Teise nädala sündroom

Hommikul pudru põhjakõrvetamise taustaks uurisin oma tunniplaani ning avastasin suure üllatusena, et õppekorraldusspetsialist on jumalat mänginud ning mind ühele ainele registreerinud. Ärge saage valesti aru - ma tõesti tahtsin sinna + see aine tuleb igati kasuks.. aga olin kaotanud lootuse, et koha saan. Mis tähendab, et nüüd on mu tunniplaan jälle natukene nässus. Juhhei.  

Üldiselt hakkan vaikselt arvama, et mind vaevab teise nädala sündroom. Ainult, et viirustüvi on natukene mutateerunud. Kui muidu jäävad kõik haigeks, siis minult on lihtsalt energia täielikult välja imetud.

Töölt koju jõudes pidi Herr Jõud mulle kõik uksed avama (+ härrasmees nagu ta on) ning ma ei jõudnud talle isegi vastu vaielda, kui ta tuli lagedale ideega, et administraatori ees akrobaatika tegemine kella nägemiseks ei ole kõikse normaalsem. Mul nimelt on sisse harjunud komme iga kord koju tulles/kodust minnes vaadata kella. Ükskõik, kas ma pean seda teadma või ei. Automaatliigutus, nagu ukse lukustamine. Nüüd aga on kõrgemad jõud kellale seina ette ehitanud ning selle nägemiseks pean end põrandale pikali viskama. Õnneks on siiani kõik klaaskastis istuvad administraatorid mulle sõbralikult naeratanud ning keegi ei ole veel jooksuga minu poole tormand arvates, et ma mul nüüd langetõbi peal tuli. Huvitav, kas neid kommidega saaks ära osta, et nad kella uuele seinale paigaldaks? (Jah, väga esimese maailma mured)

Ühikas kulgeb muidu rahulikult see eluke, lust koju tulla. Esimese nädala elasime siis viiekesi. SaareNaiseRamm kohusetundlikult minu kõrvaltoas, sellest aastast lisandus ka tema pisike õde RoosaManna. Neiud Eh ja He - kellel me ei suuda jätkuvalt väga edukalt vahet teha, sest oma toast nad väljuvad vaid kooli minekuks ning mina - teada tuntud Nohik. Nüüdseks on meiega liitunud Preili Sportlane, kes minuga ruutmeetreid jagab. Mul sõbrad lootsid, et uus oleks näiteks psühhopaat, kes magab nuga kaisus ja aegajalt voodoonukule nõelu sisse sorkab, sest neid jutte oleks ju põnev kuulata. Riiiiiight.

Oleme nüüd Preili Sportlasega peaaegu, et nädala koos olnud ja täna tunnistasin talle päris ausalt, et mul natuke vasikavaimustus tema osas on. Hea huumorisoon, hästi tegus, õpib usinasti, omab täpselt sellist kaussi nagu mina... ning tal on raamaturiiulis raamatud. Tõsiselt. Millal ma viimati elasin koos inimesega, kes raamaturiiulis raamatuid hoidis?! Ta on nii motiveeriv oma trennidega (ja sealt säravalt naasmisega), et kaalun tõsiselt capoeirale lisaks miskit seljalihaste tugevdamiseks leida. + Ta keetis mulle teevett. No mida veel toakaaslaselt tahta, eksole? Igatahes, ühika-draamaosas tundub see aasta väga lahja tulevat. (Aga eks lootus sureb viimasena).

Väsimusest hoolimata on semester hästi alanud. Raamatu jõudsin poole peale lugeda ning lõpuks tuli ka purpurne surm ja kõik mehe viskasid sussid püsti. (Taudi suhtumine peegeldab ideaalselt tänapäeva). Keeleloengus hoian motivatsiooni kõrgel ja õhtuti maalin eeskujulikult tähti vihikusse. (Kui kellelgi on näiteks hollandi keelseid raamatuid kuskil vedelemas siis võite mulle kirjutada. Või kui tahate, et ma teid lollide küsimustega vene keele teemal tüütaks). Ühikas olen suutnud praeguseks ainult kaks lambipirni lõhata - üks läks suure pauguga, teise surmast ei saanud esiti arugi. Mina igatahes mõnda aega jälle lampe põlema ei pane. Ongi pimedas odavam.

Kell on juba üheksa. Aeg tuttu minna.