Mar 19, 2014

Capoeira trennid Tartus ja Tallinnas

Annan teile ka teada imelisest võimalusest tegeleda capoeiraga - ja seda lausa kahes Eesti linnas! Olin ise mõnda aega eemal, kuid läksin tagasi ja.. armastus ei ole kuskile kadunud. Tulge teie ka!

Mis capoeira üldse on? See on mäng. Paindlikkus, loovus ja kohanemisvõime. Õppida capoeirat tähendab õppida tundma iseend ja teisi enda ümber. See julgustab Sind nägema probleemi mitte takistuse, vaid väljakutsena. See laseb näha konflikte erinevate vaatenurkade alt, neid paremini mõista, efektiivsemalt ennetada ja lahendada. Capoeira aitab mõista erinevusi inimeste ning kultuuride vahel, olgu nad kui tahes väikesed või suured - Eestis ja mujal toimuvad workshopid on suurepärane võimalus leida uusi sõpru kõikjalt maailmast.


Capoeira ühendab muusika, laulu, tantsu, võitluskunsti ja akrobaatika sujuvaks tervikuks, mis on nauditav nii tegijale kui vaatajale. Seega saab capoeira trennis arendada väga erinevaid oskusi. Eelduseks on vaid julge pealehakkamine - Capoeira sobib igaühele sõltumata vormist ja vanusest.

Trennid Tartu Lauluväljaku saalis:
E kell 19:15 - 20:45;
T kell 20:00 – 21:30;
K kell 19:15 - 20:45;
N kell 19:15 - 20:45
Kuutasu 25€, algajatele on esimene kord tasuta!

Trennid Tallinnas Gustav Adolfi Gümnaasiumi võimlamajas
E kell 19:30-21:00
K kell 19:30-21:00
Kuutasu 25€, algajatele on esimene kord tasuta!

Lisainfot saab Facebookist, kodulehelt ja kirjutades siia kommentaari.

Mar 16, 2014

Massa on maailma kõige kiirem seisja!

Ärkasin laupäeva hommikul ekstra vara selleks, et mööda linna otsida heldet inimest, kes jagaks oma suurepärast ahju minuga, et küpsetada üks üle ootuste hea... porgandikook. Just, otsige üles pillid ning pürotehnika, F1 uus hooaeg on alanud!

Koogitegemiseprotsessile olin kaasa võtnud ümmarguse kandiku. Seda pestes suutsin ühe tüki kogemata lahti murda. Noh, ikka juhtub, eksole. Sain küpsetuskohast parema aluse ning panin oma meistriteose hoopis sinna. Sõidan siis uhkelt bussiga koju tagasi, hoian mõlemast kandikust kinni ja... buss pidurdab ootamatult, mina surun käe rusikasse ning selle avanedes on.. peos vaid kandikutükid. Ups. Liigutasin süles olevat kandamit ning tükke pudenes iga mu hingetõmbega. Koju jõudes kõndisin esmajoones prügikastini ning viskasin kotitäie kandikupulbrit sinna. Sellest sai alguse minu äparduste jada.

Porgandikook sai porgandiga päälinna toimetatud. Sihtpunktis tõusin püsti, keerasin ümber ja... vajusin üllatusest pikali. Minu selja taga istus Vika (minu kõigekõigekõigem toakaaslane eelmisest sajandist, kes mind reetis ja pealinna kolis). Loomulikult oli tema liitunud poole reisi pealt.. ja nii me seal sõitsime - teineteise olemasolust mitteteadlikud, meid lahutamas vaid närused 2 meetrit. Totaalne läbipõrumine.

Eesti suurima linna lähedal otsustasin, et teha tuleb kiirelt ära üks kodutöö. Otse loomulikult keeldus minu kullakallis rüperaal koostööst internetiga ning mina sain oma töö umbes neli korda valesti teha. Otsustasin näljastreiki pidada kuni lõik valmis kirjutatud - siis võin taldrikust ampsu riisi võtta.. kuni uue lõigu valmis saan. Kaaslased kommenteerisid küll, et näljane tudeng peaks olema.. natuke näljasem. Piinlik endalgi tunnistada, kuid nii kehva kodutööd ei ole ma päris kaua kokku kirjutanud. Äpardused jätkuvad.

