Uussõnasõnaraamat (trademark pending)

Olgu see siis lõputöö hullusest või millestki muust põhjustatud, kuid oleme SaareNaiseRammuga eesti keele sõnavara rikastamisega tegelenud. Olime enda üle üpriski uhked, kuid sissekande tarvis väikest uuringut tehes avastasin, et me pole mitte geniaalsed vaid lihtsalt... aeglased. 

Üks meie tore pakkumine oli "nöha", et kui sul esineb köha ja nohu koos. Tuleb välja, et see on käesoleva aasta jaanuaris sõnavõistlusel auhinnavääriliselt juba hinnatud. Sinna

me au ja kuulsus läks. Egas midagi, hakkame nüüd teisi haigusi kombineerima.

Edasi arutasime, et miks on alkohoolik ja narkomaan. Miks mitte alkomaan või narkohoolik. Esimene võiks olla näiteks alkoholi JA narkootikumide küüsis olev isik, teine väga hoolas narkomaan (nt puhastab süstlaid). Aga ka need sõnad on internetis juba korra kõlapinda leidnud, tähenduse pakkumise osas võtame siiski medaleid vastu.

Viimast sõnast ma oma pooleminutilise guugeldamise käigus leida ei suutnud. Nimelt, pakume välja sõna "vetslema". Tahab keegi oletada tähendus? Ükskõik kes? Meie poolt pakutuna on see aktsioon, kus (üldjuhul) naised ööklubis kambaga kõik koos vetsu jutustama lähevad. Koolivetsudes vist toimub sama värk üpriski. Nii et jätke meelde, vetslema - vetsus jutustama (võib sisaldada ka selfi - mis selle eestikeelne vaste siis on? Endel? Selvefoto?- tegemist).

Igatahes on plaan anda välja oma sõnaraamat (ettetellimisvõimalus!) - uussõnasõnaraamat, mille nime pakkus Mr.T välja. Avaldamiskuupäev siiski lükkub edasi seoses lõputöödega. Jääge ootele!

Kunksmoori eeskujul

Meil on külm. Mitte õues vaid toas. Ja no õues ka. Küte on küll põhja keeratud, kuid sellest hoolimata on radikas täiesti leige. Laua taga istudes saab tunda, kuidas veri soontes jäätuma hakkab ning lubage ma ütlen teile - no ei ole maailma parim kogemus. Üleeile jäin SaareNaiseRammu kuulama ning valasin endale keevat vett käe peale. Sõrmed olid külmast nii tundetud, et silm ka ei pilkunud. Vähemalt on õues lund!

Igatahes olen nüüd haige. Otsustasin Kunksmoorist eeskuju võtta. Olete seda lugenud, Kunksmoori? Lapsepõlvest olid mul meeles nukufilmikaadrid tahmasest eidest ning sellest, kuidas ta kellegi vanaemale punase tassiga teed tegi. Augustis aga lugesin raamatut ja no... milline fantastiline teos,  milline vaimustav tegelane!

"Inimesed on imelikud," ütles ta kajakale ja silus sassis sulgi. "Kui midagi tehakse teisiti, kui nad on harjunud, siis on see nende meelest kohe valesti ja paha.". Kajakas ei vastanud, sest ta ju oli ikkagi ainult lind. ("Kunksmoor", A.Pervik)

Kunksmooril on haigustega omanäoline suhe. Nimelt, ta jumaldab neid. Mis esimese hooga ei kõla ehk kõikse mõistlikuma tegevusena. Kui sellele aga mõtlema hakata, siis.. miks mitte?! Enne mandlioppi ma olin täiesti paanikas aga see oli nii põnev sest.. uus kogemus, juhhei! Muidugi, ma ei oota, et kõik haiged nüüd akna lahti teeks ja märja peaga seal istuks vaid lihtsalt leida üles see positiivne pool.Panin endale ka teatraalselt teetassi kapile aga... erinevalt moorist - ma ei suutnud kiusatusele vastu panna ja jõin ära.Ehk oleks ikka pidanud kibuvitsatee tegema..

