Kolmapäeval ööorienteerumine, kuus tundi lauskõndi ning siil. Selle aasta esimene siil. Kusjuures, siilid meenutavad mulle okassea väksemat versiooni ja okassigu ma jumaldan. See käru kummitab mind aga siiani... Järgmisel päeval, olles vähe maganud ning palju kõndinud, võtsin oma jõuvarud kokku ning plaanisin õppida. Minu õpingud lõppesid aga Vaim vrs Võim jalgpallikohtumisel.
"Get yourself a Berimbau, start playing it till there is no feeling in your pinky and then: play more!" on lause, mida ma juba kord kirjutasin, kuid siis asendasin muusikainstrumendi kitarriga.
Teatan uhkusega, et nüüd jääb sõna "berimbau" oma kohale! Mõned minutid üle viie ning minu sõrmest oli elu lahkunud. Kõrvalmängijaga konsulteerides sain teada, et harjutamise asi: tema suudab kaks tundi.
Seekord juhendas trenni (jutt käib capoeirast) contra-mestre Cocao, kes oli.. fantasiline! See tunne, mis pärast kahetunnist trenni temaga mind valdas on.. kirjeldamatu. Ma oleks seal kaks tundi veel olnud. Enamgi, ma oleks seal kaks päeva olnud! Kuna mastre Cocao visiit oli ühekordne olin kohal kaameraga: pildistamismaterjali tegi ta küllaga. Inimeste jälgimise komme on ikka veel küljes - vaatasin mõnuga, kuidas mestre ning kaks tema pikeajalisemat õpilast nautisid toimuvat iga keharakuga. Teisedki nautisid, kuid neil kolmel väljendus armastus tegevuse vastu juba silmis. Sellest trennist sai capoeira minu jaoks midagi tunduvalt enamat kui lihtsalt.. trenn.
Hiljem oli Tuleshow, milles esines ka mu toakaaslane. Ilutulestiku kohta ütleks vaid seda, et.. kehva oli. Ma vabandan nad majanduslangusega välja. Pilte seltskonnast ma avaldada ei julge.. ähvardatud otseselt ei ole aga riskima ka sellega ei hakka. Veel. Tuleshow etteaste nägi aga välja selline:
"Get yourself a Berimbau, start playing it till there is no feeling in your pinky and then: play more!" on lause, mida ma juba kord kirjutasin, kuid siis asendasin muusikainstrumendi kitarriga.
Teatan uhkusega, et nüüd jääb sõna "berimbau" oma kohale! Mõned minutid üle viie ning minu sõrmest oli elu lahkunud. Kõrvalmängijaga konsulteerides sain teada, et harjutamise asi: tema suudab kaks tundi.
Seekord juhendas trenni (jutt käib capoeirast) contra-mestre Cocao, kes oli.. fantasiline! See tunne, mis pärast kahetunnist trenni temaga mind valdas on.. kirjeldamatu. Ma oleks seal kaks tundi veel olnud. Enamgi, ma oleks seal kaks päeva olnud! Kuna mastre Cocao visiit oli ühekordne olin kohal kaameraga: pildistamismaterjali tegi ta küllaga. Inimeste jälgimise komme on ikka veel küljes - vaatasin mõnuga, kuidas mestre ning kaks tema pikeajalisemat õpilast nautisid toimuvat iga keharakuga. Teisedki nautisid, kuid neil kolmel väljendus armastus tegevuse vastu juba silmis. Sellest trennist sai capoeira minu jaoks midagi tunduvalt enamat kui lihtsalt.. trenn.
Hiljem oli Tuleshow, milles esines ka mu toakaaslane. Ilutulestiku kohta ütleks vaid seda, et.. kehva oli. Ma vabandan nad majanduslangusega välja. Pilte seltskonnast ma avaldada ei julge.. ähvardatud otseselt ei ole aga riskima ka sellega ei hakka. Veel. Tuleshow etteaste nägi aga välja selline:
0 comments:
Post a Comment