Kui ma hakkasin end armastama..

Õndsalt aknast tähti vaadates ja niisama unistades kandus mu pilk endalegi üllatuseks kalendrile. Vajusin ehmatusest tooliga ümber – meil on november! Alles ju oli oktoober.... ei? Olen mina kalendrit valesti lugenud? Lähemal uurimisel selgus veel kohutavam tõde  – vajusin ahastusest lausa läbi põranda korrus allapoole – kuumuutus ei ole stiilis „Appi, alles oli 30 oktoober, kuidas juba 2. november on?“ vaid „APPI, alles oli 15. oktoober, kuidas juba 19. november on?!?“. Kuu aega lihtsalt kadunud. Kes võttis? Kes peitis? Kuhu jäi?!

See tähendab aga loomulikult seda, et minu kerge stress seoses uue aasta plaanidega plahvatas ning hävitas kõik 200m raadiuses. Ma loodan, et te olite kaugemal. Nii ma istusin oma segaduses ajuga, mis ei teadnud kuhu poole tormata, et minu ülemõtlemise käest pääseda. Raske kohe, kui valikuid on oh kui palju.


Hakkkasin end lohutama ideega, et äkki maailmalõpp ikka tuleb ning seepärast ei ole vaja ka mingeid plaane teha uueks aastaks sest... uut aastat lihtsalt ei tule. Yeah right, nii lihtsalt ma ka sellest ei pääse. Otsustasin keset kriisikollet seda lihtsalt ignoreerida (sest asjadest mitte välja tegemine on õigeim lahendusviis, eksole - instituudi juhataja saaks südamerabanduse selle lause peale arvatavasti) ja hakata oma lõputöid kirjutama. Viimasel ajal on mul väga tunne, et olen nendega suhtes ning... it’s complicated. Nüüd oli tulemus aga vastupidine – ma tundsin vaimustust ja põnevust seoses lõputööga, mõnusat ärevust ning ootusrõõmu selle valmimisest. Sama ootamatult kui mulle novembri lõpp kohale jõudis, jõudis kohale ka see, mis edasi saab. Ainus mida vajasin oli veidi olevikku ning armastust.

/--/
Kui ma hakkasin end armastama,
Keeldusin elamast minevikus ja muretsemast oma tuleviku pärast
Nüüd ma elan selles hetkes, kus toimub KÕIK
Nii ma elan iga päev ja ma nimetan seda TEADLIKKUSEKS
Meil ei ole vaja karta diskussioone, konflikte ja probleeme iseenda ja teistega, sest isegi tähed põrkuvad vahel ja loovad uusi maailmu.
Täna ma tean: SEE ONGI ELU!
/C.Chaplin/

jõulud = kingitus ? vol2

Kui võtta kokku lühidalt ja tabavalt see, mis mulle minu ettepaneku kohta öeldi siis... mind saadeti lihtsalt kuradile. Põhjendus? "Aga meie traditsioon on kingitusi teha ja seda ei saa ju ometigi muuta." Ma olen tunduvalt rohkem pettunud kui ma oletasin.

jõulud = kingitus ?

 Kui sa mõtled jõulude peale, siis millega sa seda kõige enam seostad? 

Minul hakkavad peas keerlema kujutluspildid suurest lumest ja kokku tulnud rõõmsameelsest suguvõsast, ninasõõrmed täituvad hingelämmatavalt hea mandariinilõhnaga ning maitsenäsad hulluvad hapukapsa ja verivorsti peale. Kõrvus kõlavad vaid jõululaulud ning toa ainsaks valgusallikaks on kuuseküünlad. Südant täidab rõõm ja rahu - teate küll, see õige jõulutunne.

See kujutluspilt ei ole pärit mõnest filmist - ma mäletangi jõule sellistena. Kingitustega ei taha jõulud aga üldse meenuda. Enamgi veel, suudan vaid ühe kingituse meenutada - minu esimene Barbie! Ajad muutuvad ning praegu jõulud = kingitus. 

