May 6, 2016

Kuule, kuidas sina hingad?

Magistritöö kirjutamise ajal hoidis mind mõistuse juures vaid hommikuti kell kuus jooksmas käimine. See oli selline lühike vantsimine koos kuke ja koiduga, millest sai kiirelt sõltuvus. Aga ei midagi enamat, ainult enda päästmine hullusest. 

Joosta mõnel rahvaüritusel olen aga ammu tahtnud. Lihtsalt seepärast, et linnuke kirja saada. See oli koguaeg selline... ilus unistus, aga miskit selle nimel ekstra ei teinud. Pealegi, kuidas ma lähen sinna olematu vormiga roomama. Teistele vaid jalgu. (Sest ilmselgelt nad on tähelepanuhäirega ning ei suuda muule keskenduda kui minu jõllitamisele)

Miski minus eelmine aasta aga murdus ja otsustasin, et tuleb ära teha. Ning kui Superman tegi ettepaneku koos kevadjooksule minna vastasin kõigepealt rõõmsalt jah ning alles seejärel tagusin pead vastu lauda oma ilmselgelt puudulike enesekontrollioskuste pärast. Sest... mina ja 10km, korraga? Te teete nalja! 

Tegin endale siis treeningplaani. Ja ei ole see nii kerge midagi ma ütlen teile. Sain aru, et varem nii loogiliselt tunduvad asjad valmistavad tegelikult korralikult peavalu. Wolverine väidetavalt selgitab mulle rõõmuga, et mis ja kuidas aga "Kuule, kuidas ma hingama pean?" küsimusele tahaks isegi sarkastiliselt vastata.

Teen nüüd siis viimasel ajal väikestviisi trenni. Sellise kuumusega on üpriski keeruline. Korra olen jooksnud paremini kui oma seatud eesmärk kevadjooksule. Ülejäänud on tsutike kehvemini läinud. Ideeliselt olen pannud eesmärgiks 1:10:00. 

P.S. Muidugi astusin ma kaks korda sama reha otsa ja sai registreeritud veel ühele üritusele. Distants pikem. Superman läheb eesmärgiga "Joosta kiiremini kui RR". Minu eesmärk on rajal mitte külili vajuda ja nutma hakata.

3 comments:

udupea said...

Massis läheb see 10km märksa kergemini ja kiiremini.

Kai said...

Minu sisemine tahaks Sulle talitsematult näkku karjatada "Hull!", aga mõistusega mina tahab Sulle edu ja jaksu soovida ja isegi tunnustavalt õlale patsutada, et Sa üldse sellise julgustüki ette võtsid. Julgustüki selles mõttes, et minu jaoks on kõik need inimesed kangelased, kes suudavad rohkem kui 100 m joosta :D

merlen said...

Aitäh Kai! Mul oli jooksu ajal korduvalt see mõte et "Mis heapärast mul nüüd seda vaja siis oli?!"

Aga nagu näha - jõudsin lõpuni! Jee!