Elu ON ilus.

Kui mu mängutoos öösel neljakümne teist korda "Memory" lugu (kassiga mängutoos vaid sellist lugu oskabki) mängima hakkas, muutus tuba äkitselt valgeks ning seda saatis koletu kolin. Oskan juba pimedas kätt kaktustest mööda sihtida ning haarasin telefoni. Mis muud öösel ikka koliseb.

Kuna parasjagu oli käsil mõtlemisest üleminek magamisele, siis sõnumi saabumine lükkas une natuke kaugemale. Hallollus lülitus tööle ning hakkasin nägema sündmuseid kõrvalseisjana. Näiteks trennis, kui mulle ulatati ootamatult berimbau ja hakati õpetama. Tol korral jäi see mulle segaseks, kõrvaltvaatajana nägin sama mida teised; rodasse minejat minust ei olnud. Hoolimata sellest, et ma baquetaga kaks korda valusalt vastu sõrmi sain, tõstis muusikariist mu tuju silmnähtavalt. Või lause "/-/Järelikult sa oled meie inimene./-/" mis tekitas minus uuesti tunde, et ma kuskile kuulun. Lisaks veel näiteid, mida ma ei hakka hetkel välja tooma. Mõne pettumuse suutsin kaotada, mõni jäi püsima. Nädal oli selline, et täielikku rõõmsameelsust minust loota oleks utoopia.

Kõik need mõtted kokku vormisid minust jälle inimese. Usud, kaotad usu, kaotad usu sellesse, et usku ei ole.

Song of the day: Reddi - "Perfect" / Perfect, I'm gonna get it right. Perfect, I'll be perfect, perfect in the next life.