Kevadjooks 2016

„Õues on kohutav tuul, sellega joosta on üpris halb“ avaldasin RoosaMannale ja SaareNaiseRammule muret vahetult enne Kevadjooksule minekut. Viimane arvas selle peale, et „Joosta on nagunii halb“ ning luges teema lõpetatuks. Minul oli seda arvamust liiga hilja omaks võtta. 

Ilmastikust tulenevat kaalusin kodus erinevaid garderoobivalikuid. Korra mõtlesin minna oma kunagise trenniskäigusärgiga. See on saadud ühelt ürituselt, kus grupijuhi rolli etendasin. Kuid 10km jooksule minna riietusega, mis suurelt "Group leader" karjub... tundus endalegi liigse lollusena. 

Numbrimärk nõudis, et ma paneks kontaktisiku juhuks, kui otsustan rajal küllili visata ja neile oma tervisliku seisundi kohta infot mitte jagada. Korra flirtisin ideega, et minust oleks ülisupernunnu Superman sinna kirjutada – aga kui ta ka samas seisus küllili rajal on, siis on tema kasutegur üpriski väike. Kirjutasin VanemlikuEeskuju – sest kui ma ikka asfalti musitama kukun, siis I want my mommy! 

 
Stardis sain kokku Supermani ja RRiga, kes kohusetundlikult varakult kohale tulnud olid. Üks kurtis, et pulsikellajärgi ta sureb iga natukese aja tagant (pulss kaob) ning teine olla püsivalt teispoolsuses. Olin nende tegevusest niivõrd haaratud, et unustasin enda pulsivöö üldse aktiveerida. 

Ja siis öeldi, et nüüd hakake liduma. Kuna poistel oli plaan teineteisega võidu joosta, siis nende tempos ma ei plaaninudki püsida. Alguses olid nad mul kõrval.. ja siis nägin, kuidas Superman välguna erkvärvides müts peas kaugusesse kadus. RR talle järgi tormamas. No head teed neil minna! Mina kavatsen loodust nautida.

10 kilomeetrit. Ma saan vabalt sellega hakkama, eksole? 1km oli käkitegu – teised uimerdasid ja mina tundsin end kui olümpiavõitja. Teine kuni viies kilomeeter oli vastutuul. Jookse nagu vastu seina. Aga keegi ei olnud näoga, et teeks aeglase jalutuse korraks, ma siis ei saanud ju ka. Ja siis anti juua! Super – jahedat vett mul oligi vaja, sest hoolimata tuulest tahtis päike pildituks teha. Võtsin lonksu ja… minu maitsenäsad vihkasid mind, sest topsis olev vedelik oli ülimagus soe spordijook. Õnneks oli pikk distants joosta, selle aja jooksul sai teadmisi arendada. Näiteks et eri joogid on eri värvi topsides.

Ja siis jooksid mingid tegelased vastu. Mina, mitte kõikse kirkam kriit nagu ma olen, mõtlesin et no on korraldajad, panevad kaks võistlust ühele rajale. Hiljem muidugi selgus, et need olid need tegelased, kes 10km poole tunniga jooksevad ja juba tagasiteel olid. Peab ikka kiire elutempo olema, et sellise ajaga joosta.

7km peal olin valmis alla andma. Jooksmisest oli kõrini. Energiat ei olnud. Tuul oli ikka ja/või jälle vastu, ei saanudki aru. 8km peal otsustasin, et kaks peab ju veel vastu. 8,5-9km vahele jääv maa oli raskeim ja kõige pikem. See lihtsalt ei saanud otsa! 500m ei saa niiiiii kaua kesta. Sai ja kestis.
Viimase km peal ei olnud enam viisakas alla anda. Ja siis oli lõpp. Jook kätte, medal kaela. Enda kella järgi mu rekord. Ametliku tulemuse järgi – veel parem rekord! Poisid muidugi tegid ka oma rekordeid ning erinevalt minust olid allatunnimehed. Kurtsid, kuidas vahepeal üks pensionär mööda jooksis ja siis natuke piinlik oli. Noh, minust jooksis üks väike laps vahepeal mööda. See oli ka piinlik.

