Õndsalt aknast tähti vaadates ja niisama unistades kandus mu pilk endalegi üllatuseks kalendrile. Vajusin ehmatusest tooliga ümber – meil on november! Alles ju oli oktoober.... ei? Olen mina kalendrit valesti lugenud? Lähemal uurimisel selgus veel kohutavam tõde – vajusin ahastusest lausa läbi põranda korrus allapoole – kuumuutus ei ole stiilis „Appi, alles oli 30 oktoober, kuidas juba 2. november on?“ vaid „APPI, alles oli 15. oktoober, kuidas juba 19. november on?!?“. Kuu aega lihtsalt kadunud. Kes võttis? Kes peitis? Kuhu jäi?!
See tähendab aga loomulikult seda, et minu kerge stress seoses uue aasta plaanidega plahvatas ning hävitas kõik 200m raadiuses. Ma loodan, et te olite kaugemal. Nii ma istusin oma segaduses ajuga, mis ei teadnud kuhu poole tormata, et minu ülemõtlemise käest pääseda. Raske kohe, kui valikuid on oh kui palju.
Hakkkasin end lohutama ideega, et äkki maailmalõpp ikka tuleb ning seepärast ei ole vaja ka mingeid plaane teha uueks aastaks sest... uut aastat lihtsalt ei tule. Yeah right, nii lihtsalt ma ka sellest ei pääse. Otsustasin keset kriisikollet seda lihtsalt ignoreerida (sest asjadest mitte välja tegemine on õigeim lahendusviis, eksole - instituudi juhataja saaks südamerabanduse selle lause peale arvatavasti) ja hakata oma lõputöid kirjutama. Viimasel ajal on mul väga tunne, et olen nendega suhtes ning... it’s complicated. Nüüd oli tulemus aga vastupidine – ma tundsin vaimustust ja põnevust seoses lõputööga, mõnusat ärevust ning ootusrõõmu selle valmimisest. Sama ootamatult kui mulle novembri lõpp kohale jõudis, jõudis kohale ka see, mis edasi saab. Ainus mida vajasin oli veidi olevikku ning armastust.
See tähendab aga loomulikult seda, et minu kerge stress seoses uue aasta plaanidega plahvatas ning hävitas kõik 200m raadiuses. Ma loodan, et te olite kaugemal. Nii ma istusin oma segaduses ajuga, mis ei teadnud kuhu poole tormata, et minu ülemõtlemise käest pääseda. Raske kohe, kui valikuid on oh kui palju.
Hakkkasin end lohutama ideega, et äkki maailmalõpp ikka tuleb ning seepärast ei ole vaja ka mingeid plaane teha uueks aastaks sest... uut aastat lihtsalt ei tule. Yeah right, nii lihtsalt ma ka sellest ei pääse. Otsustasin keset kriisikollet seda lihtsalt ignoreerida (sest asjadest mitte välja tegemine on õigeim lahendusviis, eksole - instituudi juhataja saaks südamerabanduse selle lause peale arvatavasti) ja hakata oma lõputöid kirjutama. Viimasel ajal on mul väga tunne, et olen nendega suhtes ning... it’s complicated. Nüüd oli tulemus aga vastupidine – ma tundsin vaimustust ja põnevust seoses lõputööga, mõnusat ärevust ning ootusrõõmu selle valmimisest. Sama ootamatult kui mulle novembri lõpp kohale jõudis, jõudis kohale ka see, mis edasi saab. Ainus mida vajasin oli veidi olevikku ning armastust.
/--/
Kui ma hakkasin end armastama,
Keeldusin elamast minevikus ja muretsemast oma tuleviku pärast
Nüüd ma elan selles hetkes, kus toimub KÕIK
Nii ma elan iga päev ja ma nimetan seda TEADLIKKUSEKS
Meil ei ole vaja karta diskussioone, konflikte ja probleeme iseenda ja teistega, sest isegi tähed põrkuvad vahel ja loovad uusi maailmu.
Täna ma tean: SEE ONGI ELU!
/C.Chaplin/
0 comments:
Post a Comment