Kursus otsustas, et teeme jõulupeo! Kujutlusvõime on mul osav ning olin ootusärevil - näen kõiki neid inimesi jälle, kellega sai koos õpitud. Istume koos, ajame juttu, sööme piparkooke ja laulame jõululaule! Täna selgus, et tuleb ka jõulupakk tuua. Minu ootusärevus langes nullini. Küsimus ei ole selles, et ma ei suudaks välja mõelda kingitust inimesele, keda ma ei ole üle aasta näinud. Muidugi suudan - tähtsusetute kingituste tegemine on ülilihtne! Pigem vaevab mind mõte... kas seda on vaja? Kas jõule peab alati seostama millegi saamisega või millegi kinkimisega? Kas kinkima peab alati asja? Ehk teha hoopis kingituste asemel mingi heategu? Pakkusin selle ka kursusele välja - eks näis, mis sellest saab. :)

Pilt on võetud siit.

Iganädalane reede

Vähe sellest, et me kolmapäeva öösel kella kahe ajal koeproove vaatame ja meditsiinisõnastikku loeme...me räägime ka reede õhtul vaid õppimisest.

/Eelneb pikk arutelu sellest, kummal mis kodutööd on ning millised kodutöid lubaks võibolla teisel ära teha/
K says (20:46):
* aga tõsiselt?
 K says (20:46):
* reede õhtu
K says (20:46):
* ja meie kaks arutame, milliseid kodutöid peaks esimeses järjekorras tegema?!

Sinterklaas

Jõuluvana hõivatud mees, ei jõua ühel õhtul igale poole maailmas. Seega käib Belgias ja Hollandis hoopis siuke mees nagu Sinterklaas, oma mustanahalisest abilisega. Tulevad Hispaaniast aurulaevaga ning kinke jagavad kas 5nda detsembri õhtul või 6nda hommikul. Ääretult populaarne tegelane, keda kujutatakse igal küpsisel ja šokolaadil. Ja sel aastal... tuli Sinterklaas varem!

Sam tuli Belgiast meie külma (märga?) kliimasse ning tõi mulle kaasa kolm Sinterklaasi. Spekuloosi Sinterklaasi! Oh goody oh joy! Nüüd on vaimustus teha pepernoteneid aga.... meie kaubavalik poodides väga ei soosi seda. Keegi ei ole lähiajal Belgiasse minemas?

Ausalt, tegelikult ma ei räägi koguaeg hollandi keelest ning minuga saab teistel teemadel ka heietada. Moment aga.... mitte. Pidime tegema dialooge ning ma püüdsin mingil põhjusel ääretult keerukaid konstruktsioone välja mõelda. Uhkus ja ego ehk? Õppejõud soovitas mul JÄLLE vähem mõelda. Pärast temapoolset noomitust saime aga valmis nii uhke dialoogi, et teistel ei jäänud muud üle kui kiita. Sõnavara kasutamise oskus - super, hääldus - super, dialoogi ülesehitus - super.

Tegelikult ei ole aga juba pea kaks päeva hollandi keele peale mitte mõelnud ka. Sest... kui on andmetöötlus, siis ei saa muule mõelda. Õppejõud avastas, et temal on detsembri lõpus kiire ja seega tõstis KÕIK kodutööd jms nädala võrra ettepoole.  Sh muutus lause "Enne detsembrit ma neid ei loe seega kiiret pole" lauseks "Et siis homme on tähtaeg, eksole." Lisaks üks meie grupiliige lihtsalt ignoreerib meid (ja "ignoreerib" on õigeim sõna siinkohal) nii et me saame tema osa ka ära teha. Juhhei.

Spreek je Nederlands?

"Purjus saksa meresõitja kohtab purjus inglise meresõitjat. Ning hollandi keel on sündinud!" öeldi mulle mõned päevad tagasi. Üha enam veendun ma selle õigsuses. Lasin hollandlasest tuttaval oma kodutöö üle vaadata ning jõudsime ühekoos järeldusele, et see läks nüüd küll aia taha. Siiski, vaid umbes 15% juhtudest vajasin ma selgitust, et miks just see sõna ja mitte mõni teine - ülejäänud kordadel oli lihtsalt oma lollus süüdi. Esmaspäevaks tuleb järgmine kodutöö teha - kavatsen oma tähelepanematuse võrrandist eemaldada. Pidevalt hollandi keelseid laule kuulates õpib isegi veidi. Kel kõrvad veel kannatavad seda üliägedat keelt, siis palun - tore ja lustakas video, millest võib eeskuju võtta!

