Mandlisaaga: paranemine

Päev 1. Tõsine benhardiini tunne on – kui pead raputaks lendaks sülg väga kunstiliselt kahele poole laiali nagu filmis aegluubis olevas kaadris. Kuna kael on kange ja valus, siis pea raputamine kõne alla ei tule – sülanism jääb leiutamata. Enesetunne on nigel ning olen liiga väsinud ja nõrk, et kiruda end või arsti. Veedan päeva liikumatult diivanil olles, tuletan lapsepõlve meelde vaadates „Vaprad ja ilusad“. Ridge ja Brooke abiellusid, JÄLLE.

Päev 4. Kõik on paha ja kole. Rääkida ei saa ning luksumine on hulleim, mis juhtuda saab. Kuid seda vaid aevastuseni... Tahan liha. Tahan närida. Tahan midagi, mille söömine nõuaks minult rohkemat kui pea kuklasse lükkamist ning ootamist, kuni see alla vajub. Loodan, et mu arstil kukuvad käed küljest ära!! Üldiselt olen sama õnnetu kui hemofoob menstruatsiooni ajal.

Päev 5. Torkiv valu; rohu võtmine on hullem kui valu ise. Võõras number helistab – meeltesegaduses võtan vastu ja seejärel meenub, kuidas võõrad pole kursis faktiga, et ma telefonis vastu ei räägi. EMT on. Kähisen, et ma ikka ei taha nendega rääkida. „Aga äkki võib homme uuesti helistada?“. Ei, ei või. „Äkki siis neljapäeval?“. Ma ei tea, millal ma rääkida saan. „Ma siis helistan neljapäeval.“

Lõpetan õhtu ahistades sõpru: „Kas sa kuklit sõid? Kuidas oli? Moosiga? Päris vahukoor? Siuke pehme sai, millesse hambad sisse vajusid? Tahke? ..Mm...tahke.. “. Antibiootikum ajab juba üksnes lõhnaga südame pahaks.

Päev 6. Köögist leitud banaan tundub pehme ja aju jõuab kiirelt otsusele, et seda võib süüa. Mõeldud, tehtud, kahetsetud! Valus ning võtab poolteist tundi aega. Kirun oma kadunud mandleid maapõhja.

Juhendaja saadab kõigile kirja ning räägib tähtaegadest/plaanidest. Tsiteerin „Ta käis just mandliopil ning on taastumas, niiet teda tuleb praegu hoida, aga me teised võiksime vist selle võrra kiiremad olla.“ Teeme nüüd kõik koos „Awwww.“

Päev 8. Leiutan viisi, kuidas valuvabalt aevastada. Hea raha eest müün teadmise edasi. Või vahetan teadmise, kuidas valuvabalt haigutada, vastu. Lihaisu on kadunud, tahan jäätist. Šokolaadijäätist, kirsimoosiga. Ja karamellijäätist ja.... olen paradiisis. Söön karbitäie üksi ära, silm ka ei pilgu. Kassil ka mitte - jälgib hüpnotseeritult lusikat. Enesetunne on päris hea, toimetan mööda elamist ringi ja otsin tegevust. Sorteerin sokisahtli ära; mul on 12 sokki millel ei ole paarilist. Säh sulle sõbrapäeva. Kes mu sokke varastab, ah?! 

Päev 9. Homme saab antibiootikum läbi ja NÜÜD olen jõudnud faasi, kus see südant pahaks ei aja. Liigun  üle tahkele toidule, jäätisekarpi hoian jätkuvalt kapis, sest... jäätiseisu on!

Päev 11. Harjumusest katsun üpris sageli, kas mu mandlid on paistes. Ja siis meenub. Üldiselt on kael kuidagi naljakalt... tühi. Opp meenub veel vaid haigutamisel.

Kokkuvõte: Olen tõsiselt õnnelik, et mandlid tagasi ei kasva ning ma seda kõike uuesti läbi tegema ei pea. Kuid tegelikult ei olnud see midagi hullu - valuvaigistid töötavad ilusti, paranemine on üpris kiire. Ja kohalik tuimestus ei ole üldse nii hull kui see tundub - soovitan!