Siiski, positiivsus. Näiteks. Mina keetsin täna hommikul vaid alumise osa pudrust põhja. Lõhkusin ainult ühe saapa luku ära. Vastu kappi lõin ka vaid ühe käe; kui ma trepil komistasin ja kinnikeeramata termosest teed graatsiliselt üle ruumi lendas, siis enamus sellest vedelikust jäi ikkagi termosesse (ma suutvat ühe nädala jooksul rohkem komistada kui mõni aasta jooksul, ei tea kas selle eest ka medaleid jagatakse?). Kopsu köhisin peaaegu välja - aga mustal turul saab selle eest äkki päris kobeda summa? (Legaalselt saaks ma juuste eest ilusalongides kuskil 60-70 eurot näiteks*, kindlasti keegi tahab kopsu ka). Avastasin, et suudan puidust laua peale magama jääda ning MJ ütles, et ma olen ikka üks väga kuum neiu. Tema lauseehituses figureeris ehk ka sõna "palavik", aga kes seda enam mäletab, eks.  Fliisiluku lõhkumise tagajärjel asendasin selle tõmbamisjulla juukseklambriga - ma tean alati nüüd kus mul vähemalt üks klamber on. 

Lõpetuseks teemakohast laulu ka.

* Kui te plaanite mulle nüüd kääridega külla tulla siis palun ärge tulge.

"Miss Peregrine'i kodu ebaharilikele lastele", R.Riggs

Sisustan oma igapäevaelu teadusartiklite lugemisega, kuid lugemisvajadust see siiski ei rahulda. Nüüd üle pika aja ilmutas end nädalavahetus, kus mul reaalselt oleks aega paar peatükki raamatust endasse hingata. Juhused on toredad ning täpselt õigel ajal soovitas Mac lugeda lektüüri nimega "Miss Peregrine'i kodu ebaharilikele lastele", seega oli mõeldud-tehtud ning plaan olemas.

Reede õhtul hankisin endale raamatukogust teose, itsitasin omaette et my weekend is all booked ja sumpasin läbi poriloikude koju. Mõned tunnid hiljem oli mul see kaanest kaaneni läbi loetud. Niipalju siis minu raamatustatud nädalavahetusest.

Millest siis see raamat räägib? Mina teadsin vaid seda, mis pealkiri ütles ning sisututvustust ma keeldusin lugemast. Maci blogis spoilerihoiatuste peale jooksin rüperaalist karjudes ja silmi kattes 10 meetri kaugusel ja boikoteerisin infot. Kuid pealkiri on tabav, kuna see ütleb kõik põhiasjad ära. Kirjapandu räägib Miss Peregrine'ist, tema kodust, ebaharilikest lastest. Ainus, mis ehk mainimata jäeti oli, et tegevus toimub üldjuhul saarel. Lihtne.

Mind tohutult paelub selle teose pealkiri. Ebaharilikud. Mitte imelikud ja veidrad, vaid ebaharilikud. (Läheb natuke sinna teemasse, et "enesekehtestus" on väga agressiivne sõna ning "meelekindlus" selle asemel hoopis parem ja see on juba hoopis teine heietus)

Ja need fotod. Kogu teos on piltide ümber ehitatud (või siis pildid ümber raamatu mässitud?) ning see moodustab nii hirmutavalt harmoneeruva koosluse. Miks hirmutavalt? Lugege läbi ühe hingetõmbega ja olge reede öösel üksi kodus nii, et keegi ootamatult vastu akent koputab (ma ei ela väga madalal) või uksed ootamatult krigisema hakkavad või sahtlid lahti vajuvad... Tere tibutagi! (Tegelikult mul oli külm mitte kananahk, usute?) Poole raamatu peale jõudes avastasin, et pilte põhjalikult uurides ja neisse süübides olin kogu aeg valmis selleks, et keegi pead keerab. Spoileralert - ei pöörand. Aga vanad fotod mulle meeldivad; need suudavad endas peita nii palju mälestusi, lugusid ja inimesi. Ning teadmine, et need on PÄRIS teeb kõik palju põnevamaks. Äkki juhtuski lugu?