Üldiselt aga.. olen haige. Duncan mind üleeile nägi hõiskas üle maja: "Oh you look soooooooooo pretty today!" oma kõige sarkastilisema häälega. Eile oli prognoos juba tunduvalt meeldivam - ma meenutavat inimest jälle! Enesetunne vastab päris hästi tema kirjeldusele.

Haige olemise juures on palju plusse. Koolitöödega ei ole nii palju viimaste nädalate jooksul ka tegelenud kui viimasel kahel päeval. Olen nii tubli olnud, et sellest võib (teistel) lausa paha hakata. Lõputööd edenevad. Kahe lõputöö kirjutamise hea omadus on see, et kui üks kokku jookseb saab kohe järgmise juurde minna ning kui esimese juure tagasi pöörduda... on probleemile tavaliselt lahendus olemas. (Ajaloo huvides olgu öeldud, et korra on nad mõlemad üheaegselt kokku jooksnud... ja siis oli ahastus ka kahekordne).Hämmastav, kuidas ühe töö frustratsiooni saab kasutada teise töö kirjutamiseks.

Hollandi keelest võiks ma muidugi tunde rääkida, kuid selgus, et tuttavad juba põgenevad mind nähes, kartes järjekordset hollandi keele / Belgia teemalist heietust. Jookske aga, jääbki rohkem Belgia trühvelid (jah, neid ÕIGEID!) mulle. ;)

Igaaastane Belgiasse kolimise tähtpäev

Eesti lõhnab nagu Belgia oktoober. Sellest riigist olen rääkinud nüüdseks kõigile, kes vähegi kuulata või kuulamist teeselda viitsisid. Isegi kass pööritab juba sõna "belgia" peale silmi. August oma nostalgia ja lõhnadega paneb ajusoppidesse pidevalt kujutlispilte seal veedetud ajast ning välja ajada pole neid üldsegi lihtne.

Eile tähistasin oma Belgiasse kolimise aastapäeva, vahvlitega ja puha. Päris Belgia omad ei tulnud (õige masina puudumine ning retseptile väga loominguline lähenemne ei aidanud kuidagi kaasa), kuid lõppkokkuvõttes oli tähistamise tunne küll. Silmad kinni panna ja õiget muusikat taustaks kuulata võis igasugu asju ette kujutada. 

Uus kooliaasta saab aga põnv olema ja ma olen üpris kindel, et rahutus mu hinges tõmbub tagasi. Põnevad ained, hollandi keel, uurimused... September võiks juba kiiremini tulla!

"Minu Austraalia", A.Ilisson-Cruz

Ma ei ole endale veel täielikult teadvustanud, mis mind Austraalia juures paelub. Olgu selleks siis vombatid,  austraallaste avatud mõttelaad või midagi muud – mulle nad meeldivad. Seega ootasin kannatamatult kuni „Minu Austraalia“ minuni jõudis ja seda lugeda sain.

Raamat tekitas minus vastakaid tundeid. Lugesin mõned leheküljed ära ning olin totaalses vaimustuses. Inimene, kellel on elu täielikult sisse seatud, jätab ühel hetkel kõik lihtsalt sinnapaika ning läheb maakera kuklapoolele teadmata ajaks. Üksi. Oma seitsme asjaga. Inspiratsioon missugune! Kohati oli võimalus inspiratsioonist lausa üledoosi saada.

Teoses leiduvad peatükid läksid üldjuhul ajalises järjestuses, kuigi vahepeal hüppasid seosusetult ringi. Kohati sisaldasid need pikki kirjeldusi inimestest, kellest rohkem enam kordagi juttu ei tulnud – nad ilmusid eikuskilt ning kadusid samamoodi. Alguses polnud ma päris kindel, miks neid kaugeid kõrvaltegelasi nii palju sisse topitud on, kuid hiljem said nad vajalikuks raamatu osaks – iga inimene, ükskõik kui vähetähtis ta meile tundub, mõjutab meie elu. 

Mida enam lõpu poole teos jõudis, seda rohkem tekkis tahtmine raamatu pealkirja täiendada fraasiga „.. ja Filipiinid“. Peatükkide kaupa juttu Filipiinidest ning isiklikest suhetest jättis mulje, nagu oleks autoril kogemata jäänud pealkirjale midagi lisatama. Seda leevendsid rohked kirjeldused Austraalia ajaloost, loomadest ning lisainfo olemasolu.

