Trennimuusika

Pärast seda, kui andsin ülikoolile tähtsat teksti täis kirjutatud suure hunniku pabreid (tuntud ka kui minu lõputöö) jäi minu trennitegemine väga viletsaks. Selles mängisid rolli nii vaimustus natukene kõigest puhata, vigastusest paranemine ning Wolverinei - minu trenni A ja O ning põhimotivaatori - äraminek. Alguses olid võõrutusnähud küll trennist loobumisel ja vigastus tekitas vaid trotsi. Varsti... harjusin diivanieluga häirivalt palju ära.

The only exercise I've done this month is running out of money.

 Ameeriklane proovis mind ükskord motiveerida ja ilmus keset mu trenni kohale, keeras autos Eye Of The Tiger üürgama, utsitas tagant, et jookse jookse nüüd ning lubas aeglaselt mu kõrval sõita. Kuna tema kohale ilmumine oli otseselt seotud minu kehva mäluga meie kohtumisplaanide suhtes, siis sel korral jäi mu motiveerimine lühikeseks ning lõpetasin trenni autoga maja ette sõites...

Siis aga otsisin üles selles valdkonnas endast targemad inimesed, et natukene nõu pidada. Oma tarkusega suudaks ma uue vigastuse suhteliselt kiiresti hankida ma usun. Paika sai päris kena plaanike ning selleks ajaks kui capoeira jälle hakkab suudan ma painduda jälle.

Aga eks iga algus on raske. Või koomiline. Näiteks, eilne trenn oli natuke ooper omaette. Läksin välja oluliselt hiljem kui muidu - linn oli täis inimesi ja sõidukeid, päike paistis lagipähe, pardid ei siblinud ringi ja linnuke oli vakka. Minu geniaalne idee tavapärane jooksumuusika (aastast 2010) välja vahetada põrus haledalt, sest ma ei suutnud mitte kuidagi leida inspiratsioon joosta, kui mulle samal ajal karjutakse kõrva "Shake that ass, shake that real bad" ja niimoodi intervallidena kuus minutit järjest. Ma ei taha oma peput halvasti väristada, aitäh pakkumast. Minu õnnetuseks oli see üks mõistikumaid lugusid nimekirjas.

Jagage enda head trennimuusikat. Kaua ma aastas 2010 istun.