Paratamatult leidsin hallollusest mõtte, et nagunii tehakse sellest jälle film ja rikutakse hea asi ära. Õuduseks avastasin, et juba 2015 tehaksegi.. Aga filmi teeb... *trummipõrin* Tim Burton! Mina jään nüüd põnevusega ootama! 

Aga, et siis... kes mulle teist osa laenab? Teetassialusena ja küttematerjalina ei kasuta.

Lisamärkus võimaliku spoileriga: Ma ei tea, kas seda raamatut on millegagi võrreldud või ei, kuid väga palju paralleele leidsin mina "Neeljate" triloogiaga. Püüdsin internetiavatustest leida, kuid.. leidsin vaid, et kõik olid käesoleva raamatu poolt neelatud.

* Jah, olen meelega raamatu sisust peaaegu mitte midagi rääkinud. Mulle meeldib nii.

Lugeja otsib kirjandust!

Maamees otsis naist, Eesti otsis superstaari ja mina.. mina otsin kirjandust. Saadet ma tegema ei hakkan, piirdun esialgu sissekandega. See oli peaegu, et sajandeid tagasi kui mina Belgiast jälle kodumaale elama asusin. Jätsin osa endast sinna ning vaimustun siiani nii riigist, inimestest, söögist kui ka keelest. Mm... vahvlid. Ning jah, ma täielikult jumaldan seda korisevat ja hääldamatut hollandi / flaami keelt.

Eestisse tulles jätkasin õpinguid, kuni... õppejõud keelas mul loengutesse tulla. Ühe semesteri võtsin ainet, edaspidi hängisin seal vabakuulajana - õppejõu loal - et keelekeskkonnas olla. Hoolimata sellest, et ÕIS lubas mul ikkagi registreerida. (Ilmselge märk, et pean seal olema!) Mingi hetk õppejõud otsustas, et ma ei saavat mitte kui midagi kasulikku juurde ja õppigu ma iseseisvalt edasi. Noh, õppisin. Som ik leg op de vloer en denk ik ben een wortel.

Leidsin endale interneedusest päris head õpikud. Lisaks väisasin raamatupoode ning ostsin kõikvõimalikud vestmikud jms kokku. Mõlemad  lausa, kui aus olla. Sõnastiku sain Inglismaalt. Aga mina ei ole ikka rahul.

Tahaks raamatut. Päris raamatut, lehtede ja tindiga. Pildid ei ole üldse kohustuslikud. Loeks koos sõnastikuga kasvõi. Jah, ehk tõesti töötaks sellega mitusada aastat, aga tahaks ikka lugeda. Ja siis ma käin antikvariaadist antikvariaati ja jätan oma telefoninumbreid kõikjale. Tulemus? Väga paljudel inimestel on mu telefoninumber. Minul raamatut ei ole ikka. Korra tekkis juba lootus, et äkki.. aga kahjuks ajas müüja taani ja hollandi keele sassi. Kujutage ette mu pettumust.

Sisenedes Riia tänaval olevasse Antikvariaat poodi müüja naeratab mulle alati ja ütleb, et "Ei ole veel tulnud, aga olete mul meeles!". Seal on lust käia - sõbralik õhkkond, hunnik põnevaid raamatuid, postkaarte... Lähedal olev raamatupood Sõna on viimased korrad tekitanud tunde, et ma neid tüütan meeletult ja oleks parem kui ma sinna ei tuleks, sest neil on targematki teha kui mingile suvalisele tänavalt sisse astunud tegelasele raamatut müüa. Ükskõik, kas otsin hollandi või eestikeelset. Enam ei lähe. 

Aga teie, armsad lugejad. Kui teil on juhuslikult riiulil hollandikeelset lektüüri või teate poodi, kust seda võimalik hankida oleks, jagage mulle infot! Vabalt võite kõik Tartu antikvariaadid/raamatupoed ka üles loetleda, ehk olen midagi kahe silma vahele jätnud. Sest ausalt, kaua ma neid tooteetikette poes loen, eksole.
 