Järgmine hommik oli aga vormel. Mina - kes ma rääkisin kõigile, kuidas 7:50 võib kasutada kõikvõimalikke nippe minu äratamiseks ning õnnestuja saab Nobeli preemia - magasin umbes kolm tundi kokku ning olin esimene ärkaja tüüdates ka teisi sellega. Ei tasu inimestel minu läheduses mulle jätta muljet, et nad on ärkvel. "Mis kell on? Kas sa oled üleval? Mis hääl see on? Mis kell sõit on? Kaua sa tavaliselt magad? Kas sa seda tuult kuuled õues?! Kas ma peaks vait jääma ja sul magada laskma?"

Sõit oli tore.  Hoolimata sellest, et alguses mina ainuisikuliselt seda porgandikoogiga tähistasin. Mehed, eksole! Üks kurtis, et šokolaadi on vähe (jah, nii umbes 0% koogist oli šokolaadiga); teine arvas, et ta nii vara hommikul magusat ei taha... Lõpuks sõid kõik ja võeti kojugi kaasa. Live Timing ei tundunud nii live üldse sest - SPOILER ALERT - kuigi Massa esimesest kurvist kaugemale ei jõudnud arvas tabloo, et ta on üheksas. Ja nii enamus aja sõidust. Kiire seisja, pole midagi öelda. Minu ennustus läks.. nii mööda kui vähegi võimalik. Järjekordne ebaõnnestumine. Nii minult kui Räikkönenilt. 
Tore video uutest reeglitest.

Tallinnasse jätsin loomulikult oma salli. Sest.. see oleks veider, kui ma suudaks kuskil käia ja kõik oma kola tagasi vedada. Põrumine #666!

Mar 13, 2014

Kes teid õhtul magama laulab?

Päike paistab, ilm on ilus, mina jõuan silmatõmblemise saatel töölt koju... ja toakaaslane tervitab mind kutsikasilmade ning tahvli šokolaadiga. Ilmselgelt ei tähenda see midagi head. Kalkuleerin korra, mida ta teha võis - vaimusilmas jõuan juba ette kujutada, et arvatavasti lõhkus mu teejoomisämbri (tuntud ka kui Size Matters teetass) ära. No on põrsas, eksole! Saan pahaseks, mõtlen karistuse välja... ja siis lülitub teine ajuosa ka tööle ja hakkan arvutama tõenäosust, et ta hoopiski tahab midagi mu käest. Mu viimast leiba endale? Mu ainepunkte?! Et ma ta kreeka keele eksamile läheks tema eest? Ma olen talle ju rääkinud, et see, et ma tal õppida aitan, ei tähenda, et ma oskan.. Naeran mõttes enda üle, et no kui paranoiline saab olla... ning jõuan tõdemuseni, et matemaatikas olen ma kehv ning tõenäosust välja arvutada ei suutnudki.
Selle aja peale on minu segaduses nägu väljastanud signaali lisateabe vajalikkusest. "Ma vaatasin, et sa oled meie tuba koristanud....(see oli tolmune ja ma vältisin õppimist) .. ja tegelikult oli minu kord seda teha (meil on korrad või?), sest eelmine kord koristasid sina ja nüüd pidin mida seda tegema (meil on toakoristusel süsteem või!?) ja siis ma mõtlesin, et mu südametunnistus rahu saaks tõin sulle šokolaadi." Aitäh! Su südametunnistus ei mõju mu rannavormile hästi, kuid edaspidi sarnastes olukordades võiks ta mulle hoopis pähklišokolaadi tuua. Üldiselt, poleks vaja olnud, aga ega tagasi ka ei anna. Nii et meil on toas koristusgraafik, mida ma olen enese teadmata ideaalselt (kuni pühapäevani) järginud. Osav. Inimene õpib ikka iga päev. Praegu valas Toakaaslane minu kaks minutit tagasi keedetud vee kõik kraanikausist alla, et endale teevett teha. Jõudsin kööki täpselt hävitustööde lõpuks. Ma eeldan, et siit tuleb uus šokolaad.

Tegelikult aga kutsuti mind peole. Juhhei, mul oleks nagu sotsiaalelu! Tütarlaps korraldab noormehele enda pool sünnipäevapeo, et viimane ei peaks pärast läbu koristama. Vaatan kiirelt koordinaadid üle ning avastan, et pidu toimub ühikas... minu toa kohal. Kuna meie üleval elavad inimesed jätavad õhtuti oma bowlingut mängivad ja koorilaule harjutavad dinosaurused sageli üksi koju, plaanin kindlasti seda ilmaimet vaatama minna.

