Käsitöö: putukate trips-traps-trull!

Pikemat aega flirtisin ideega, et tahan kividest õue trips-traps-trull mängu teha. Oleks looduslähedane ja mõnus ajaviide. Nüüd siis lõpuks jõudsin valmis... natukene teistsuguse kui algselt planeeritud. 

Vaja läheb: 

üht suurt lapikut kivi 

10 pisikest kivi

värvid (akrüül nt) 

pinstlid / tops veega / aluspind

Ja siis tuleb lapikule kivile ruudustik teha ning pisikesed täpselt selliseks nagu hingeke ihaldab. (Kapten Ilmselge, teie teenistuses!) Mina, nagu näha, ihaldasin mutukaid-putukaid. Aga miks mitte rohutirtsud, ämblikud, prussakad või mardikad. Või pähklid. Neerud ja kopsud. Laske kujutlusvõimel lennata! Näiteks jõudsin niikaugele, et võiks teha ka vaid kompamise teel mängitava versiooni, aitab mõtlemist arendada.

 

Praeguse seisuga ei julge lubada, et kuulutan nad lõplikult valminuks - mutukatel on lootust tiivad ka veel saada.

Ma näen sind!

Kui tuttavatel / endal on lapsi, võtke nemad ka kampa! Mina Lepatriinut ei kaasanud, sest nägin piisavalt vaeva takistamaks kassigi söömast värvi. Pole kindel, kas ma kahega oleks üheaegselt toime tulnud.

Käsitöö: informatiivne veiniklaas

Viimastel päevadel olen väga käsitöölainel olnud, sest see tõmbab lõputööstressi alla (pluss hädasti oli vaja paar projekti lõpetada). Sellega aga meenus, et paar ideed on täitsa jagamata.  Põhiliselt seepärast, et Lalla polnud oma sünnipäevakinki IKKA VEEL kätte saanud ja ma keeldusin üllatust rikkumast. Nüüd on aga üle antud ja võib teistele ka näidata. 

Ta kunagi kurtis, et oma isiklik Big Joe/Carl jt on puudu tema elust ning pärast seda ei olnud mul enam palju mõelda vaja, ainult tegutseda!

Tegemine on ülilihtne, ilmselgelt. Vaja läheb veiniklaasi ning miskit, mis jääks klaasi külge. Leida pea igast käsitööpoest. Minu kasutuses olnu tuli pärast ahju toppida ja lasta tal seal 150C juurs istuda 30 minutit. Kui ta vajaliku aja ära olnud on, ärge kohe välja võtke - tal hea soe olnud seal, ehmatab end katki äkki jaheda käes. Tehke uks lahti ja las jahtub ise.  Ning valmis ta (pesemiskindlalt) ongi! 

Parim tähelepanek, mis selle kohta tulnud on, ütles, et "Mida rohkem [veini/mahla/vett] juua, seda paremaks päev läheb". Mis ilmselgelt vastab tõele.

 Sõber tahis sünnipäevaks konjakiklaase, tegin ühele ka sellise peale siis. Ta on neid klaase korduvalt kasutanud, kuid suutnud alati vähemalt ühe karpi jätta. Eile, kui pilti palusin saatis ta ka pildi tekstivabadest ning oli segaduses, et miks ma just seda tahan, mis pildil pole. Ja siis selgus, et oi näe - ühel on tekst peal. Tore ju, kui veebruaris saadud kingitus aprillis ka veel üllatada suudab.

Käsitöö: teeme ise jõuluehteid!

Taustalugu on lihtne. Mina olengi lambipirnide õud ja hirm. Kui nad näeksid öösel soklis kükitades õudusunenägusid, siis need oleksid minust. Kui nad suudaksid end liigutada, väriseksid nad paanikast hullemini kui Shakira oma muusikavideos iga kord kui ma lähemal kui 10 meetrit olen.

Nimelt, ma lõhun meeletutes kogustes pirne. Ikka sellistes, et mingil perioodil keelati mul kodus lüliteid vajutada, sest tõenäosus efektse sähvatusega pirn läbi lasta oli sama suur kui valimistel katteta lubaduste esitamine. Oleks ma siis vaid omas kodus lõhkunud, saaks juhtmeid süüdistada. Aga ei, mina käisin ja korraldasin pirnimõrvu ikka üle vabariigi. Vahepeal olin inimestel külas lambipirn taskus. Teate küll, igaks juhuks. 

Igal mündil on aga kaks poolt. Mina hoidsin kõik alles ja... ehin sel aastal kuuske! Täitsa uhke on ju enda tehtud kraami kuusele külge riputada. Kui selline okaspuu oleks. Omast kogemusest võin öelda, et kaktuse külge on neid ka täitsa tore toppida. Ja kuna oma teisi geniaalseid jõuluideid hetkel jagada ei saa (tahaks ikka sõpradele üllatust teha), siis näitan hoopis, kuidas taaskasutada lambipirne. 