"Kuldsed lood", koost. Heiki Raudla & Ringa Raudla

Sain sünnipäevaks onu perelt raamatu. Oi mulle meeldib raamatuid saada! Tundub, et teised on sellega kursis, sest minu riiulisse ilmusid veel "The Girl Who Saved the King of Sweden", "How to be an explorer of the world" ning kaugelt kaugelt Austraaliast "Garden Spells". Viimasega tuli kaasa superäge järjehoidja, juhuks kui ühe hingetõmbega teost läbi ei loe.

Keskendugem praegu aga sellele onu pere kingitule - "Kuldsed lood". Esimesel päeval ma raamatu põhjaliku uudistamiseni ei jõudnudki, kuid paar päeva hiljem luges sõtse mulle sealt ühe lehekülje. Loo nimeks oli "Kalur". Sellest piisas, et mind raamatu külge klammerdada. Raamatu tutvustus ütleb: "Head lood on nagu seemned, mis soodsas pinnases võivad idaneda ja vilja kanda. Just nõnda mõjuvad muinasjutud, müüdid, mõistulood, anekdoodid. Metafoorses narratiivis peituv jõud aitab meil toime tulla küsimustega, millele elus pole ühest vastust." 

Ehk siis terve raamatutäis lühikesi jutte, mis peaks iga inimese inspiratsiooni üleküllusest hulluks ajama. Seetõttu seda korraga läbi lugeda ei olegi võimalik - vaid üksikute lugude kaupa tuleb ammutada teadmisi. Et loetu saaks settida, tähenduse omandada ning ehk ka miskit liikuma panna. Poole peal olles panin raamatu vahele paberi, kuhu hakkasin üles kirjutama leheküljenumbreid, mis mulle erilise mulje jätsid. (Lood nendel lehekülgedel jätsid mulje, mitte numbrid, loomulikult). Nimekiri sai meeletult pikk.

Rikas või vaene. Kord võttis rikas mees poja kaasa maale, et ta näeks, kui vaeselt inimesed elavad. Nad veetsid terve päeva ja öö ühe vaese talupoja juures. Koju jõudnud, küsis isa pojalt: "Kuidas sulle maal meeldis?" - "Suurepärane!" vastas poeg. "Kas sa nägid, kui vaesed võivad inimesed olla?" küsis isa. "Jah, isa!" vastas poeg. "Mida sa sellest õppisid?" päris isa. Poeg vastas: "Ma nägin, et meil on kodus üks koer, neil aga neli. Meil on bassein keset aeda, neil aga lahesopp, mille äärt pole näha. Meie valgustame oma aeda lampidega, aga neile paistavad tähed. Meil on tagahoovis ilus aed, neil aga terve silmapiir."

   Poja sellise vastuse peale jäi isa sõnatuks. Poeg aga lisas: "Aitäh isa, et näitasid mulle, kui rikkalt võivad inimesed elada." (lk, 278)

Öelge nüüd, et ei ole ilus lugu! Üldiselt peaks iga inimene korra selle teose läbi lugema. Kasvõi mõned lood - olgu siis raske moment elus või mitte. Vahepeal on hea paitada oma elu mõne kuldse looga.

"Minu Amsterdam", M.Roose

Olen oma elu jooksul Hollandis viibinud häbiväärselt vähe aega – küll piisavalt, et teha üks lumesõda, eksida ära talvevõlumaale ning pettuda vahvliputkas – kuid siiski vähe. Sellest hoolimata tunnen siiski selle riigi vastu sooje tundeid ning pean teda omaks. Olgu see siis sõprade, keelearmastuse või kanalite pärast, kuid kui Hollandit mainitakse, tunnen alati seda tunnet nagu keegi räägiks millestki minule nii olulisest, minu omast, minu Hollandist.

Seepärast otsustasin ka „Minu Amsterdam“ läbi lugeda. Vajusin hilisõhtul oma aurava teetassiga patjade keskele ning hakkasin lugema. Esimesed lehed olid täpselt see, mis ma kartsin: tüdruk kohtab poissi, tüdruk armub poissi, tüdruk kolib poisi juurde ja kirjutab sellest raamatu. Tore on, aga Holland on liiga põnev riik selleks, et temast vaid suhteraamatut kirjutada. Lisaks, kui armudraamat tahaks, vaataks seebikat. Turtsusin omaette kui torisev siil ning lappasin raamatu lõpust pilte. Ootamatult ei vaadanudki sealt vastu vaid äsjaarmunute enesepildid, ei ühtegi kommentaari välismaa mehe ilu kohta... vaid kõik käis Amsterdami kohta. Lõpetasin siilitsemise ja hakkasin uuesti lugema.