Kes soovib Austraalia kohta rohkemat teada saada, võib julgelt raamatut lugeda. Kes Filipiinide kohta soovib teada saada, hakaku poole pealt lugema. Inspiratsiooni soovijad uurigu esimesi peatükke ning kes otsivad võimast ideed... lugege midagi muud. Suur mõte hakkas vaikselt sündima leheküljel 276, kuid leidis oma lõpu kohe pärast esimest lauset. Ning sellest jäi lõpuideeks natukene vähe. Iseenesest oli see üksik lause hea ja sobis kirjeldama austraallasi. „Tee väikseid liigutusi, isegi kui sa ei arva, et need maailma päästavad“. 

Eksperimentaalkulinaaria: melone e fragole con pistacchio

Suvi on käes ja lõõskavas kuumuses ei taha keegi küpsist ja kooki süüa. (Fakti, et vihma sajab pidevalt, jätame hetkel kahe silma vahele). Minu kirg itaalia köögi vastu sai alguse Belgias elades, kus Giuseppe vaimustunult rääkis poest, mis müüb AINULT itaalia tooteid. Otsustasin sel suvel oma oskusi selles vallas parandada.

Melone e fragole con pistacchio kõlab maakeeli melon ja maasikad pistaatsia pähklitega; seda on kerge valmistada ning see maitseb OH KUI HEA. Ideaalne suvetoit.

Eelnevalt varuda:

2spl pistaatsiapähkleid

2spl mandlilaaste

30g kuivatatud aprikoose

200g maasikaid

1 melon

Küpseta pähklid ja mandlid kuival praepannil, keskmisel kuumusel umbes 2 minutit. Sega aegajalt, et kõik ilusti röstitud saaks. Mina elan keset metsa ja mandlilaaste polnud võimalik saada, seega hakkisin mandleid. Pähkleid ja mandleid panin pigem tunde järgi - minu arvamuse kohaselt jäi neid veel isegi väheks.

Tükelda maasikad, melon (seemned välja!) ja aprikoos. Lisa jahtunud pähklid ja mandlid ning sega kõik kokku. Serveeri eraldi kausidesse ja lase oma maitsenäsadel hulluda Itaalia köögist.

Eksperimentaalkulinaaria: Porgandikook kohupiimaga

Möödunud nädalavahetusel algas vormel 1 uus hooaeg ning traditsioonide kohaselt sai porgandikooki! Traditsioonid on toredad, eriti veel sellised, kus kooki saab. Sel korral oli porgandikook aga hoopis kohupiimaga. Kerge valmistada ning ääretult maitsev!

Eelnevalt varuda:
4 muna
2 dl suhkrut
150g võid
~500g kohupiima
4dl jahu
1 tl vanillisuhkrut
2 tl küpsetuspulbrit
1 tl kaneeli
100g mandlilaaste /kookoselaaste
~350g porgandit
Katteks: šokolaadiglasuur

Vahusta muna ja suhkur. Sulata ja jahuta või, sega muna ja suhkru segule. Lisa juurde kohupiim. Sega hoolikalt. Kuivained sega omavahel. Maitse asi, kas mandel või kookos. Mina kasutasin kookost, purustasin eelnevalt saumiksriga peeneks. Lisa kuivaineid munasegule.

Sega korralikult. Seejärel lisa juurde porgand. Jällegi kasutasin saumiksrit, sest kogemus on näitand, et niimoodi meeldib mulle koogi sees rohkem kui riivitud. Laota pannile.

Pista ahju, kus sooja ~175C. Hoia ahjus kuni kook on ilusti läbi küpsenud. Kui kook kipub pealt kõrbema ning seest tooreks jääma võib selle katta fooliumiga.

Jahtunud koogile sobib ideaalselt peale šokolaadiglasuur. Võib teha ise; mina - laiskusest jällegi - kasutasin valmis glasuuri, mis vajas vaid üles sulatamist. Maitse poolest on parim tavaline piimašokolaadi glasuur.

NAUDI.