Eile õhtul... tuli ülemiselt korruselt jälle und segavaid helisid. Logisin siis helesinisesse portaali ning minu rõõmuks oli tütarlaps netis. Tegin vestlusega vaikselt algust ja sujuvalt jõudsin küsimuseni, et kas tema elab nimetatud boksis. Jaa, elab küll.
- "Oh kui põnev! Aga äkki saaks laulmist natuke vaiksemaks võtta?"
-- Kus sa siis elad, et sa kuuled?! 
- "Täpselt teie all."
Mind ei usuta. Tema toakaaslane karjub samal ajal "Mismõttes keegi kuuleb meid?! Kuulab pealt või?! KUS ta elab?!". Arutavad sel ja muudelgi teemadel, mina pajatan aga läbi interneeduse edasi, kuidas nad eelmisel õhtul jube usinasti... puidulihviga mööda põrandat sõitsid? Keeldun uskumast, et see põrandapühkimine oli. Tütarlaps küsib üle, kas ma olen ikka kindel, et ma nende all elan. Teen mõned matemaatilised arvutused (nii olukorra ilustamise mõttes, matemaatikat ma ikka veel ei oska) ning jään oma arvamuse juurde. Lõpuks mainin, et "Kus kulgeb kuu" laul tuli neil päris hästi välja tegelikult ning see oligi võtmesõna - mind jäädakse uskuma ja lubatakse vaiksemad olla. Oldi ka. Mõnikord mulle täitsa meeldib, et neid kuulda on. Näiteks ükskord oli öösel pikk kitarrikontsert. Mul und ei olnud, sättisin end teetassiga voodisse ja nautisin koduses luksuses privaatkontserti.

Mar 11, 2014

Ööd on siin mustad

See on nüüd see koht, kus ma avalikult tunnistan, et sel semestril sai ainepunktidega liiale mindud ning mu uhked plaanid ei lähe täpselt nii nagu mina oma ilusa ajuga ette kujutasin. Et uuringutulemus kõigest vaatluse põhjal ei oleks öeldud, siis minu "stressidektektor" töötab viimasel ajal üpris usinasti - stress liiga suureks läheb hakkab vasak silm tõmblema. J ütles küll, et ma olla ju maailma parim koormuse kannataja, kuid see lause töötas tõmbluse vastu lühikest aega. Lugesin kuskilt, et silmatiki vastu aitab huulte torutamine, häälekalt nina kaudu õhu hingamine ning silmade kiire pilgutamine (internetitarkus, teie teenistuses!). Parima tulemuse saamiseks otsustasin kõike korraga proovida. Toakaaslane astus ootamatult sisse ja lahkus umbes sama kiiresti.. Kuna tõmblus on ikka korraliku aktiivsusega siis... selle jätkudes peaks päevane kalorikadu kolmekordistatud olema, summer here I come!

Egas ma siis üksi stressa, loomulikult, seltsis segasem! SassTheCat tutvus imelise pisikese Lepatriinuga ja... ilma pikemalt mõtlemata otsustas, et sellest sõprusest asja ei saa, sest see on kõige kohutavam päev tema elus ning midagi nii jubedat kui Lepatriinu tema ei oskaks oma hullemates unenägudes ka ette kujutada. Proovisin oma karvasele sõbrale selgitada, et praegu on tegelikult lust ja lillepidu, sest ei tirita sabast ega joonistata vildikatega triipe juurde, kuid Lepatriinu lükkas hirmutamistroonilt nii ilutulestiku kui tolmuimeja. Isegi LasseTheCat tundus sõbralik kui suur hunnik vatti Lepatriinu kõrval. Õhtul puges neljajalgne mulle kaissu ja vaatas oma suurte hirmunud silmadega otsa justkui anudes, et ma teda kaitseks. Õel kassiomanik nagu ma olen, hakkasin loomulikult vaatama parasjagu sarja "Baby Daddy" - õnneks oli SassTheCat nurrudes juba vorsti ja kassikrõbinaid unes nägema hakanud selleks ajaks, kui imik ekraanile ilmus ning kass pääses järjekordsest traumast.

Õnneks aitavad stressi vähendada pisikesed asjad.. või noh, mis pisikesed, siuksed 200x200cm suuruses asjad. Sain ootamatult suuuuuure teki oma imepisikesse voodisse - ma ei teagi, kumb õnnelikum oli, kas mina või kass. Keerasin teki viis korda enda ümber ja kujutasin ette, et jäin pilve sisse kinni. Kass oli targem ja soojal kevadõhtul sellist lisakuumust endale ei tekitanud - tema lihtsalt kõndis edasi-tagasi nurrudes kuni lõpuks sellili viskas ja käpad taeva poole sirutas. Praeguse plaani kohaselt 18. aprill saan ma seda nautida ka ja voodist välja ei tule!