Margot Roose ütleb ise raamatu tutvustuses, et see ei ole metsik seiklusraamat vaid turvaline lugemine. Tegelikult leiavad sealt endale meelepärast kõik – kes tahab põnevust ja kes vaimustub turvalisusest. Autor annab suurepäraselt edasi hollandlaste mentaliteeti olles üheaegselt teejuhiks nii turistile kui asjaarmastajale. Järjest tulevad esitlusele kõik olulisemad ning vähemolulisemad teemad - suurimad kivid saavad ümber pööratud ning väiksematele teeviit juurde pandud.

Ainult selle vahega, et hollandlased tambivad kõik juurviljad ühtlaseks seguks ja laotavad peale praetud peekoni- või sardellitükke. Esmapilgul searokka või beebitoitu meenutavad hautised maitsevad paremini, kui välimuse järgi võiks eeldada. Samas eelistab enamik normaalse hambumusega inimesi siiski pearoogi, mille koostisosad on silmaga eristatavad. Aga ärge arvake, et neid tambitud toite ilma retseptita tehakse! Hollandis käib ka söögitegemine rangelt reeglite järgi. /lk.130/

 Lisaks käib autor mööda riiki ringi ja torgib ning urgitseb kus vaid saab, eks ikka selle nimel, et saada parem ülevaade millised reeglite rägastikud ja mõttekeerdkäigud tegelikult Euroopa pikima rahva sees toimuvad. Roose ei räägi kõrvaltvaatajana vaid teeb justkui hull teadlane kõik katsed enda peal läbi. Uskuge mind, see on üks põnev territoorium ning arvan, et Püha Graali ehk selle tõelise hollandlase leidmiseks oleks vaja veel viit raamatut. Vähemalt. Algus on aga paljulubav – suunab mõtlema, arutlema, analüüsima... Mis juhtub, kui visata klaas lihtsalt põrandale? Kas selles võib olla tõesti midagi loovat? Kas on olemas see üks ja suur võimas väärtushinnang, millest KÕIK peavad kinni hoidma? Paratamatult süvenes minus arvamus, et hollandlased on millelegi olulisele jälile jõudnud, mida muu maailm veel ei tea. Ütlevad nad ju isegi, et „As a final touch, God created the Dutch“ (Viimase lihvina, jumal lõi hollandlased).

"Ühel hommikul Jasperi korterisse sisenedes märkan, et peremees istub vannitoas maas. Hämara ruumi luksulikul marmorpõrandal vedelevad peeglikillud ja ta ise lahistab kõige selle segaduse keskel nutta. Kükitan murelikult Jasperi kõrvale ja küsin, milles asi. Ta ei vasta mitu minutit. Minu peast kihutavad läbi kõige hirmsamad kahtlused. Kõige tõenäolisem tundub variant, et Jasper on lihtsalt hulluks läinud." /lk. 243/

Teosest käib läbi lugematult hulgal inimesi – eks neid ole Hollandis üpris suur arv ka, peabki paljudest kirjutama – kes kõik on millegi poolest eriliselt.. tavalised. Ajakirjandus ütleb kuulsuste kohta, kes teevad midagi väga tavalist ja teistele igapäevast, et nad on nagu lihtinimesed. Nii on ka selle raamatu tegelastega – jäädes tavaliseks on nad suutnud teha midagi nii erinevat. Nad suudavad üheaegselt olla nii hullumeelsed kui normaalsed (eks raamatu nimes on ka mainitud et normaalne on piisavalt hull), murelikud kui rõõmsad. Ning mis kõige olulisem, nad on inspireerivad!