"Minu Brüssel", V. Afanasjev

Jõudis ka minuni see õnnis aeg, kui sain raamatukogus oma ilusad sõrmed ümber raamatu „Minu Brüssel“ mässida. Pikk ootus oli läbi ja lugemine võis alata. Selleks ajaks, kui ma raamatukogust poodi jõudsin (~100m), olid esimesed peatükid läbi loetud..

Ma ei teadnud, mida ma sellest raamatust ootan. Kindlasti lugesin ma raamatut teise pilguga kui enamik inimesi. Hoolimata sellest, et elasin Belgia teises linnas, saatis mind pidev võrdlus enda kogemuste ja teose vahel. Kui 31. leheküljel lõpuks mainiti Antwerpenit, siis täitus süda sooja äratundmisrõõmuga. Seda oli ka hiljem.

Raamat ei ole kirjutatud nii nagu minu poolt varem loetud Minu-sarja raamatud. Tegevus on peatükkidena, hüpates kord siia kord sinna. Räägitakse pisikesi jutte mitte üht pikka lugu. Alguses see mind häiris; lõpuks enam mitte.
Kohati tundus, nagu autor käiski vaid tänavanimesid üles kirjutamas, pidutsemas ning lapsikuid nalju tegemas. (Mitu korda saab naerda selle üle, et restorani nimi on Chalet de la Pede?) Seda tasakaalustasid kirjeldused belglaste hingeelust ning riigikorrast. Võin oma kogemusest kinnitada, et rahvas Belgias ongi nagu ülessoojendat aedviljasupp, kuhu on kõik kapist leiduv kokku pandud. Aga kes ütles, et see maitsev ei ole?

Olin raamatut lugedes vaid tugevdanud oma soovi jälle seda riiki ning tuttavaid külastada kuid üldises plaanis ei olnud teos midagi vaimustavat. Kuid siis ta tuli.. Peatükk „Kahetsus“, teine lõik, lehekülg 242. Just selle lõigu nimel on väärt kogu raamatut lugeda. Imeilusas ning mõtlema panevas metafooris, mis võrdleb unistusi liblikatega, öeldakse kummitama jäävad sõnad. Inspireerivad sõnad. Õiged sõnad. Minu silmis oleks see olnud ideaalne lõpetus raamatule. (Autor nii ei leidnud ning kirjutas kaks peatükki juurde.)

Raamatut tahtsin ma lugeda oma kogemuste tõttu. Tahtsin uuesti läbi elada Belgia elu ning kuigi ma ei defineerinud oma ootusi – olid need kõrged. Tahtsin inspiratsiooni, mida olen saanud teistest teostest, kuid kui autor nimetab ennast läbikukkunud euroametnikuks, siis meeletutes kogemustes inspiratsiooni vist leida ei olegi.
Samas midagi ma raamatust sain - istusin eile oma Antwerpeni maja ees, jõin teed ja meenutasin, kuidas mina selles riigis iseenda üles leidsin. Elagu Google Earth!

Ma tahan tänada...

Tegelikkuses sai paar päeva tagasi natukene rutakalt kilgatud sessi lõppemisest, sest unustasin mõned kodutööd jms ära, mille tähtaeg sel nädalal oli. Nüüd on aga nendega ka ühel pool ja uus semester võib täielikult mu aja üle võtta.

Semestri lõppemisest on aga tunne, nagu oleks Oscari võitnud. Tahaks kohe pika tänukõne pidada ning tänada nii oma aju; kassi kodus; sõpru-tuttavaid, kes toeks olid; oma suurepärast ajumodelli ning külma ilma, tänu millele sai loengutesse tunduvalt kiiremini jõutud. Nagu ikka need tänukõned on. Kõik kellel soovi on võivad mulle kirjutada, saadan teile medali mille võite välja printida ja igal pool endaga kaasas kanda. Vot!

RRRAMMMMMSTTEEEIIIN

Teadaolevalt oli Rammstein teisipäeval oma kontsertuuriga "Made in Germany" otsapidi jõudnud Lätti. Üpriski kogemata sain piletid ning käisin oma silmaga sakslasi vaatamas. Kui kontsert lühidalt ja ühe lausega kokku võtta, siis see oli iga püromaani märg unistus. Kui pikemalt öelda siis..

