Vem jogar mais eu

Nüüdseks juba kaks nädalat tagasi oli meie workshop Vem joga mais eu. Emotsioonid? Kirjeldamatud. Muljed? Võimsad. Tunded? Sõnadega väljendamatud. Veeta mitu päeva vanade ja uute tuttavatega ning iga päev tunde ja tunde trenni tekitas tunde, nagu me oleks teises maailmas. Teate küll, sellises kus rohi on rohelisem ja taevas sinisem ja linnud laulavad ilusamini ning probleemid on tundmatu sõna. Kuna tegemist oli meie grupi (Casa Grande) üritusega, siis oli omapärane olla ise korralduses mitte ainult külaline üritusel.

Trennid: Professora Mari Doende, Professor Leo Cabeca, Contra-Mestre Caracu. Kõik täiesti omanäolised ning erinevad. Sellegi poolest olid kõik trennid tohutult mõnusad. Ning mis põhiline – kõik olid inspireerivad. Laulsime koos ja üksi kuni hääled kähedad. Minule suur plusspunkt kuna aastaid koorilaulu ei ole suutnud mind veenda, et ma oskan laulda ja seega avalikult võõraste ette lõõritama ei kuku.

Pärast oli igapäevasesse rutiini ääretult raske tagasi pöörduda. Teadmine, et workshop on läbi ja rahvas on kõik oma koduriigis tagasi jõudis kohale alles mitme päeva pärast. Oleks tahtnud veel ja veel ja veel.. Senimaani tahame.

Moraes ütles oma grupi 30. aasta tähistamise kohta "Loomulikult olid vead vajalikud, et üritusel oleksid normaalsete inimeste poolt organiseeritud ürituse tunnused, aga lubame, et järgmise ürituse vead saavad olema teistsugused. Samu pole mõtet korrata." Meie võime sama öelda.