Ma ei ole endale veel täielikult teadvustanud, mis mind Austraalia juures paelub. Olgu selleks siis vombatid, austraallaste avatud mõttelaad või midagi muud – mulle nad meeldivad. Seega ootasin kannatamatult kuni „Minu Austraalia“ minuni jõudis ja seda lugeda sain. Raamat tekitas minus vastakaid tundeid. Lugesin mõned leheküljed ära ning olin totaalses vaimustuses. Inimene, kellel on elu täielikult sisse seatud, jätab ühel hetkel kõik lihtsalt sinnapaika ning läheb maakera kuklapoolele teadmata ajaks. Üksi. Oma seitsme asjaga. Inspiratsioon missugune! Kohati oli võimalus inspiratsioonist lausa üledoosi saada.
Teoses leiduvad peatükid läksid üldjuhul ajalises järjestuses, kuigi vahepeal hüppasid seosusetult ringi. Kohati sisaldasid need pikki kirjeldusi inimestest, kellest rohkem enam kordagi juttu ei tulnud – nad ilmusid eikuskilt ning kadusid samamoodi. Alguses polnud ma päris kindel, miks neid kaugeid kõrvaltegelasi nii palju sisse topitud on, kuid hiljem said nad vajalikuks raamatu osaks – iga inimene, ükskõik kui vähetähtis ta meile tundub, mõjutab meie elu.
Mida enam lõpu poole teos jõudis, seda rohkem tekkis tahtmine raamatu pealkirja täiendada fraasiga „.. ja Filipiinid“. Peatükkide kaupa juttu Filipiinidest ning isiklikest suhetest jättis mulje, nagu oleks autoril kogemata jäänud pealkirjale midagi lisatama. Seda leevendsid rohked kirjeldused Austraalia ajaloost, loomadest ning lisainfo olemasolu.
Kes soovib Austraalia kohta rohkemat teada saada, võib julgelt raamatut lugeda. Kes Filipiinide kohta soovib teada saada, hakaku poole pealt lugema. Inspiratsiooni soovijad uurigu esimesi peatükke ning kes otsivad võimast ideed... lugege midagi muud. Suur mõte hakkas vaikselt sündima leheküljel 276, kuid leidis oma lõpu kohe pärast esimest lauset. Ning sellest jäi lõpuideeks natukene vähe. Iseenesest oli see üksik lause hea ja sobis kirjeldama austraallasi. „Tee väikseid liigutusi, isegi kui sa ei arva, et need maailma päästavad“.
0 comments:
Post a Comment