.. kogu Riia oli täis Eesti numbrimärgiga autosid; eestlastele kohaselt sõideti seal kus sai, mitte seal kus tee oli. Rammsteini soojendas Deathstar. Internetifoorumite (meil oli seltskonnas üks tulihingeline fanaatik, kes oli korraliku uurimustöö teinud) järgi olevat nad niivõrd head, et paljud minevatki neid, mitte Rammsteini kuulama. Kommenteerida ei oska, sest meie neid ei näinud. Kuulda oli aga küll ning paar korda sai tähelepanelikult Arena konstruktsiooni jälgitud teada saamaks, kas see nüüd variseb kaela selle muusika saatel või mitte. Ei vajunud.

15 000 inimest ehk täismaja. Ning mul õnnestus ainus tuttav ära näha. Rahvas vajus saali ning.. siis tuli Rammstein. Oma tulemölluga. Olime algselt lavast päris kaugel, kuid pärast mõnda tulepahvakut katsusin oma kulme veendumaks nende jätkuvas olemasolus. Mulle ääretult meeldis nende show ülesehitus ning lavaline lahendus - poole show pealt vajus laest alla sild, mida mööda mindi rahva keskele lava peale ning tehti seal showd edasi. Kogu kontsert oli igati vinge ning rahvas oli pöördes. Heas mõttes.
Öösel tagasi tulles oli jälle kõik koht Eesti autosid täis. Meie kõrval olevast autost küsiti nukral häälel, kas me läheme Eesti poole ning kas me teame kuhu minna. Saades positiivse vastuse võttis ta meile sappa. Järgmine päev häält ei olnud ning kõik oli valus. And it was all so totally worth it. Huvitaval kombel pärast kontserti ei kummitanud mind ükski lugu. Hommikul üles ärgates (eeskujulik nohik läks kell kaheksa kooli juba) ei saanud ma aga laule enam peast välja.

Mooie dag *

Esmaspäev. Hommikul üles ärgates ei olnud kaugeltki seda tunnet, et nüüd uus semester on või et ma üldse uut semestrit tahaks. Õudne, eksole? Sellest hoolimata lükkasin end enne kukke ja koitu voodist välja ja seadsin sammud kooli suunas. Iga kolme sammu pealt oli tagasilibisemine ühe sammu jagu. Kirusin end, et oleks võinud mõnest sooja maa keelest pöördesse sattuda - hispaania või portugali või türgi - sinna jääks õppejõud mõnuga hiljaks kuid mina jõuaks enne teda.

Pärast hollandi keele loengut juhtus täpselt see, mis ma arvasin. Emotsioonid möllasid ning mõnusalt jahedas kliimas teetassiga järgmise õppehoone poole uisutades ja päikest nautides polnud muresid ollagi ning kõik oli ideaalne. Rääkisin päev otsa vasikavaimustusega kõigile, kes vähegi kuulata viitsisid (nende hulgas oli kindlasti ka neid, kes vaid viisakusest silmi ei pööritanud ning minema ei jalutanud), kui äge hollandi keel ikkagi on. Kõrvaltuba ohkas, kui kuulis, et loeng on kaks korda nädalas mistõttu... ta peab sellist mind 2 päeva seitsmest taluma. Ta eksis rängalt, sest emotsioon ei ole vaid pärast loneguid selline. Juba pea nädala kõik Belgia mälestused ründavad aju igat kääru ning mu vaimustus ei kao niipea.

Kes ei ole hollandi keelega kursi, siis kuulake näiteks bändi nimega Bløf, mis on moodustatud 1992 ning viljeleb pop-rokki. Ääretult mõnus koosseis. Minu esimene kokkupuude nendega oli kaua aega tagasi loo "Mooie dag" kaudu. Nüüdseks olen avastanud ka ülejäänud lugude võlu.




* mooie dag - ilus päev

Külm võttis ära

Praegu on just selline aeg, et kutsuks kõiki välismaa tuttavaid külla. Samas, talvel on lubanud tulla ainult üks Itaalia noormees, kes pärast pikka arutelu ei jõudnud ka järeldusele, kas ta suusavarustus kannatab -20C või -30C. Siiski arvas, et põnev oleks. Tuleb uurida, mida ta -32C'st arvab. Hispaanlased ütlesid aga, et nad saavad aru küll, et -25C on neile eksootika ja kogemus aga.. see on kogemus, millest nad jäävad suurima rõõmuga ilma.