Krapsan ka püsti ja näen hirmsat vaeva, et ühel uisul stabiilsust leida. Tunnen, kuidas südame ümber hirmust pitsitab, sest pole mingit kahtlust, et Jani vanadusest kõhetu keha kohe mu silme all maha prantsatab. Mu paanika kasvab veelgi, kui meenutan, et tal oli paar aasta tagasi tehispuusa paigaldamise operatsioon. Enne, kui jõuan päästeoperatsiooniga alustada, kohendab Jan silmilevajunud mütsi, lehvitab ja liitub uisutajate vooluga. Tema liigutustes pole enam jälgegi vanainimese kohmakusest – enesekindlate tõugetega kaob tuttav hallikas kampsun silmist. /lk.250/

Raamatu nimi on küll „Minu Amsterdam“ kuid vabalt oleks võinud seda täiendada Chalice’ilt laenatud sõnadega „mu inimesed minu inspiratsioon". Sest just see on kaante vahele saanud – tema Amsterdam, tema inimesed, tema inspiratsioon...

"Minu Hispaania", A-M. Penu

Mõned päevad tagasi kohalikus raamatukogus – kus ma viimati käisin arvatavasti algkooli ajal, kuid kus sellegi poolest nägi kõik täpselt samasugune välja, isegi hoidjatädi polnud vanemaks jäänud – püüdsin vanaemale selgeks teha, et ta peab kindlasti „Minu Eesti“ läbi lugema, talle võib meeldida. Tahtsin oma ettekande lõpetada toppides raamatu talle sõrmede vahele, kuid... ei leidnud riiulist. 

 „Minu Eesti“? Ei tea.. ei ole meil.. või tegelikult. Vist on küll. Ja-jah, on küll. Vaata, näe, siin.“ ütles hoidjatädi ja ulatas mulle „Minu Hispaania“. Eiei, „Minu EESTI“, püüdsin protestides selgitada. „Justin Petrone kirjutatud“. Tädi vaatas mulle küsivalt otsa, uuris raamatut ja näitas siis näpuga võidukalt raamatu kaanel ilutsevale Petrone Print logole. 

Pettunult võtsin raamatu vastu ning olin valmis alla andma kui tädi järsku taipas. „Neid Minu sarja raamatuid on väga palju, eks? Meil ei ole. Meil on Hispaania ja Ibiza“.  Edasi rääkis tädi kõik hingelt ära – kuidas väiksel raamatukogul on raske, rahasid ei ole ning nüüd sunnitakse teatud raamatud kaela, mida keegi nagunii ei laenuta, praegused ruumid on jubedad ning sügisel toimuv kolimine on veel jubedam. Hullem kui vene ajal!

Tädi nägi nii õnnetu välja, et ma ei tahtnud raamatut niisama riiulisse tagasi panna. Pealegi, Hispaaniat ma ei olegi lugenud. Ning ega küll küllale liiga ei tee ja ladusin selle oma virna – jaksan koju tassida küll!

Lugesin oma hunnikust paar teost läbi, mis osutusid tunduvalt depressiivsemateks kui ma arvasin ning võtsin Hispaania kätte. Päike, meri, särtsakad inimesed. See ei saa ometi halb olla, ega?! Pärast esimese paari peatüki lugemist hakkas algne vaimustus kaduma. Tore küll, kirjutame Hispaaniast ja puha ning tegelikult ka põnevalt aga midagi on.. valesti. Andekas nagu olen jõudsin probleemi tuumani - itimehed kutsuvad seda PEBKAC probleemiks ehk probleem eksisteerib klaviatuuri ja tooli vahel. Olin valmis lugema raamatut kui muinasjuttu – algus, keskpunkt, lõpp. Kuid tegelikult lugesin blogipostitusi, mis olid kokku pandud raamatuks. See ei tee teost halvemaks iseenesest, lihtsalt eelhäälestus peab õige olema. Pärast seda hingasin raamatu endasse. 

„Muide, mu pojaga hakkas tööle üks uus poiss. Väga agar ja tore! Ta on pärit sinuga samalt maalt,“ ütleb Luisa, Ernesto isa elukaaslane, pühapäevase hommikukohvi kõrvale.

