Kurtsin Wolverine'ile oma jalavalumure, mille peale ta kortsutas mõtlikult kulmu ja ütles, et... kust tema teab, ega ta arst ole. Enne kui ma ahastavalt ohkama jõudsin hakata oli ta siiski diagnoosimiseks valmis ning käskis paariks päevaks trennist loobuda ning vabalt võtta. Dr.Google ja kaine mõistus sekundeerisid. Aga siiski. Puhata? PUHATA JA MÄNGIDA?! Üks on laisk, teine on loll ja mina pean üksipäini rabama! Talitsesin end ning ei soovitanud temal näiteks hingamisest paariks päevaks puhkust võtta, kuigi leidsin, et see imetabane võrdlus oli. Jäin ilma ainsast tegevusest, mis mind mõistuse juures hoidis. Nüüd seisan püsti vaid tänu oma hullumeelsusele. Ah, et mis diagnoosiks sai? Harilik-liigne-agarus-on-ogarus. Dr.Googlega peab muidugi ettevaatlik olema, mina diagnoosisin endale veel ajusisese paelussi ning SaareNaiseRamm jõudis hepatiidini. RoosaManna lõi vaid käega vastu pead ja ütles, et me oleme üleõppimisest lolliks läinud. Lihtne öelda, ega tal paelussi ajus pole!
Lõputöödega läheb edukalt...läheb. SaareNaiseRamm on enda eeposega lõpule sammuke lähemal kui mina, sest tähtaeg on varasem. Ta kirjutas nii armsasti, et "Vaatlemisel olgu korraga töös võimalikult palju erinevaid meeli – nägemine, kompimine, kuulmine, haistmine ning maitsmine (Käis, 1989). Viimast ei saa aga tihti rakendada, kuna vaadeldav objekt ei pruugi olla söödav." Kujutasime RoosaMannaga väga elavalt ette, kuidas lapsed rannas kive lutsutavad ja majakat lakkuda proovivad, enne kui õpetaja neile teada annab, et vaadeldav objekt söödav pole. Kahju kohe, et lõplikust versioonist see lause välja jääb. Ei julge mõeldagi, mis imelisi lauseid mina kokku produtseerinud olen...
Ning neid kindlasti on. Sest vahepeal jään väga absurdsete sõnade õigekirja üle mõtlema ning järgmisel hetkel taban end arusaamalt, et see ei pea üldse mitte minu lõputöösse kirja saama, ei õige ega vale grammatikaga. Täna, pärast kaheksat ja poolt tundi raamatukogus istumist ja töö tegemist, tuli neid vigu lõpuks nii, et spell-check oli valmis plahvatama. Edaspidi oleme targemad ja teame, et süüa võiks kaasa võtta, sest aju vajab energiat. Sõime siis šokolaadi. Mäletan küll, kuidas lubasin, et "Vat see tahvel šokolaadi, selle lõpuks on mul töö valmis!" See oli kaks tahvlit tagasi. Mina ja mu suur suu. Koduteel suutsime iga jutu toiduni viia, ükskõik kui väga me seda vältida proovisime. Kuni selleni välja, et kui trenniriietusest rääkides capoeira abadaśid (püksid) mainisin, õhkas SaareNaiseRamm heldinult "Abadad? Kõlab maitsvalt!"
Vahepeal nägin juhendajat ka. Ei käskinudki kogu tööd ümber kirjutada ning avaldas arvamust, et minu väljamõeldud probleemid on... väljamõeldud. Kui ma särasilmselt Doktorile uudist rääkima asusin uuris tema, kas juhendaja andis minuga seoses alla siis või. Sotsiaalne tugi on mul meeletu nagu näete. Tegelikult olulist lohutust pakkuda ei saagi. Ühed tulevad patsutavad õlale ja räägivad, kuidas see viimane pingutus tuleb vastu pidada ja siis on läbi. Teised ütlevad, et möla maha ja saa üle, kui ei taha siis ära kirjuta. Ja kumbki ei aita, sest... tere Kapten Ilmselge, eksole. Stressist tingitud magamisraskused teevad mind ussitavaks ja sisisevaid vastuseid tuleb rohkem kui tahaks. Või siis teine äärmus - nutan nagu mu jäätis oleks asfaldile kukkunud, sest minu nägemuses on kellegi lause hoolivusest pakatav ja võrdub minu vati sisse mässimisega ja teetassi ulatamisega. Ning tegelikkuses võidi mulle ka ilmateadet lihtsalt lugeda või kästi homme helistada. Emotsioonid möllavad nagu viimnepäev oleks käes.
Ning neid kindlasti on. Sest vahepeal jään väga absurdsete sõnade õigekirja üle mõtlema ning järgmisel hetkel taban end arusaamalt, et see ei pea üldse mitte minu lõputöösse kirja saama, ei õige ega vale grammatikaga. Täna, pärast kaheksat ja poolt tundi raamatukogus istumist ja töö tegemist, tuli neid vigu lõpuks nii, et spell-check oli valmis plahvatama. Edaspidi oleme targemad ja teame, et süüa võiks kaasa võtta, sest aju vajab energiat. Sõime siis šokolaadi. Mäletan küll, kuidas lubasin, et "Vat see tahvel šokolaadi, selle lõpuks on mul töö valmis!" See oli kaks tahvlit tagasi. Mina ja mu suur suu. Koduteel suutsime iga jutu toiduni viia, ükskõik kui väga me seda vältida proovisime. Kuni selleni välja, et kui trenniriietusest rääkides capoeira abadaśid (püksid) mainisin, õhkas SaareNaiseRamm heldinult "Abadad? Kõlab maitsvalt!"
Vahepeal nägin juhendajat ka. Ei käskinudki kogu tööd ümber kirjutada ning avaldas arvamust, et minu väljamõeldud probleemid on... väljamõeldud. Kui ma särasilmselt Doktorile uudist rääkima asusin uuris tema, kas juhendaja andis minuga seoses alla siis või. Sotsiaalne tugi on mul meeletu nagu näete. Tegelikult olulist lohutust pakkuda ei saagi. Ühed tulevad patsutavad õlale ja räägivad, kuidas see viimane pingutus tuleb vastu pidada ja siis on läbi. Teised ütlevad, et möla maha ja saa üle, kui ei taha siis ära kirjuta. Ja kumbki ei aita, sest... tere Kapten Ilmselge, eksole. Stressist tingitud magamisraskused teevad mind ussitavaks ja sisisevaid vastuseid tuleb rohkem kui tahaks. Või siis teine äärmus - nutan nagu mu jäätis oleks asfaldile kukkunud, sest minu nägemuses on kellegi lause hoolivusest pakatav ja võrdub minu vati sisse mässimisega ja teetassi ulatamisega. Ning tegelikkuses võidi mulle ka ilmateadet lihtsalt lugeda või kästi homme helistada. Emotsioonid möllavad nagu viimnepäev oleks käes.
Üldiselt ma ei tea, kas te tüdinete lõputööjutust juba ära või ei. Võtsin endale eesmärgiks selle valmis saada oluliselt varem kui peaks ning seega lähen ma järgmise 24h jooksul kas hulluks või kukun õnnest kokku. Let the madness begin!
0 comments:
Post a Comment