Oh sessiaeg oh sessiaeg, millal sina lähed. Mul on valmis juba.. absoluutselt kõik plaanid, mis sessiga seotud ei ole. Ülikoolis on eksamiteperiood ja mina saan lähima 24 tunni jooksul neid kolm tükki kirjutada. Kui ma keskenduks õppimisele sama palju kui kurtmisele, et ma ei taha või tegevuste leiutamisele, oleks mul Brasiilias ja Austraalias maja.
Eelmisel nädalal pärast lootusetuid katseid midagi selgeks saada võtsin oma neli asja ja roomasin raamatukokku lootuses, et akadeemilises hõnguses olek mind mõjutab. Esimese kahe tunniga, mil ma üksi olin, valmis ilus konspekt. Järgmise kolme tunniga, mil ma üksi ei olnud, valmis konspektile lisaks kolm lehte. Lõpptulemusena olin oma graafikust (ilma milleta ma oleks suure tõenäosusega praegu avastanud et „oi, kahe tunni pärast on eksam“) päevaga ees. Selle tähistamiseks surusin sõbrannale oma meeldivat seltskonda peale ja vedasin (olles eelmine päev rääkinud, kuidas ta peab õppima ütlema ei) ta vaatama Teatritehase näidendit „Ühel mehel oli nii madal lagi, et ta sai ainult lesta süüa“. Igal kümnendal sammul liitus meiega veel inimesi ning lõpuks moodustasime juba väga mitmepealise grupi.
Pärast teatrit pidi tulema trenn ja konspekti kallistamine. Ideest sai sujuvalt plaan minna hoopis linna teise otsa ning teha trenni asemel muusikatund. Planeeritavate lugude asemel kõlasid hoopis The Beatles ja Bill Bailey. Tegime Anuga kahenaisebändi, instrumentideks pandeiro ja atabaque. (Luban arvata, mida mina mängisin). Seejärel mässisin oma ilusad sõrmed ümber kitarri ja... pidin pettumusega tunnistama, et peamised akordid on ka meelest läinud. Lohutasin ennast ideega, et kokkuleppe kohaselt tekib minu valdusesse kitarr pärast eksamite sooritamist ning siis on võimalik kõik meelde tuletada ning paremini meelde jätta. Õhtu lõppes konspekti vaatamise asemel Gennis. Enda õigustuseks lisan, et järgnevad päevad möödusid õppimise tähe all. (v.a. Eurovisioon, mida sai vaadatud koos saksa poistega. Mul oli hea meel, et Eesti andis Saksamaale 12 punkti. Laul oli hea + mu tervis oleks vastasel juhul ohus olnud.)
Eile leiutasime veel ideid, kuidas õppimist vältida. Teooria – saame kokku, vahetame konspekte, läheme laiali ja õpime oma kodus. Praktika – saame kokku, vahetame konspekte ja istume järgmised kaks tund sääski toites ja juttu ajades.
Lõpptulemus? Ma hakkan hulluks minema. Arvutist kõlas „Ära karda mind“ (Ehala&Tätte) ning minu silme ette ilmus pilt, kuidas sellest laulust saaks suurepärse muusikali, kus on minu ja mu eksamitöö vaheline dialoog. Muusikal algab sellega, kuidas mina paanitsen ja õpin. Siis tuleb äikesetorm ja tornaado ning järgnevas stseenis koostab õppejõud õela nõia rollis eksamitööd ise samal ajal kurjakuulutavalt naerdes. Eksamitöö kostüüm meenutab suurt paberit ja laulu lõpus anname teineteisele sõbralikult käe ning astume koos loojuva päikese poole saades koos üle kõigist takistustest, mis õppejõud meie teele viskas. Seejärel jookseb keegi üle lava sildiga „1 aasta hiljem“ ning raamitud eksamitöö mu seinal soovib mulle lõpetamise puhul õnne. Is that a million dollar idea or what?!
Eelmisel nädalal pärast lootusetuid katseid midagi selgeks saada võtsin oma neli asja ja roomasin raamatukokku lootuses, et akadeemilises hõnguses olek mind mõjutab. Esimese kahe tunniga, mil ma üksi olin, valmis ilus konspekt. Järgmise kolme tunniga, mil ma üksi ei olnud, valmis konspektile lisaks kolm lehte. Lõpptulemusena olin oma graafikust (ilma milleta ma oleks suure tõenäosusega praegu avastanud et „oi, kahe tunni pärast on eksam“) päevaga ees. Selle tähistamiseks surusin sõbrannale oma meeldivat seltskonda peale ja vedasin (olles eelmine päev rääkinud, kuidas ta peab õppima ütlema ei) ta vaatama Teatritehase näidendit „Ühel mehel oli nii madal lagi, et ta sai ainult lesta süüa“. Igal kümnendal sammul liitus meiega veel inimesi ning lõpuks moodustasime juba väga mitmepealise grupi.
Pärast teatrit pidi tulema trenn ja konspekti kallistamine. Ideest sai sujuvalt plaan minna hoopis linna teise otsa ning teha trenni asemel muusikatund. Planeeritavate lugude asemel kõlasid hoopis The Beatles ja Bill Bailey. Tegime Anuga kahenaisebändi, instrumentideks pandeiro ja atabaque. (Luban arvata, mida mina mängisin). Seejärel mässisin oma ilusad sõrmed ümber kitarri ja... pidin pettumusega tunnistama, et peamised akordid on ka meelest läinud. Lohutasin ennast ideega, et kokkuleppe kohaselt tekib minu valdusesse kitarr pärast eksamite sooritamist ning siis on võimalik kõik meelde tuletada ning paremini meelde jätta. Õhtu lõppes konspekti vaatamise asemel Gennis. Enda õigustuseks lisan, et järgnevad päevad möödusid õppimise tähe all. (v.a. Eurovisioon, mida sai vaadatud koos saksa poistega. Mul oli hea meel, et Eesti andis Saksamaale 12 punkti. Laul oli hea + mu tervis oleks vastasel juhul ohus olnud.)
Eile leiutasime veel ideid, kuidas õppimist vältida. Teooria – saame kokku, vahetame konspekte, läheme laiali ja õpime oma kodus. Praktika – saame kokku, vahetame konspekte ja istume järgmised kaks tund sääski toites ja juttu ajades.Lõpptulemus? Ma hakkan hulluks minema. Arvutist kõlas „Ära karda mind“ (Ehala&Tätte) ning minu silme ette ilmus pilt, kuidas sellest laulust saaks suurepärse muusikali, kus on minu ja mu eksamitöö vaheline dialoog. Muusikal algab sellega, kuidas mina paanitsen ja õpin. Siis tuleb äikesetorm ja tornaado ning järgnevas stseenis koostab õppejõud õela nõia rollis eksamitööd ise samal ajal kurjakuulutavalt naerdes. Eksamitöö kostüüm meenutab suurt paberit ja laulu lõpus anname teineteisele sõbralikult käe ning astume koos loojuva päikese poole saades koos üle kõigist takistustest, mis õppejõud meie teele viskas. Seejärel jookseb keegi üle lava sildiga „1 aasta hiljem“ ning raamitud eksamitöö mu seinal soovib mulle lõpetamise puhul õnne. Is that a million dollar idea or what?!
0 comments:
Post a Comment