    Üllatun. Kas tõesti?! Eestlased on teatavasti rariteet.

Luisa noogutab ja jätkab: „Ja-jah, sinu maalt. Või, oota ei?! Päris sinu maalt vist mitte aga sealt kandist küll. Rumeeniast, noh!“

    Ah soo?! Siis küll. Täpselt meie kõrvalt!  /lk 54/

Anna-Maria Penu kirjutatud teos väärib oma pealkirja. See ongi tema Hispaania, kuhu ta avab lugejale akna. Autori kodutöö on korralik – traditsioonid, statistika, retseptid. Tüdruk teab, millest kirjutab ning ei ole kade oma teadmisi lugejaga jagamast. Lisaks veel omapärane kirjutamisstiil, piisavalt huumorit ning ladusat teksti. Penu ei kirjelda tuimalt olukordi vaid lisab sinna omapoolseid tundeid ja kommentaare, mis toob aga autori mõttemaailma lugejale lähemale. Kogu teost läbiv kerge iroonia, mis käib autoril nii enda kui teiste pihta on humoorikas ning tabav.

„Näete, see on minu õepoja pruut. Eksole ilus? On ju ilus?“ karjus tädi Pilar üle muusika.

     Ja siis kõik need härrad, kelle silmad kohtusid otse vaadates täpselt minu rindadega, vastasid kui ühest suust: „Jaa, on küll ilusad“... Daamid viskasid ikka pea kuklasse ja vaatasid kõrgemale ka, et siis teeseldud naeratusega öelda, kui meeldiv neil minuga tutvuda on, ning tõid tädi Pilarile tutvustamiseks oma poegade ja õepoegade pruudid, kelle peale näidates ütlesid võidurõõmsalt: „Eks ole ilus?! Ja pealegi – intelligentne!“

    Tädi Pilar palus neil oodata ja läks oma teise õepoja pruudi järele...  /lk 199/

Jah, ka Hispaania räägib - nagu enamus selle sarja raamatud - kuidas keegi oma seitse asja võtab ja läheb. Kuid kui teistel kõlabki see ainsa läbiva teemana - läksin ja oli raske, seejärel leidsin end ja nüüd on tore - siis Penu suudab selle sujuvalt ära peita. Raamatu lõpus saab aru küll, et autor leidis end üles, kuid eneseotsingu teemat ei ole kogu teose vältel näkku karjutud. Lisaks lõppeb raamat nii mõnusalt... argipäevaselt. Ning just see on inspireeriv - ole Hispaanias või kus tahes.. igapäevaelu eest ei pääse. Ah, et kuidas see inspireeriv on? Pole nii, et mujal on paradiis ja siin on halb. Suhtumine loeb!

"Minu Austraalia", A.Ilisson-Cruz

Ma ei ole endale veel täielikult teadvustanud, mis mind Austraalia juures paelub. Olgu selleks siis vombatid,  austraallaste avatud mõttelaad või midagi muud – mulle nad meeldivad. Seega ootasin kannatamatult kuni „Minu Austraalia“ minuni jõudis ja seda lugeda sain.

Raamat tekitas minus vastakaid tundeid. Lugesin mõned leheküljed ära ning olin totaalses vaimustuses. Inimene, kellel on elu täielikult sisse seatud, jätab ühel hetkel kõik lihtsalt sinnapaika ning läheb maakera kuklapoolele teadmata ajaks. Üksi. Oma seitsme asjaga. Inspiratsioon missugune! Kohati oli võimalus inspiratsioonist lausa üledoosi saada.

Teoses leiduvad peatükid läksid üldjuhul ajalises järjestuses, kuigi vahepeal hüppasid seosusetult ringi. Kohati sisaldasid need pikki kirjeldusi inimestest, kellest rohkem enam kordagi juttu ei tulnud – nad ilmusid eikuskilt ning kadusid samamoodi. Alguses polnud ma päris kindel, miks neid kaugeid kõrvaltegelasi nii palju sisse topitud on, kuid hiljem said nad vajalikuks raamatu osaks – iga inimene, ükskõik kui vähetähtis ta meile tundub, mõjutab meie elu. 

