30. mai. Ehk oli hoopis 31, kes seda nüüdseks enam mäletab.
Praegusel momendil ei oma see väga suurt tähtsust ka. Võtsin südame rindu ning
marssisin Tartu Ülikooli Kliinikumi kõrva-nina-kurguhaiguste osakonna
vastuvõttu sisse. (Loomulikult olin neile eelnevalt öelnud, et ma tulen). Arst
kutsus sisse ja küsis, mida kurdan. Rääkisin oma loo ära – mandlid protestivad
ning keelduvad koostööst. Näitasin talle oma ilusaid mandleid, torkis neid
pulgaga ühelt ja teiselt poolt ning uuris, kas perearst käskis tulla või teen
omavoli. Meil oli see siuke... konsensus. Arst noogutas mõtlikult pead ja
ütles, et õige otsus – siin ei ole enam miskit kui opile. Surkis veel natukene
ning arvas, et mul tundub tugev närvikava olevat ning mandleid luban üpriski vabalt
näperdada seega soovitab lausa kohaliku tuimestusega – sel olla järjekord ka
lühem. Muidugi, loomulikult, miks mitte. Mis see siis ära ei ole olla ärkvel
samal ajal kui sul midagi küljest ära sikutatakse. Eksole?
Operatsioonile registreerides selgus aga, et järjekordade
pikkusel vahet ei ole – pakuti mõlemat samale ajale. Tädi registratuuris vist
mõistis minu otsustusvõimetust ning ütles, et paneb mu üldnarkoosile kirja –
kohale tulen võin öelda, et tahan siiski kohalikku; vastupidi aga ei saa. Olin sellega rahul.
----------------
Lumisel jalutuskäigul keset Tartut teadusukonna raamatukogus suunas vestlesin pikalt sel teemal herr Holmes'iga ning pärast lõputuid vaagimisi ning kalkuleerimisi jõudsin järeldusele, et minu mandlid saavad eemaldatud kohaliku tuimestusega. Siinkohal tuletan talle meelde, et ma võisin pärast tema peale karjuda kui see väga jube oli.
2 comments:
Õppisin neljandas klassis, kui mul mandlid kohaliku tuimestusega eemaldati. Ei olnud hirmus, elan siiamaani ja juba kaua-kaua. Soovin sama sinulegi :)
Aitäh! Hetkel olen ma hoolimata paljudest õudusjuttudest üpriski positiivselt meelestatud. :)
Post a Comment