May 11, 2009

"Õpime seda, kes me oleme...

..või oleme kelleks me õpime?" laulab Dagö oma vist viimasel albumil.

Mõtlesin eile diagnoosidest. Kas te olete märganud, kuidas inimesest, kellele pannakse diagnoos saab automaatselt haigus, mitte inimene. Ta ei ole mitte su pinginaaber vaid ta on eneselõikuja. Ta ei ole mitte su naaber vaid vähihaige. Ta ei ole mitte suvaline inimene tänavalt vaid HIV positiivne. See viib inimesed selleni, et oma diagnoosi ei mainita. Või hullem, endale ei lastagi diagnoosi panna, sest sildistatud saada ei taha keegi. Ma olen parem Pille või Jüri või liiga kõhn, mitte aga anorektik. Ilma diagnoosita tunneb inimene end nagu teised, tunduvalt kergem on ennast petta.

See ei piirdu vaid haigustega. Sildistamine on igal sammul. See seal on omasooihar ja too, oh kas suudate seda uskuda, on koristaja! Ning sellega inimeste nägemine piirdubki. Kurb, kui mõtlema hakata.

Ma olen juurelnud selle üle, et kui minu tuttavatel on mingi diagnoos, kas ma tahaks seda teada või ei. Tulevase õpetajana on mu ülesandeks olla vaba eelarvamustest. Senimaani on mu vastuseks jäänud, et see oleneb kui palju mõjutab arstlik otsus haiguse olemuse kohta seda inimest.

Näe inimest mitte haigust!

1 comments:

kristel said...

Sul on nii õigus, inimestele topitakse pidevalt silte külge ilma sügavamale süüvimata. Panid mu mõtlema, kuna ma ju ise lahterdan samamoodi inimesi tihtilugu.