Mida enam lõpu poole teos jõudis, seda rohkem tekkis tahtmine raamatu pealkirja täiendada fraasiga „.. ja Filipiinid“. Peatükkide kaupa juttu Filipiinidest ning isiklikest suhetest jättis mulje, nagu oleks autoril kogemata jäänud pealkirjale midagi lisatama. Seda leevendsid rohked kirjeldused Austraalia ajaloost, loomadest ning lisainfo olemasolu.

Kes soovib Austraalia kohta rohkemat teada saada, võib julgelt raamatut lugeda. Kes Filipiinide kohta soovib teada saada, hakaku poole pealt lugema. Inspiratsiooni soovijad uurigu esimesi peatükke ning kes otsivad võimast ideed... lugege midagi muud. Suur mõte hakkas vaikselt sündima leheküljel 276, kuid leidis oma lõpu kohe pärast esimest lauset. Ning sellest jäi lõpuideeks natukene vähe. Iseenesest oli see üksik lause hea ja sobis kirjeldama austraallasi. „Tee väikseid liigutusi, isegi kui sa ei arva, et need maailma päästavad“. 

"Minu Brüssel", V. Afanasjev

Jõudis ka minuni see õnnis aeg, kui sain raamatukogus oma ilusad sõrmed ümber raamatu „Minu Brüssel“ mässida. Pikk ootus oli läbi ja lugemine võis alata. Selleks ajaks, kui ma raamatukogust poodi jõudsin (~100m), olid esimesed peatükid läbi loetud..

Ma ei teadnud, mida ma sellest raamatust ootan. Kindlasti lugesin ma raamatut teise pilguga kui enamik inimesi. Hoolimata sellest, et elasin Belgia teises linnas, saatis mind pidev võrdlus enda kogemuste ja teose vahel. Kui 31. leheküljel lõpuks mainiti Antwerpenit, siis täitus süda sooja äratundmisrõõmuga. Seda oli ka hiljem.

Raamat ei ole kirjutatud nii nagu minu poolt varem loetud Minu-sarja raamatud. Tegevus on peatükkidena, hüpates kord siia kord sinna. Räägitakse pisikesi jutte mitte üht pikka lugu. Alguses see mind häiris; lõpuks enam mitte.
Kohati tundus, nagu autor käiski vaid tänavanimesid üles kirjutamas, pidutsemas ning lapsikuid nalju tegemas. (Mitu korda saab naerda selle üle, et restorani nimi on Chalet de la Pede?) Seda tasakaalustasid kirjeldused belglaste hingeelust ning riigikorrast. Võin oma kogemusest kinnitada, et rahvas Belgias ongi nagu ülessoojendat aedviljasupp, kuhu on kõik kapist leiduv kokku pandud. Aga kes ütles, et see maitsev ei ole?

Olin raamatut lugedes vaid tugevdanud oma soovi jälle seda riiki ning tuttavaid külastada kuid üldises plaanis ei olnud teos midagi vaimustavat. Kuid siis ta tuli.. Peatükk „Kahetsus“, teine lõik, lehekülg 242. Just selle lõigu nimel on väärt kogu raamatut lugeda. Imeilusas ning mõtlema panevas metafooris, mis võrdleb unistusi liblikatega, öeldakse kummitama jäävad sõnad. Inspireerivad sõnad. Õiged sõnad. Minu silmis oleks see olnud ideaalne lõpetus raamatule. (Autor nii ei leidnud ning kirjutas kaks peatükki juurde.)

Raamatut tahtsin ma lugeda oma kogemuste tõttu. Tahtsin uuesti läbi elada Belgia elu ning kuigi ma ei defineerinud oma ootusi – olid need kõrged. Tahtsin inspiratsiooni, mida olen saanud teistest teostest, kuid kui autor nimetab ennast läbikukkunud euroametnikuks, siis meeletutes kogemustes inspiratsiooni vist leida ei olegi.
Samas midagi ma raamatust sain - istusin eile oma Antwerpeni maja ees, jõin teed ja meenutasin, kuidas mina selles riigis iseenda üles leidsin. Elagu Google Earth!