Kui pildid netti ilmusid kilkas RR, et Supermanist on jäädvustusi iga nurga pealt - ning nende järgi saab öelda kui hea jooksutehnikaga tal ikka on! Uudishimust võtsin enda pildid ka lahti. Kui tavaline mina jääb natuke kehvasti pildile, siis jooksev mina jääb pildile nagu ma saaks samaaegselt elektrilööke. Jooksjad ei ole ikka seksikad, mitte kuidagi. 

Sain oma "mis ma tahan see aasta teha" asja tehtud! Järgmiseks korraks tuleb hankida parem riietus ning pulsivöö sisse lülitada. Hoolimata sellest, et ma pärast finišit ütlesin, et ei taha enam kunagi joosta... olen nüüdseks selle emotsiooni õnneks/kahjuks unustanud ja järgmine kuu tuleb sama distants, vist lausa kaks korda. Et ma sellest ühest rehast ka mööda astutud ei saa...

Kuule, kuidas sina hingad?

Magistritöö kirjutamise ajal hoidis mind mõistuse juures vaid hommikuti kell kuus jooksmas käimine. See oli selline lühike vantsimine koos kuke ja koiduga, millest sai kiirelt sõltuvus. Aga ei midagi enamat, ainult enda päästmine hullusest. 

Joosta mõnel rahvaüritusel olen aga ammu tahtnud. Lihtsalt seepärast, et linnuke kirja saada. See oli koguaeg selline... ilus unistus, aga miskit selle nimel ekstra ei teinud. Pealegi, kuidas ma lähen sinna olematu vormiga roomama. Teistele vaid jalgu. (Sest ilmselgelt nad on tähelepanuhäirega ning ei suuda muule keskenduda kui minu jõllitamisele)

Miski minus eelmine aasta aga murdus ja otsustasin, et tuleb ära teha. Ning kui Superman tegi ettepaneku koos kevadjooksule minna vastasin kõigepealt rõõmsalt jah ning alles seejärel tagusin pead vastu lauda oma ilmselgelt puudulike enesekontrollioskuste pärast. Sest... mina ja 10km, korraga? Te teete nalja! 

Tegin endale siis treeningplaani. Ja ei ole see nii kerge midagi ma ütlen teile. Sain aru, et varem nii loogiliselt tunduvad asjad valmistavad tegelikult korralikult peavalu. Wolverine väidetavalt selgitab mulle rõõmuga, et mis ja kuidas aga "Kuule, kuidas ma hingama pean?" küsimusele tahaks isegi sarkastiliselt vastata.

Teen nüüd siis viimasel ajal väikestviisi trenni. Sellise kuumusega on üpriski keeruline. Korra olen jooksnud paremini kui oma seatud eesmärk kevadjooksule. Ülejäänud on tsutike kehvemini läinud. Ideeliselt olen pannud eesmärgiks 1:10:00. 

P.S. Muidugi astusin ma kaks korda sama reha otsa ja sai registreeritud veel ühele üritusele. Distants pikem. Superman läheb eesmärgiga "Joosta kiiremini kui RR". Minu eesmärk on rajal mitte külili vajuda ja nutma hakata.

Trennimuusika

Pärast seda, kui andsin ülikoolile tähtsat teksti täis kirjutatud suure hunniku pabreid (tuntud ka kui minu lõputöö) jäi minu trennitegemine väga viletsaks. Selles mängisid rolli nii vaimustus natukene kõigest puhata, vigastusest paranemine ning Wolverinei - minu trenni A ja O ning põhimotivaatori - äraminek. Alguses olid võõrutusnähud küll trennist loobumisel ja vigastus tekitas vaid trotsi. Varsti... harjusin diivanieluga häirivalt palju ära.

The only exercise I've done this month is running out of money.

 Ameeriklane proovis mind ükskord motiveerida ja ilmus keset mu trenni kohale, keeras autos Eye Of The Tiger üürgama, utsitas tagant, et jookse jookse nüüd ning lubas aeglaselt mu kõrval sõita. Kuna tema kohale ilmumine oli otseselt seotud minu kehva mäluga meie kohtumisplaanide suhtes, siis sel korral jäi mu motiveerimine lühikeseks ning lõpetasin trenni autoga maja ette sõites...

Siis aga otsisin üles selles valdkonnas endast targemad inimesed, et natukene nõu pidada. Oma tarkusega suudaks ma uue vigastuse suhteliselt kiiresti hankida ma usun. Paika sai päris kena plaanike ning selleks ajaks kui capoeira jälle hakkab suudan ma painduda jälle.