Vaja läheb:

* Lambipirn

* Meelepärased värvid, pintslid

 lumememme jaoks veel:

* Liimipüstol / liim

* Lõng

* Värviline paber

* Takust nöör / oksad

Tegemine on lihtne. Värvideks olid minul akrüülid, kuna.. ei jõudnud kaheksandas klassis kasutatud guaššvärvi potsikut lahti keerata. (Jõuluvana, too mulle jõudu või tugev sõber.) Igatahes, värvi lambipirn vastavalt sellele, mis sa temast teha tahad. Päkapikk? Jõuluvana? Kass? Koer? Linnuke? Puuvili? Lumemme tegemiseks on see - ilmselgelt - valgeks vaja värvida. Aga laske fantaasial lennata - värvige kasvõi roheliseks. Praeguse talvega saabki õues vaid murumudamemme teha.

Lase värvil kuivada. Mina värvisin kaks kihti, tundus ilusam jäävat. Seejärel lisa detailid - silmad, suu, nina, nööbid. Lase kuivada. Takusest nöörist / okstest tee käed ning kinnita liimiga.

Värvilisest paberist keera koonusmüts. Koonusmüts seepärast, et torukaabu ei tundunud mulle eestilik ning ämbri tegemine ei õnnestunud absoluutselt. Mütsile tuti tegemine on ka lihtne. 

1. Keri lõng ümber paari sõrme. 2. Seo lõng keskelt kokku. 3. Lõika lõng mõlemast otsast lahti. Saabki ilusa tuti! Selle saab koonusmütsi ülemisest august sisse toppida ja otsa kinni kleepida.  

 Seejärel ei jäägi muud üle, kui müts memmele pähe kleepida ja valmis ta ongi! Mütsituti juurde saab panna ka riputusnööri. 

Üldiselt aga.. Olge loovad. Mina näiteks kõige esimese katsetusena tegin hoopis kassid. Kui SassTheCat ja LasseTheCat keelduvad igapäevaelus sõbrad olemast, siis vähemalt kuuse küljes sunnin ma nad läbi saama. Muidugi, üks sai natuke liiga punane (ja meenutab hoopistükis tegelast Kass Oggy multikast kui et minu nurrumootorit) ja teine sai sinised kõrvad roosa  puudumisel. Aga kuuse kaktuse külge minemast see neid ei takista. 

Egas midagi - võtke sõbrad kokku, lõhkuge mõned pirnid (või kutsuge mind külla!) ja asuge aga ainulaadseid ehteid tegema!  

Käsitöö: magusad lilled

SaareNaiseRamm otsustas, et saab aastakese vanemaks jälle. Mis tähendas loomulikult seda, et mina ja RoosaManna pidime olema toredad ja miskit välja mõtlema. Ragistasime oma hallollust ja lõpuks sisestasime hunnikule õhupallidele oma hingeõhku ja riputasime kogu elamise neid täis. Olgu olgu, RoosaManna puhus ja mina vaatasin kaugemalt pealt - üht proovisin mina ka oma kopsudest tulevaga täita kuid.. otseloomulikult läks just see pall katki. Rohkem ei riskinud.

Meie järgmine plaan oli, et kui sünnipäev siis peab torti saama. Kuna me polnud kindlad, kas SaareNaiseRamm ise ka selle peale tuleb, et meile torti pakkuda, siis suures hirmus ostsime ise ühe. Hoolimata sellest, et poes oli valik olematu, juurdlesime meie kaua kaua ja koju vedasime lõpuks selle ainsa tordilaadse, mil nimeks "Nostalgia". Sest noh, SaareNaiseRammul vanust ka juba piisavalt, on mille üle nostalgitseda. (Ajaloo huvides olgu öeldu, et just selle sama koogi tõttu suhkrutrahv kaelas oligi - kogu Eesti suhkruvaru oli just sinna sisse pandud). Ladusime küünlaid täis nii, et kooki polnud nähagi ja panime tule otsa. Aukülaline luges kaks korda kõik küünlad üle veendumaks, et me liialdanud pole.

Mina aga tahtsin ikka lilli ka kinkida. Kuna SaareNaiseRamm jumaldab üllatusmune ning tal on neid mänguasjakorpuseid tööl nagunii vaja, siis sai kaks kärbest ühe hoobiga löödud.

Vaja läheb: üllatusmune, paberit, kahepoolset teipi, kääre ning pulki, millega poodides õhupalle jagatakse (elagu taaskasutus!). 

Tuleb meeldiva suuruse ning kujuga kroonilehed välja lõigata, kahepoolse tebiga pulga külge kinnitada ning seejärel üllatusmuna teibiga keskele susata. Imelihtne ja tulemus on efektne. Õppige aga minu kogemusest ning ärge hoidke neid mune laual 1) lambi all 2) sooja teetassi läheduses. Šokolaadil on teatavasti komme sulada soojuses.

Kuna aga me elame väga vaasitus majas, siis.. tekkis SaareNaiseRammul küsimus, et kuhu need nüüd seisma panna. Siin tuli appi oo õilis veekeetja, mis hetkel kasutuses pole. Toppisime kilekotte täis ja seal vahel seisid need imeliselt püsti. Lihtne.

