Ärkasin laupäeva hommikul ekstra vara selleks, et mööda linna otsida heldet inimest, kes jagaks oma suurepärast ahju minuga, et küpsetada üks üle ootuste hea... porgandikook. Just, otsige üles pillid ning pürotehnika, F1 uus hooaeg on alanud!
Koogitegemiseprotsessile olin kaasa võtnud ümmarguse kandiku. Seda pestes suutsin ühe tüki kogemata lahti murda. Noh, ikka juhtub, eksole. Sain küpsetuskohast parema aluse ning panin oma meistriteose hoopis sinna. Sõidan siis uhkelt bussiga koju tagasi, hoian mõlemast kandikust kinni ja... buss pidurdab ootamatult, mina surun käe rusikasse ning selle avanedes on.. peos vaid kandikutükid. Ups. Liigutasin süles olevat kandamit ning tükke pudenes iga mu hingetõmbega. Koju jõudes kõndisin esmajoones prügikastini ning viskasin kotitäie kandikupulbrit sinna. Sellest sai alguse minu äparduste jada.
Porgandikook sai porgandiga päälinna toimetatud. Sihtpunktis tõusin püsti, keerasin ümber ja... vajusin üllatusest pikali. Minu selja taga istus Vika (minu kõigekõigekõigem toakaaslane eelmisest sajandist, kes mind reetis ja pealinna kolis). Loomulikult oli tema liitunud poole reisi pealt.. ja nii me seal sõitsime - teineteise olemasolust mitteteadlikud, meid lahutamas vaid närused 2 meetrit. Totaalne läbipõrumine.
Eesti suurima linna lähedal otsustasin, et teha tuleb kiirelt ära üks kodutöö. Otse loomulikult keeldus minu kullakallis rüperaal koostööst internetiga ning mina sain oma töö umbes neli korda valesti teha. Otsustasin näljastreiki pidada kuni lõik valmis kirjutatud - siis võin taldrikust ampsu riisi võtta.. kuni uue lõigu valmis saan. Kaaslased kommenteerisid küll, et näljane tudeng peaks olema.. natuke näljasem. Piinlik endalgi tunnistada, kuid nii kehva kodutööd ei ole ma päris kaua kokku kirjutanud. Äpardused jätkuvad.
Järgmine hommik oli aga vormel. Mina - kes ma rääkisin kõigile, kuidas 7:50 võib kasutada kõikvõimalikke nippe minu äratamiseks ning õnnestuja saab Nobeli preemia - magasin umbes kolm tundi kokku ning olin esimene ärkaja tüüdates ka teisi sellega. Ei tasu inimestel minu läheduses mulle jätta muljet, et nad on ärkvel. "Mis kell on? Kas sa oled üleval? Mis hääl see on? Mis kell sõit on? Kaua sa tavaliselt magad? Kas sa seda tuult kuuled õues?! Kas ma peaks vait jääma ja sul magada laskma?"
Sõit oli tore. Hoolimata sellest, et alguses mina ainuisikuliselt seda porgandikoogiga tähistasin. Mehed, eksole! Üks kurtis, et šokolaadi on vähe (jah, nii umbes 0% koogist oli šokolaadiga); teine arvas, et ta nii vara hommikul magusat ei taha... Lõpuks sõid kõik ja võeti kojugi kaasa. Live Timing ei tundunud nii live üldse sest - SPOILER ALERT - kuigi Massa esimesest kurvist kaugemale ei jõudnud arvas tabloo, et ta on üheksas. Ja nii enamus aja sõidust. Kiire seisja, pole midagi öelda. Minu ennustus läks.. nii mööda kui vähegi võimalik. Järjekordne ebaõnnestumine. Nii minult kui Räikkönenilt.
Tore video uutest reeglitest.
Tallinnasse jätsin loomulikult oma salli. Sest.. see oleks veider, kui ma suudaks kuskil käia ja kõik oma kola tagasi vedada. Põrumine #666!
0 comments:
Post a Comment