Aga eks iga algus on raske. Või koomiline. Näiteks, eilne trenn oli natuke ooper omaette. Läksin välja oluliselt hiljem kui muidu - linn oli täis inimesi ja sõidukeid, päike paistis lagipähe, pardid ei siblinud ringi ja linnuke oli vakka. Minu geniaalne idee tavapärane jooksumuusika (aastast 2010) välja vahetada põrus haledalt, sest ma ei suutnud mitte kuidagi leida inspiratsioon joosta, kui mulle samal ajal karjutakse kõrva "Shake that ass, shake that real bad" ja niimoodi intervallidena kuus minutit järjest. Ma ei taha oma peput halvasti väristada, aitäh pakkumast. Minu õnnetuseks oli see üks mõistikumaid lugusid nimekirjas.

Jagage enda head trennimuusikat. Kaua ma aastas 2010 istun. 

Palun minu pükse mitte süüa!

Kurtsin Wolverine'ile oma jalavalumure, mille peale ta kortsutas mõtlikult kulmu ja ütles, et... kust tema teab, ega ta arst ole. Enne kui ma ahastavalt ohkama jõudsin hakata oli ta siiski diagnoosimiseks valmis ning käskis paariks päevaks trennist loobuda ning vabalt võtta. Dr.Google ja kaine mõistus sekundeerisid. Aga siiski. Puhata? PUHATA JA MÄNGIDA?! Üks on laisk, teine on loll ja mina pean üksipäini rabama! Talitsesin end ning ei soovitanud temal näiteks hingamisest paariks päevaks puhkust võtta, kuigi leidsin, et see imetabane võrdlus oli. Jäin ilma ainsast tegevusest, mis mind mõistuse juures hoidis. Nüüd seisan püsti vaid tänu oma hullumeelsusele. Ah, et mis diagnoosiks sai? Harilik-liigne-agarus-on-ogarus. Dr.Googlega peab muidugi ettevaatlik olema, mina diagnoosisin endale veel ajusisese paelussi ning SaareNaiseRamm jõudis hepatiidini. RoosaManna lõi vaid käega vastu pead ja ütles, et me oleme üleõppimisest lolliks läinud. Lihtne öelda, ega tal paelussi ajus pole!

 

Lõputöödega läheb edukalt...läheb. SaareNaiseRamm on enda eeposega lõpule sammuke lähemal kui mina, sest tähtaeg on varasem. Ta kirjutas nii armsasti, et "Vaatlemisel olgu korraga töös võimalikult palju erinevaid meeli – nägemine, kompimine, kuulmine, haistmine ning maitsmine (Käis, 1989). Viimast ei saa aga tihti rakendada, kuna vaadeldav objekt ei pruugi olla söödav." Kujutasime RoosaMannaga väga elavalt ette, kuidas lapsed rannas kive lutsutavad ja majakat lakkuda proovivad, enne kui õpetaja neile teada annab, et vaadeldav objekt söödav pole. Kahju kohe, et lõplikust versioonist see lause välja jääb. Ei julge mõeldagi, mis imelisi lauseid mina kokku produtseerinud olen...

Ning neid kindlasti on. Sest vahepeal jään väga absurdsete sõnade õigekirja üle mõtlema ning järgmisel hetkel taban end arusaamalt, et see ei pea üldse mitte minu lõputöösse kirja saama, ei õige ega vale grammatikaga. Täna, pärast kaheksat ja poolt tundi raamatukogus istumist ja töö tegemist, tuli neid vigu lõpuks nii, et spell-check oli valmis plahvatama. Edaspidi oleme targemad ja teame, et süüa võiks kaasa võtta, sest aju vajab energiat. Sõime siis šokolaadi. Mäletan küll, kuidas lubasin, et "Vat see tahvel šokolaadi, selle lõpuks on mul töö valmis!" See oli kaks tahvlit tagasi. Mina ja mu suur suu. Koduteel suutsime iga jutu toiduni viia, ükskõik kui väga me seda vältida proovisime. Kuni selleni välja, et kui trenniriietusest rääkides capoeira abadaśid (püksid) mainisin, õhkas SaareNaiseRamm heldinult "Abadad? Kõlab maitsvalt!"

