Just selline on see sõber

Täna tahan ma rääkida oma sõbrast. Sõbrast, kes armastab külmunud pannkooke. Sõbrast, kes unistab Lõuna-Ameerikas vabatahtlikuks olemisest. Ta põhilause on juba pikka aega olnud, et muretsemiseks pole põhjust, sest järgmine nädal on hullem. Tema arvates võiks mina oma muretsemist ja kohusetunnet talle anda natukene ja tema annaks mulle enda muretust. Ta on muretu inimene ning vahel just see põhjustab talle muresid. Tema sõnul peaksin mina tegelema millegi hoopis ekstreemsema kui kudumisega ning üldse olevat ma teiselt planeedilt oma mõttemaailmaga. Koristamine ei pidavat ka piisavalt ekstreemne olema, kuid koristamine capoeira stiilis oli juba vaatamist väärt. Ta kardab helistada võõrastele inimestele kuid ei ole kunagi selle tõttu helistamata jätnud. Talle meeldib hispaania keel ning reisimine ka. Ta on tark noormees, magistrikraad peaaegu tagataskus.

Ta on sõber, kes ütles, et kui eluarmastust ning pangalaenu ei ole, siis ma lihtsalt PEAN välismaale minema. Sest unistused tuleb teoks teha ja vaid plaanidest ei ole kasu. Ta jätab oma asjad sageli viimasele minutile, sest see tekitavat positiivset stressi. Me räägime teineteisele oma muresid ja mõtteid, rõõme ja ideid. Ja talle meeldib mulle nina alla hõõruda, et ma vahel liialt muretsen. Ehk sellest tulenevalt sooviski ta mulle mitteneurootilist uut aastat.

Jah, just selline on see sõber, kes armastab külmunud pannkooke. Just selline on see sõber, kellega ma jätsin täna hüvasti. Igaveseks. Puhka rahus, kallis sõber...