Olen maailma parim tädi. Et Lepatriinu ei peaks üksi hammaste tulekuga silmitsi seisma, otsustasin ka hamba kasvatada. Oleme ühtekad - selle erinevusega, et mina maksan suure hunniku raha, et hammas välja tõmmata... Olen üks nendest vähestest, kellele looduse poolt vaid kolm kaasa on antud. Esimesed kaks (alumised) eputasid juba varases nooruses, viimane ilmutas huvi alles nüüd.
Igatahes, tõmbamised siis. Esimese - all paremal - tõmbamine hakkas kell kaks. Mõned minutid enne kella kolme kilkas arst, et ahha, kätte saime! Üks hoidis pead kinni, teine sikutas. TUND. AEGA. JUTTI. Üpris õõvastav. Hamba alumine osa oli konksuga minu sees kinni ja keeldus lahkumast. Võtsin ta koju kaasa, et teistele näidata miuke friik ma olen.
Teine - all vasakul - tuli välja kordades kiiremini. Kuid kuna minul oli vägagi meeles eelmine kord siis.. Lühidalt öeldes arst tegi lõike, tõmbas välja ja ütles, et õmbleme siis kinni ka. Mille peale mina pingelangusest graatsiliselt pildi taskusse panin. Egas midagi, natuke nuuskpiiritust ja võisime jätkata. Enne äraminekut uurisin, et ehk saaks hamba ka kaasa. "Hamba? Kaasa? Me tavaliselt ei paku nendele, kes pildi tasku panevad....". Demonstreerisin mitte ümber vajumist ning lubasin pühalikult koju ilusti jõuda püstises asendis - mindi ja otsiti mu hammas üles.
Kolmanda - üleval paremal - jaoks olin ma nii närvis, et sõbrad tegi juba ennustusi, kas ma panen pildi tasku või ei. MJ lubas tulla ja minuga koos koju jalutada kui vajadus peaks olema. Preili Sportlane ootas põnevusega, kas ma olen pärast natuke hamster või ei. Minul igatahes oli kindel plaan.
Samm 1. Informeerin, et isegi kui pildi tasku panen, tahan hammast tagasi saada.
Samm 2. Küsida tuimestussüstile tuimestust.
Samm 3. Mitte panna pilt taskusse.
Tegelikult oleks pidanud plaan sisaldama ka vastust küsimusele "Mida teha, kui lasen arsti ukse taga korduvalt kella ja mitte keegi ei tule lukustatud ust avama?". Ilmselgelt ei aitand see mu paanikale eriti kaasa. Pärast viit minutit kellahelistamist võtsin juba telefoni välja (ja oi kui ahvatlev oli seitsme tuule poole joosta!), kuid just siis avati uks. Istusin tooli ja värisesin hullemini kui haavaleht tornaados. Arst uuris, mis siis täna plaanis on ka. Andsin olukorrast ülevaate ja ähvardasin pilti tasku panna aga hammast tahan tagasi. Öeldi, et kui tahan siis loomulikult saan - enamus inimesi ei soovivat hambast mitte midagi kuulda. Kuna see etapp nii edukas oli plaanisin ka järgmise sammu ette võtta. Tuimestusele tuimestust? Ametlikult ma seda ei saanud, kuid härra hambaarst suutis nii rahulikult ja mõistvalt minuga rääkida, et ma tõmbasin lausa tooli seest oma küüned välja. Tegi süsti, tegi kaks... ja mina ei saanud arugi, et midagi tehti. Vat see on tase. Ja siis läks see täpselt samamoodi nagu sõtse lapsepõlves mul logisevaid hambaid "vaatas vaid". "Ma vaatan, kas tuimestus on mõjuma hakkand, surun natuke.... ma korra proovin teda keerata..... nii, hoia seda lappi pool tundi peal ja siis võid ära võtta, siin on infoleht kuidas haava hooldada, kohe pakime hamba ära su jaoks." Oot-oot-oot, mida? Kuidas te ta ära pakite, kui ta veel minu sees on? Tõmbate mulle koti pähe?! Ja siis nägin oma ilusat hambakest laual ning tundsin veremaitset suus. Jah, tuimestuse mõjuma hakkamist ootsin ka kauem kui hamba väljatõmbamine kestis. Ukse taga ootasin ka kauem kui hamba väljatõmbamine kestis. Otseselt ei öeldud, et parim võimalik hammas väljatõmbamiseks ja ma meditsiiniime olen, kuid ega sellest puudu ka miskit jäänud.
J'le eelnevalt hoiatatud ning lubatud viietunnine vinguviiuli soolokontsert jäi ära. Istusin voodis ja vaatasin sarju päev otsa. Mõnus. Kordus mandlioperatsioonist õpitu, et vampiiri minust ei saa kuna veremaitse ajab südame pahaks.
Olen oma tarkusehambad lasknud kõik ühel mehel välja tõmmata (Robert Luht) ja nautinud
seda meeletult. Noh, nii palju kui tarkusehammaste väljatõmbamist üldse
võimalik nautida on. Oleks neid veel või kasvaks nad tagasi... läheks
jälle tema juurde.
0 comments:
Post a Comment