Vahepeal nägin juhendajat ka. Ei käskinudki kogu tööd ümber kirjutada ning avaldas arvamust, et minu väljamõeldud probleemid on... väljamõeldud. Kui ma särasilmselt Doktorile uudist rääkima asusin uuris tema, kas juhendaja andis minuga seoses alla siis või. Sotsiaalne tugi on mul meeletu nagu näete. Tegelikult olulist lohutust pakkuda ei saagi. Ühed tulevad patsutavad õlale ja räägivad, kuidas see viimane pingutus tuleb vastu pidada ja siis on läbi. Teised ütlevad, et möla maha ja saa üle, kui ei taha siis ära kirjuta. Ja kumbki ei aita, sest... tere Kapten Ilmselge, eksole. Stressist tingitud magamisraskused teevad mind ussitavaks ja sisisevaid vastuseid tuleb rohkem kui tahaks. Või siis teine äärmus - nutan nagu mu jäätis oleks asfaldile kukkunud, sest minu nägemuses on kellegi lause hoolivusest pakatav ja võrdub minu vati sisse mässimisega ja teetassi ulatamisega. Ning tegelikkuses võidi mulle ka ilmateadet lihtsalt lugeda või kästi homme helistada. Emotsioonid möllavad nagu viimnepäev oleks käes.

Üldiselt ma ei tea, kas te tüdinete lõputööjutust juba ära või ei. Võtsin endale eesmärgiks selle valmis saada oluliselt varem kui peaks ning seega lähen ma järgmise 24h jooksul kas hulluks või kukun õnnest kokku. Let the madness begin!

Teise nädala sündroom

Hommikul pudru põhjakõrvetamise taustaks uurisin oma tunniplaani ning avastasin suure üllatusena, et õppekorraldusspetsialist on jumalat mänginud ning mind ühele ainele registreerinud. Ärge saage valesti aru - ma tõesti tahtsin sinna + see aine tuleb igati kasuks.. aga olin kaotanud lootuse, et koha saan. Mis tähendab, et nüüd on mu tunniplaan jälle natukene nässus. Juhhei.  

Üldiselt hakkan vaikselt arvama, et mind vaevab teise nädala sündroom. Ainult, et viirustüvi on natukene mutateerunud. Kui muidu jäävad kõik haigeks, siis minult on lihtsalt energia täielikult välja imetud.

Töölt koju jõudes pidi Herr Jõud mulle kõik uksed avama (+ härrasmees nagu ta on) ning ma ei jõudnud talle isegi vastu vaielda, kui ta tuli lagedale ideega, et administraatori ees akrobaatika tegemine kella nägemiseks ei ole kõikse normaalsem. Mul nimelt on sisse harjunud komme iga kord koju tulles/kodust minnes vaadata kella. Ükskõik, kas ma pean seda teadma või ei. Automaatliigutus, nagu ukse lukustamine. Nüüd aga on kõrgemad jõud kellale seina ette ehitanud ning selle nägemiseks pean end põrandale pikali viskama. Õnneks on siiani kõik klaaskastis istuvad administraatorid mulle sõbralikult naeratanud ning keegi ei ole veel jooksuga minu poole tormand arvates, et ma mul nüüd langetõbi peal tuli. Huvitav, kas neid kommidega saaks ära osta, et nad kella uuele seinale paigaldaks? (Jah, väga esimese maailma mured)

Ühikas kulgeb muidu rahulikult see eluke, lust koju tulla. Esimese nädala elasime siis viiekesi. SaareNaiseRamm kohusetundlikult minu kõrvaltoas, sellest aastast lisandus ka tema pisike õde RoosaManna. Neiud Eh ja He - kellel me ei suuda jätkuvalt väga edukalt vahet teha, sest oma toast nad väljuvad vaid kooli minekuks ning mina - teada tuntud Nohik. Nüüdseks on meiega liitunud Preili Sportlane, kes minuga ruutmeetreid jagab. Mul sõbrad lootsid, et uus oleks näiteks psühhopaat, kes magab nuga kaisus ja aegajalt voodoonukule nõelu sisse sorkab, sest neid jutte oleks ju põnev kuulata. Riiiiiight.

