Mutukad ja putukad, punnsilmsed limused ning pinisevad sääsed. Võttes arvesse nende korpuse suurust on üpriski kindel, et aju pole hiiglaslik* ja metateadmine olevat omane vaid inimloomadele. Kuid siiski. Nähes mõnda tuppa lennanud ümmargust mesilast või vanni tekkinud konna (ma ei saa senimaani aru, kuidas need hüppavad organismid mulle vanni satuvad) püüan ma nad kinni ja päästan vabadusse. Mõttelõng viib mind paratamatult küsimuseni, mida see krooksuv või sumisev hingeline tunneb, kui ta sai vabaks. On ta õnnelik? Tunneb ta üldse midagi? Kas Albert, ämblik, kes elas mu WC nurgas ja kellele ma aegajalt kärbseid püüdsin (didn't saw that one coming, did you?) ootas juba ukse avanedes süüa? Kas mõni tigu, keda ma pildistan omab alaväärsuskompleksi (et ta ei ole nii kiire kui teised) ja ei tahagi pildile jääda? (mõnel istun tunnikese kõrval aga tigu ei liiguta tundlat ka oma karbis ning oma väiksuse tõttu ei saa ta ka mulle näkku hüpata ning karjuda, et kao ära).
Meenutama hakates avastasin, et juba lapsest saati annan ma kõigele elu. Siis peeti seda armsaks. Nüüd arvatakse, et ma olen lihtsalt a) imelik b) nõdrameelne c) pole jätkuvalt täiskasvanuks saanud. Üldse on maailm üks imelik paik: mehel on palju naisi, ta on tegija. Naisel on palju mehi, ta on lits. Lapse nähtamatut sõpra peetakse armsaks ja talle pannakse laua äärde tool, täiskasvanu nähtamatu sõber on psühholoogi järjekorras ettepoole tõstmine.
Arvatavasti öeldakse mulle, et putukas on putukas ja midagi sügavamat selles ei olegi. Igal mu kaktusel on nimi, igal mutukal on hing. Ma ei kavatsegi täiskasvanuks saada.Vananemine on paratamatu, lapsemeelsus vabatahtlik. Ja "Minscule" jääb ikka mu lemmikmultikaks.
* aju suurusest ei olene intelligentsus
Meenutama hakates avastasin, et juba lapsest saati annan ma kõigele elu. Siis peeti seda armsaks. Nüüd arvatakse, et ma olen lihtsalt a) imelik b) nõdrameelne c) pole jätkuvalt täiskasvanuks saanud. Üldse on maailm üks imelik paik: mehel on palju naisi, ta on tegija. Naisel on palju mehi, ta on lits. Lapse nähtamatut sõpra peetakse armsaks ja talle pannakse laua äärde tool, täiskasvanu nähtamatu sõber on psühholoogi järjekorras ettepoole tõstmine.
Arvatavasti öeldakse mulle, et putukas on putukas ja midagi sügavamat selles ei olegi. Igal mu kaktusel on nimi, igal mutukal on hing. Ma ei kavatsegi täiskasvanuks saada.Vananemine on paratamatu, lapsemeelsus vabatahtlik. Ja "Minscule" jääb ikka mu lemmikmultikaks.
* aju suurusest ei olene intelligentsus
3 comments:
Ma arvan ka et putukatel ja kõigil neil on mingi teema. Isegi hallitusseenel, ja seetõttu ka nemad mu sõbrad, vähemalt korrakski, vähemalt niipaljugi et ma saan neile öelda tere sõber, ja alles siis nad oma paratamatule teele valamust v kusagilt alla saata
Ja ärgem saagem kunagi täiskasvanuks, täiskasvanud ei mõista, ja elavad oma täiskasvanu elu. ei taha.
Aga millest tuleneb intelligentsus???
Seos elu väärtustamise ning täiskasvanuks mitteolemise vahel jääb mullegi segaseks. Kahjuks paljud inimesed lähevad täiskasvanuikka jõudes läbi teatud taandarengust, kus omanduvad ühiskonna poolt pealesurutud väärtused.
Emadepäevaks kinkisin emale potitaime. Ta leidis, et see oli veider, et ma talle sureva taime asemel täies elujõus oleva kinkisin, sest just esimene on ju tavaks saanud.
Aga putukas ongi putukas. Väike hammasratas suures süsteemis, kes lõpuks ära kulub ja välja vahetatakse.
Intelligentsust mõjutab pärilikkus ja kasvukeskkond.
Kuna selle teema üle on ikka kõva vaidlus käinud, siis on uuritud kaksikud ja lapsendatud lapsi. Tegelikult on need uuringud põnevad, näiteks ühemunakaksikud, kes on sündides lahutatud, kipuvad täiskasvanuna olema sarnasemad kui need, kes on koos kasvand. (Loogiline ka, koos kasvades püütakse teineteisest erineda). Näiteks on uuringutes selgunud, et eraldi kasvanud ühemunakaksikud on pannud oma lastele isegi sarnaseid nimesid. :)
Post a Comment