Postimees, 31.jaanuar 2o12
Pildi terviklikku versiooni näed kui vajutad siilile!

Eksamijärgsed hommikud

Nädala keskel ärkasime kassiga koos üles ja jõllitasime õelate pilkudega äratuskella. Lootsime vist mõlemad seda telekineesi abil vastu seina lennutada vaigistamise eesmärgil. Veidi aja pärast jõudsin järeldusele, et telekinees ei tööta sellises külmas ning SassTheCat end liigutada ei kavatse, seega lõpetasin ise äratuskella lärmamise. Laupäeva hommik oli aga midagi hoopis vastupidist sellele - üles ärgates selgus tõsiasi, et olen maganud 12 tundi. Ma jumaldan eksamijärgseid hommikuid.

Ise ka ei usu, aga jäänud on veel vaid ÜKS eksam. Neljas veebruar saan sessiga ühele poole. Viies veebruar puhkan. Kuues veebruar alustan uut semestrit. Ja ise olen rahul kui linnuke friikartuliga. Praegusel hetkel on uue semestri plaan umbes sama kiire kui sügise oma. Siiski, momendil on see alles kokkupanekufaasis ning edasisel lugemisel kaob seal kindlasti vähemalt kaks ainet ära. Ning kui ma mõistusega seda teen, siis isegi rohkem aineid.

Kuna nüüd saan magada, siis alateadvus näitab ikka öö läbi põnevusi. Mõned ööd tagasi nägin unes, kuidas paljaste kätega asfalti üles võtsin. Sellise kerglusega, nagu nopiks lilli aasal ringi kekselds. Sellest järgmine öö lahkasin kellegi aju. Ääretult põnev oli kusjuures. Õppimise märgid on selgelt näha.

Just selline on see sõber

Täna tahan ma rääkida oma sõbrast. Sõbrast, kes armastab külmunud pannkooke. Sõbrast, kes unistab Lõuna-Ameerikas vabatahtlikuks olemisest. Ta põhilause on juba pikka aega olnud, et muretsemiseks pole põhjust, sest järgmine nädal on hullem. Tema arvates võiks mina oma muretsemist ja kohusetunnet talle anda natukene ja tema annaks mulle enda muretust. Ta on muretu inimene ning vahel just see põhjustab talle muresid. Tema sõnul peaksin mina tegelema millegi hoopis ekstreemsema kui kudumisega ning üldse olevat ma teiselt planeedilt oma mõttemaailmaga. Koristamine ei pidavat ka piisavalt ekstreemne olema, kuid koristamine capoeira stiilis oli juba vaatamist väärt. Ta kardab helistada võõrastele inimestele kuid ei ole kunagi selle tõttu helistamata jätnud. Talle meeldib hispaania keel ning reisimine ka. Ta on tark noormees, magistrikraad peaaegu tagataskus.

Ta on sõber, kes ütles, et kui eluarmastust ning pangalaenu ei ole, siis ma lihtsalt PEAN välismaale minema. Sest unistused tuleb teoks teha ja vaid plaanidest ei ole kasu. Ta jätab oma asjad sageli viimasele minutile, sest see tekitavat positiivset stressi. Me räägime teineteisele oma muresid ja mõtteid, rõõme ja ideid. Ja talle meeldib mulle nina alla hõõruda, et ma vahel liialt muretsen. Ehk sellest tulenevalt sooviski ta mulle mitteneurootilist uut aastat.

Jah, just selline on see sõber, kes armastab külmunud pannkooke. Just selline on see sõber, kellega ma jätsin täna hüvasti. Igaveseks. Puhka rahus, kallis sõber...

Riskidest

Mul on suur tass teed, pähklid ning taustaks head Eesti muusikat, hoopis positiivsemat kui eelmisel korral. Nagu Kruuvi poisid ise ütlevad, siis nende muusika on lihtsa sõnumiga ning inspiratsiooni immutavad nad kõigest, mil positiivne vibratsioon küljes. Väga sobilik kõlamaks minu õhtule taustaks.

Hindasin olukorda ning ressursse ning nähes, et eesmärgini jõudmine võib olla ohus, vahetasin oma taktikaid ning plaane. Pole üldsegi üllatus, et tunnen end tunduvalt paremini. Mitte veel sama õnnelikult kui linnuke friikartuliga, kuid koguaeg ning pidevalt säramine panekski ümber olevad inimesed tahtma narkoteste teha.