Oleme nüüd Preili Sportlasega peaaegu, et nädala koos olnud ja täna tunnistasin talle päris ausalt, et mul natuke vasikavaimustus tema osas on. Hea huumorisoon, hästi tegus, õpib usinasti, omab täpselt sellist kaussi nagu mina... ning tal on raamaturiiulis raamatud. Tõsiselt. Millal ma viimati elasin koos inimesega, kes raamaturiiulis raamatuid hoidis?! Ta on nii motiveeriv oma trennidega (ja sealt säravalt naasmisega), et kaalun tõsiselt capoeirale lisaks miskit seljalihaste tugevdamiseks leida. + Ta keetis mulle teevett. No mida veel toakaaslaselt tahta, eksole? Igatahes, ühika-draamaosas tundub see aasta väga lahja tulevat. (Aga eks lootus sureb viimasena).

Väsimusest hoolimata on semester hästi alanud. Raamatu jõudsin poole peale lugeda ning lõpuks tuli ka purpurne surm ja kõik mehe viskasid sussid püsti. (Taudi suhtumine peegeldab ideaalselt tänapäeva). Keeleloengus hoian motivatsiooni kõrgel ja õhtuti maalin eeskujulikult tähti vihikusse. (Kui kellelgi on näiteks hollandi keelseid raamatuid kuskil vedelemas siis võite mulle kirjutada. Või kui tahate, et ma teid lollide küsimustega vene keele teemal tüütaks). Ühikas olen suutnud praeguseks ainult kaks lambipirni lõhata - üks läks suure pauguga, teise surmast ei saanud esiti arugi. Mina igatahes mõnda aega jälle lampe põlema ei pane. Ongi pimedas odavam.

Kell on juba üheksa. Aeg tuttu minna.

Capoeira trennid Tartus ja Tallinnas

Annan teile ka teada imelisest võimalusest tegeleda capoeiraga - ja seda lausa kahes Eesti linnas! Olin ise mõnda aega eemal, kuid läksin tagasi ja.. armastus ei ole kuskile kadunud. Tulge teie ka!

Mis capoeira üldse on? See on mäng. Paindlikkus, loovus ja kohanemisvõime. Õppida capoeirat tähendab õppida tundma iseend ja teisi enda ümber. See julgustab Sind nägema probleemi mitte takistuse, vaid väljakutsena. See laseb näha konflikte erinevate vaatenurkade alt, neid paremini mõista, efektiivsemalt ennetada ja lahendada. Capoeira aitab mõista erinevusi inimeste ning kultuuride vahel, olgu nad kui tahes väikesed või suured - Eestis ja mujal toimuvad workshopid on suurepärane võimalus leida uusi sõpru kõikjalt maailmast.

Capoeira ühendab muusika, laulu, tantsu, võitluskunsti ja akrobaatika sujuvaks tervikuks, mis on nauditav nii tegijale kui vaatajale. Seega saab capoeira trennis arendada väga erinevaid oskusi. Eelduseks on vaid julge pealehakkamine - Capoeira sobib igaühele sõltumata vormist ja vanusest.

Trennid Tartu Lauluväljaku saalis:
E kell 19:15 - 20:45;
T kell 20:00 – 21:30;
K kell 19:15 - 20:45;
N kell 19:15 - 20:45
Kuutasu 25€, algajatele on esimene kord tasuta!

Trennid Tallinnas Gustav Adolfi Gümnaasiumi võimlamajas
E kell 19:30-21:00
K kell 19:30-21:00
Kuutasu 25€, algajatele on esimene kord tasuta!
Lisainfot saab Facebookist, kodulehelt ja kirjutades siia kommentaari.

Capoeira Senzala Tartu

(Pildil klõpsates näeb suuremalt)

Tule ise ja võta ka sõber kaasa! Lisainfot saab kohale tulles või jättes kommentaar.

Vem jogar mais eu

Nüüdseks juba kaks nädalat tagasi oli meie workshop Vem joga mais eu. Emotsioonid? Kirjeldamatud. Muljed? Võimsad. Tunded? Sõnadega väljendamatud. Veeta mitu päeva vanade ja uute tuttavatega ning iga päev tunde ja tunde trenni tekitas tunde, nagu me oleks teises maailmas. Teate küll, sellises kus rohi on rohelisem ja taevas sinisem ja linnud laulavad ilusamini ning probleemid on tundmatu sõna. Kuna tegemist oli meie grupi (Casa Grande) üritusega, siis oli omapärane olla ise korralduses mitte ainult külaline üritusel.

