsiooniga alustada, kohendab Jan silmilevajunud mütsi, lehvitab ja liitub uisutajate vooluga. Tema liigutustes pole enam jälgegi vanainimese kohmakusest – enesekindlate tõugetega kaob tuttav hallikas kampsun silmist. /lk.250/

Raamatu nimi on küll „Minu Amsterdam“ kuid vabalt oleks võinud seda täiendada Chalice’ilt laenatud sõnadega „mu inimesed minu inspiratsioon". Sest just see on kaante vahele saanud – tema Amsterdam, tema inimesed, tema inspiratsioon...