Kes teid õhtul magama laulab?

Päike paistab, ilm on ilus, mina jõuan silmatõmblemise saatel töölt koju... ja toakaaslane tervitab mind kutsikasilmade ning tahvli šokolaadiga. Ilmselgelt ei tähenda see midagi head. Kalkuleerin korra, mida ta teha võis - vaimusilmas jõuan juba ette kujutada, et arvatavasti lõhkus mu teejoomisämbri (tuntud ka kui Size Matters teetass) ära. No on põrsas, eksole! Saan pahaseks, mõtlen karistuse välja... ja siis lülitub teine ajuosa ka tööle ja hakkan arvutama tõenäosust, et ta hoopiski tahab midagi mu käest. Mu viimast leiba endale? Mu ainepunkte?! Et ma ta kreeka keele eksamile läheks tema eest? Ma olen talle ju rääkinud, et see, et ma tal õppida aitan, ei tähenda, et ma oskan.. Naeran mõttes enda üle, et no kui paranoiline saab olla... ning jõuan tõdemuseni, et matemaatikas olen ma kehv ning tõenäosust välja arvutada ei suutnudki.

Selle aja peale on minu segaduses nägu väljastanud signaali lisateabe vajalikkusest. "Ma vaatasin, et sa oled meie tuba koristanud....(see oli tolmune ja ma vältisin õppimist) .. ja tegelikult oli minu kord seda teha (meil on korrad või?), sest eelmine kord koristasid sina ja nüüd pidin mida seda tegema (meil on toakoristusel süsteem või!?) ja siis ma mõtlesin, et mu südametunnistus rahu saaks tõin sulle šokolaadi." Aitäh! Su südametunnistus ei mõju mu rannavormile hästi, kuid edaspidi sarnastes olukordades võiks ta mulle hoopis pähklišokolaadi tuua. Üldiselt, poleks vaja olnud, aga ega tagasi ka ei anna. Nii et meil on toas koristusgraafik, mida ma olen enese teadmata ideaalselt (kuni pühapäevani) järginud. Osav. Inimene õpib ikka iga päev. Praegu valas Toakaaslane minu kaks minutit tagasi keedetud vee kõik kraanikausist alla, et endale teevett teha. Jõudsin kööki täpselt hävitustööde lõpuks. Ma eeldan, et siit tuleb uus šokolaad.

Tegelikult aga kutsuti mind peole. Juhhei, mul oleks nagu sotsiaalelu! Tütarlaps korraldab noormehele enda pool sünnipäevapeo, et viimane ei peaks pärast läbu koristama. Vaatan kiirelt koordinaadid üle ning avastan, et pidu toimub ühikas... minu toa kohal. Kuna meie üleval elavad inimesed jätavad õhtuti oma bowlingut mängivad ja koorilaule harjutavad dinosaurused sageli üksi koju, plaanin kindlasti seda ilmaimet vaatama minna.

Eile õhtul... tuli ülemiselt korruselt jälle und segavaid helisid. Logisin siis helesinisesse portaali ning minu rõõmuks oli tütarlaps netis. Tegin vestlusega vaikselt algust ja sujuvalt jõudsin küsimuseni, et kas tema elab nimetatud boksis. Jaa, elab küll.
- "Oh kui põnev! Aga äkki saaks laulmist natuke vaiksemaks võtta?"
-- Kus sa siis elad, et sa kuuled?! 

- "Täpselt teie all."
Mind ei usuta. Tema toakaaslane karjub samal ajal "Mismõttes keegi kuuleb meid?! Kuulab pealt või?! KUS ta elab?!". Arutavad sel ja muudelgi teemadel, mina pajatan aga läbi interneeduse edasi, kuidas nad eelmisel õhtul jube usinasti... puidulihviga mööda põrandat sõitsid? Keeldun uskumast, et see põrandapühkimine oli. Tütarlaps küsib üle, kas ma olen ikka kindel, et ma nende all elan. Teen mõned matemaatilised arvutused (nii olukorra ilustamise mõttes, matemaatikat ma ikka veel ei oska) ning jään oma arvamuse juurde. Lõpuks mainin, et "Kus kulgeb kuu" laul tuli neil päris hästi välja tegelikult ning see oligi võtmesõna - mind jäädakse uskuma ja lubatakse vaiksemad olla. Oldi ka. Mõnikord mulle täitsa meeldib, et neid kuulda on. Näiteks ükskord oli öösel pikk kitarrikontsert. Mul und ei olnud, sättisin end teetassiga voodisse ja nautisin koduses luksuses privaatkontserti.