Trennid: Professora Mari Doende, Professor Leo Cabeca, Contra-Mestre Caracu. Kõik täiesti omanäolised ning erinevad. Sellegi poolest olid kõik trennid tohutult mõnusad. Ning mis põhiline – kõik olid inspireerivad. Laulsime koos ja üksi kuni hääled kähedad. Minule suur plusspunkt kuna aastaid koorilaulu ei ole suutnud mind veenda, et ma oskan laulda ja seega avalikult võõraste ette lõõritama ei kuku.

Pärast oli igapäevasesse rutiini ääretult raske tagasi pöörduda. Teadmine, et workshop on läbi ja rahvas on kõik oma koduriigis tagasi jõudis kohale alles mitme päeva pärast. Oleks tahtnud veel ja veel ja veel.. Senimaani tahame.

Moraes ütles oma grupi 30. aasta tähistamise kohta "Loomulikult olid vead vajalikud, et üritusel oleksid normaalsete inimeste poolt organiseeritud ürituse tunnused, aga lubame, et järgmise ürituse vead saavad olema teistsugused. Samu pole mõtet korrata." Meie võime sama öelda.

capoeira - esport, cultura, e educação. (Tartus)

ALATES 2010 aastas sügisest on trenn aadressil Kroonuaia 7! Tutvu kuulutusega vajutades SIIA.

Tule ise ja võta ka sõber kaasa! Lisainfot saab kohale tulles või jättes kommentaar.

Capoeira - liitev kahekõne!

ALATES 2010 aastas sügisest on trenn aadressil Kroonuaia 7! Tutvu kuulutusega vajutades SIIA.


Soovid tegeleda mõne füüsilise tegevusega ning seda nautida koos ägedate inimestega? Siis see on sinu jaoks!

Capoeira on mitu ühes - tants ja võitluskunst, sport ja mäng. Trennid toimuvad nüüdsest kolm korda nädalas - esmaspäeval, kolmapäeval ja neljapäeval aadressil Salme 1a. (Õpetajate seminari hoone) kella 20'st 21:30'ni. Lisaks on esimene trenn sulle tasuta!

Ole täiesti algaja või pikaajaline tegija, tule ise ja võta sõber ka kaasa!

Lisainfot saab kohale tulles või siia kommentaar jättes. Kohtume trennis!

(eelmise trennihooaja kuulutus on siin)

Hideaway

Viimasel ajal on mu sissekanded keerlenud capoeira ümber. Ka nüüd tuleb sellest juttu, sest laupäeval sai veedetud kuus tundi workshopil ning on muljeid, mida jagada.

Reedel oli GenKlubis roda esitlus, osa võttis nii Graduado Ligeirinho kui selleks ajaks üles leitud Contra Mestre Renato Maluco. Samuti oli Professor Cocão, kellega eelnevalt istusime mõnusalt padjahunniku otsas ning jälgisime Who (või eksida nimes osas) muusikat. Roda kohta ütlen vait üht - kes kohal ei olnud, see kahetsegu. Osalejad näitasid oma taset, mis ei ole üldsegi mitte madal. Hiljem tuli mitmetunnine jalutuskäik pimedas Tartus. Sellest saati kummitab mind vaid üks mõte - ma tahan kiikuda!
Laupäev möödus workshopil, mis sisaldas endas kõigi eelpool mainitud trenne. Tantsitud sai ka Maculelét, mis mulle iga korraga aina rohkem meeldima hakkab. Õhtu lõppes batizadoga - üritusega, kus inimesed pühitsetakse gruppi või saavad kõrgema astme vöö. Iga vöö tuleb välja teenida, ühe värviga ollakse vähemalt aasta. Kuna tegemist meie trenni batizadoga, jagati neid vaid meie inimestele (kes olid selle välja teeninud). Üks noormees sai kollase (teine) ja kolm oranži (kolmas vöö). Hiljem nendega rääkides kinnitasid nad seda, mida oli näha - nende motivatsioon oli võimeline purustama lage. See oli nakkav.