Kõik teised sünnipäevaks saadud lilled on närtsinud ja ära visatud. Need aga seisavad (jah, avatud munadega siiski) siiamaani veekeetjas.

Teeme ise kella ehk kuidas ma pensionäridega Sepa turul käisin

Tahan saada käsitööblogiks muidu suren! 

Või siiski mitte. Aga vahepeal on tore nikerada ja pusida  - eriti just sünnipäevakinke. Jah, mina olengi see kohutav inimene, kellele meeldib teistele tähtpäevadeks enda meisterdatud kraami kinkida ja siis ootan, et nad mind kiidaks kui oskuslik ma olen.

Nii pidi ka Herr Holmes oma sünnipäeva tähistama minu tehtud kingi saatel. Seda juba mõnda aega tagasi, kuid avastasin, et sissekanne oli jäänud avaldamata - kingitusega aga sai nii palju vaeva nähtud, et on jälle ideaalne näide kui tubli ma olen.

Igatahes, umbes neli kuud enne Herr Holmesi sünnipäeva tuli mul idee. Tegutsema hakkasin ma maksimaalselt nädal varem, nagu alati. Esimese sammuna uurisin sõber google käest, kust on võimalik üldse võimalik saada vajalikke jullasid - kellamehhanismi. Seadsin sammud käsitööpoodi nr 1. Poes oli nagu pärlipomm plahvatanud, silme eest tahtis kirjuks võtta. Vajalikku kraami neil polnud aga oma järgmise kaelaketi idee sain küll. Asi seegi, eks?

Sammud käsitööpoodi nr 2. Maja küljes suur silt, mis poe olemasolust teavitab, kuid poodi ennast pole - olla ära kolinud. Huvilistele oli viisakusest aadress ka jäetud. Egas midagi, sammud käsitööpoodi 2.1! Marssisin sisse ja uurisin, kas neil kellamehhanismi on. Üks müüjatest vaatas mind näoga, nagu ma oleksin heleroosa lipsuga tulnukamune fooliumpaberisse pakitult osta tahtnud. Teine oli natukene vähem üllatunud ning ütles, et võibolla neil äkki kuskil ehk midagi vist on - aga kuna nad kolisid siis on see "kindla koha peal" hetkel. Pakuti võimalust, et kolme nädala pärast nad tellivad Saksamaalt - tulgu ma siis! Keeldumise peale suunati mind aga edasi mittekäsitööpoodi nr 3 ehk "Ostke odava hinnaga kell Säästukast, lammutage laiali ja saate vajalikud jupid" ja mittekäsitööpoodi nr 4 ehk kellassepa juurde. 

Mu plaan oli siiski ilma lammutamata kella ehitada seega läksin kellasepale külla. Tore onu, vahetab mul juba aastaid kelladel patareisid. "Ei, ei ole. Aga minge Sepa turule, seal parema kätt on pood, noormehed aitavad kõik õigete suurustega jullad valida."

Kui Sepa turg siis Sepa turg. Buss number 9 tundub alati väike nagu kilukarp, ragiseb naljakalt ning üle 30 kiirust sisse ei võta. (Ajaloo huvides olgu öeldud, et sel päeval oli kogu Tartu ka siukseid kiirusepiiranguid täis). Bussis on tavaliselt pensionäre nagu seeni pärast vihma. Ühe härra kõrval oli koht vaba ning sinna istus teine temavanune. Kaks võõrast inimest. Ja siis läks lahti - kellel mis haigus, kellel kust valutab, kellele arst mis rohtu kirjutanud on ning kuhu üldse arsti juurde minna! Huvitav, kui ma mõne endavanuse kõrvale istuks ja lõputöödest rääkima hakkaks, kas mind vaadatakse imelikult? Või saaks ka jutule? On kellelgi kogemust?

Sepa turul oli pood täpselt seal ja selline nagu juhtnöörid ütlesid. Jõudsin vaevalt sisse astuda ja küsimisnäo teha kui juba tormati minu suunas justkui ma ängistuses preili oleks keda vaja päästa on. Pool lauset sain öelda kui mind lohistati käekõrval leti äärde ning see vajus valiku all looka. Pähe midagi ei määritud - uuriti põhjalikult, mis projekt täpselt on ning vastavalt sellele näidati kõikvõimaliku hinnaklassiga kraami. Enamgi veel - nad küsisid asju mille peale mina ei olnud veel mõeldagi jõudnud. Tegime nalja, et "Ha, nagu tüüpiline naine tehnikapoes - vastab et "noh, ilus peab olema". Rõhutati, et kui ei sobi võin tagasi tulla ja ümber vahetada. 

Kunstipoest sain lõuendi. Kodus värvisin siis rohelise ja kollasega ilusaks, tegin augu sisse ja toppisin kellamehhanismi auku. Tsitaat ka peale kirjutatud (Herr Holmesi ühelt lemmikkujult) ning voilaa! Tüüp oli vaimustuses. Ta hiljem kurtis küll, et tiksuvat öösiti veidi liiga valjult kuid sekundiseieri eemaldamine mõjus kui nõiajook! (ehk siis hästi). Tehke ise ka, aeg jookseb, tik-tak.