Igatahes. Lugesin hiljuti uurimust (mis ilmub ka järgmises Psychological Science numbris, kui kellegi huvi), mille kohaselt inimesed usuvad, et mida väiksem on millegi juhtumise tõenäosus, seda suurem on oht, et see juhtub. Vastuoluline, kas pole? Näiteks lennukiga lendamine - õnnetused on harvad, kuid paljud siiski eelistavad autot, pannes ennast veel suuremasse riski. (Autoõnnetusi on tunduvalt rohkem võrreldes lennuõnnetustega). Püüdsin seda enda olukorda integreerida ning juurdlesin pikalt, mida ma kardan ning mida ma tahan. Kurb tõde on aga see, et harjutamisega meistriks ei saa, eriti kui teemaks on otsuste tegemine ja riskid. Võta siis näpust - risk või mitte?

Sessistress libedal jääl

Nüüd see siis jõudis kätte - sessistress. Stress olevat organismile igati hea ja vajalik olek. Lihtsalt kui liiga paljuks läheb on kehvasti. Ma nüüd siis ületasin normaalsuse piiri. Kuulan Tim Minchini õnnetuid laule ja mõtlen, et kõik on nukker.

Tahaks seda kõike ära küpsetada, aga kus sa ühikas teed küpsiseid, kui ahju ei ole. Mikrolaineahjus "viie minuti koogid" ei ole ka väga ahvatlev idee. Kuna stressiküpsetusel on oluline osa just protsessil, siis niisama midagi mikrokas soojaks teha ei kõla.. küpsetuslikult. Kahtlen, et kiiritatud toiduga stressi saan kaotada. Võiks rajada sama süsteemis, mis välismaal on pesu pesemisega - pesumajad, kuhu sajad oma asjadega sisse ja topid aga masinasse. Lihtsalt.. küpsetusahjude süsteemil. Muidu otsi vaene hing mööda Tartut inimesi, kelle oleks ahi ja kes lubaks mul köögis torisedes küpsiseid sinna toppida.

Sessistressi kõrvalt proovin ikka õppida ka. Videoloengud: Ma ei saa aru, kas õppejõud jookseb kokku või teeb seda video. Kahtlustan esimest. Pärast seda, kui ta rääkis kuidas "kotiga lammastele geene selga panna" oli tahtmine karjuda palju kopsud lubavad. Õnneks sai ta ise ka aru, et tema näide ei olnud just kõige intelligentsemate killast. Sessi on veel päris mitu eksamit ning edaspidi läheb ainult hullemaks. Kunagi sai teoretiseeritud, et sessi lõpuks olen kas tark või kakun juukseid peast välja nurgas kõikudes. Nüüd on tulevikuplaanid selles osas üpriski selge.

Kõige juures on üks tore asi ka - väljas on meeletult libe!

Sessitarkus

Selle sessiga olen ma õppinud juba päris mitu tarkusetera. Näiteks:

1) Öösel kell kolm juua tühja kõhuga viis tassi kohvi ei ole üldse nii lahe idee kui see kõlab;
2) Kasutusjuhend on püha graal. Millegipärast ei ole ma kunagi teadnud, et Fervex uniseks teeb. See teadmine jõudis minuni siis, kui enne suurt õppimist tassitäie jõin.
3) Ma jumaldan oma õpitavaid erialasid.
4) jne

Muus osas läheb aga edasi nagu vanasti. Ehk siis - kui me tegelt ka oma vigadest õpiks, oleks ma geenius valmis.

MMXII

... ning ongi uus aasta käes! Kuidagi meeletult ootamatult tuli. Mina oleks vabalt vähemalt kaks nädalat veel eelmist aastat teinud. Tsiteerides kedagi, keda mulle tsiteeriti: "Taaskasutuse poolt vaadates on 'Head uut!' soovida veidi ebakohane. Mis siis vanal viga on, et aasta aega kõlbas ja nüüd äkki mitte?!". Teeme vähemalt aasta siis rohelise, mis arvate?

Uuel aastal uue hooga nagu öeldakse. Mul läheb uus aasta hullema hooga. Ja ma kavatsen sellest iga momenti nautida.