Sinine põlv ja sinine küünarnukk, uued tuttavad (sealhulgas uus pisike sõber!) ja oskused ning 4GB pilte (Aitäh fotograafile!) jäävad meenutama seda nädalavahetust. Oleks keegi mulle aasta tagasi öelnud, et minust saab potensiaalne capoeirista, oleks ma hullumaja numbrit hakanud otsima. Praeguseks olene ma oma hinge praktilisele sellele müünud. Sellega tegeledes suudan olla mõtlemata.
------------------
Näljased ja vaesed nagu tudengid on, hakkasime meie toakaaslasega ise omale süüa kasvatama. Hipid, nagu mulle öeldi. Eile sõime esimesed kaks kauna oma hernetaime küljest. Tomatid valmivad hiljem.Kuna sissekanne sai juba "täna tegime seda ja eile tegime toda", siis lõpetan samas stiilis. Eilne jalutuskäik pimedas Tartus sirelite lummas lõhnas seltskonnaga*, mis mind eile täielikult välja vihastas, oli vajalik.

Ning mu südame röövis bänd nimega The Weepies. Kuulake näiteks nende lugu "Hideaway" või "Antarctica".

Uni on nõrkadele!

Uneaja arvelt, jällegi. Äratus peaaegu traditsiooniliselt kell viis, hetkel on osuti üks läbi natuke. Olen produktiivsem hommikul pärast mõnda tundi und kui praegu.

Kolmapäeval ööorienteerumine, kuus tundi lauskõndi ning siil. Selle aasta esimene siil. Kusjuures, siilid meenutavad mulle okassea väksemat versiooni ja okassigu ma jumaldan. See käru kummitab mind aga siiani... Järgmisel päeval, olles vähe maganud ning palju kõndinud, võtsin oma jõuvarud kokku ning plaanisin õppida. Minu õpingud lõppesid aga Vaim vrs Võim jalgpallikohtumisel.

"Get yourself a Berimbau, start playing it till there is no feeling in your pinky and then: play more!" on lause, mida ma juba kord kirjutasin, kuid siis asendasin muusikainstrumendi kitarriga.
Teatan uhkusega, et nüüd jääb sõna "berimbau" oma kohale! Mõned minutid üle viie ning minu sõrmest oli elu lahkunud. Kõrvalmängijaga konsulteerides sain teada, et harjutamise asi: tema suudab kaks tundi.
Seekord juhendas trenni (jutt käib capoeirast) contra-mestre Cocao, kes oli.. fantasiline! See tunne, mis pärast kahetunnist trenni temaga mind valdas on.. kirjeldamatu. Ma oleks seal kaks tundi veel olnud. Enamgi, ma oleks seal kaks päeva olnud! Kuna mastre Cocao visiit oli ühekordne olin kohal kaameraga: pildistamismaterjali tegi ta küllaga. Inimeste jälgimise komme on ikka veel küljes - vaatasin mõnuga, kuidas mestre ning kaks tema pikeajalisemat õpilast nautisid toimuvat iga keharakuga. Teisedki nautisid, kuid neil kolmel väljendus armastus tegevuse vastu juba silmis. Sellest trennist sai capoeira minu jaoks midagi tunduvalt enamat kui lihtsalt.. trenn.

Hiljem oli Tuleshow, milles esines ka mu toakaaslane. Ilutulestiku kohta ütleks vaid seda, et.. kehva oli. Ma vabandan nad majanduslangusega välja. Pilte seltskonnast ma avaldada ei julge.. ähvardatud otseselt ei ole aga riskima ka sellega ei hakka. Veel. Tuleshow etteaste nägi aga välja selline:

Capoeira - liitev kahekõne!

ALATES 2010 aastast on trenn aadressil Laulupeo pst. 25! Tutvu kuulutusega vajutades SIIA.

Soovid tegeleda mõne füüsilise tegevusega ning seda nautida koos ägedate inimestega? Siis see on sinu jaoks! Capoeira on mitu ühes - tants ja võitluskunst, sport ja mäng. Trennid on teisi- ja neljapäeviti (uuest aastast) aadressil Pepleri 1 (Tartu, punane EPA spordikas), kella 20'st 22'ni. esmaspäeviti, kolmapäeviti ja neljapäeviti aadressil Salme 1a kella 20'st 21'ni. Lisaks on esimene trenn sulle tasuta!

Ole täiesti algaja või pikaajaline tegija, tule ise ja võta sõber ka kaasa!

Lisainfo saamiseks tule kohale või jäta siia kommentaar.

Vaata lähemalt capoeirast vikipeediast, wikipediast, capoeira online'ist, juutuubist.