Kuidas ma Austrias käisin vol 1

Käisin Austrias – riigis, mille kohta mul puudusid igasugused arvamused. Mingi väike lapike Saksamaa lähedal. Minu „Pean sinna saama muidu suren“ nimekirjas seda riiki ei eksisteerinud. Kui aga avanes võimalus osaleda keskkonnateemalises projektis, ei saanud jätta võimalust kasutamata.

Laupäev ehk kuidas me kogu lennujaama tähelepanu endale saime

Hommikul kell kuus läks Tallinnast lennuk ning ma isegi ei üllatunud, et mind läbi otsiti – minu väga vähene lendamiskogemus näitab, et mind otsitaksegi alati läbi. (Olen ma tõesti NII kahtlane?!) Olles pagasi kätte saanud märkas üks minu kahest reisikaaslasest, et tema matkakott on pealt lahti ja osad asjad kadunud. Sealhulgas kama, millest pidime Eesti õhtusöögi tegema. Oo õud, oo paanika! Kirusime nii ennast, lennufirmat kui kõiki teisi, keda vähegi sai kiruda. Pisara pühkis silmanurgast hetk, kui avastasime iseenda lolluse – kama sisaldanud tasku oli täiesti koti küljes, lihtsalt asukohta muutnud. Õnn oli üürike, sest preili Punapeal olid siiski osad asjad kadunud kotist. Selleks ajaks olid lähedamal seisvad inimesed juba meile silma peale pannud ja jälgisid, mida need veidras keeles rääkivad tüübid sebivad. Punapeale hakkas vaikselt meenuma, mis kotis kõige peal oli ning nutune olukord muutus väga kiirelt väga koomiliseks. Mis tunne teil oleks, kui avastate pagasi tagasi saades, et kotist on kaduma läinud teie siidised tudupüksid? Härra Kaitseväelane otsustas seltskonna ainukese mehena kangelast mängida ning ratsionaalne mõtlemine viis ta tagasi lindi kõrvale. Võimalik, et sinna läks ta hoopis seepärast, et naised olid naermisest lämbumas ning elustamisvõtteid ta ei osanud. Kuid siis see tuli – võidukas hüüe üle lennujaama: „TULEVAD!“. Sealt nad tulidki – mööda linti, üksinda, need ilusad nägudega siidist tudupüksid. Meid jälginud rahvamass mõistis toimuvat ning naeris vaat et hullemini kui meie. Härra Kaitseväelane aga  kõndis meieni, siidipüksid näpus ja oli näost punane nagu üleküpsend tomat. Päeva veetsime Viinis - et oleks võimalik pärast muljetada ka muust kui korterist otsustasime välja minna... hoolimata kuumalainest. Olles kaks tundi 38+ käes kõndinud oli meil täiesti ükskõik, mida me näeme ning meie poolest oleks võinud Viin seal samas maha põleda.

Õhtu lõpetasime poepitsa ja jäätisega – tõeline Austria õhtusöök! Järgmisel päeval uhasime rongiga läbi riigi pisikesse külasse nimega Mutters, mis asus mägede keskel. Eestlased ahmisid õhku ning ei suutnud ära imestada, et Munamäest võib midagi suuremat ka olla. Kes oleks seda arvanud?!

Lisaks on kõik majad absoluutselt ühes stiilis ning lilledega valmis lillekoorma all kokku vajuma. Austerlaste hobi tundub kastmine olevat. Lähme jalutame mööda külakest ringi ning leiame maja, mida peame restoraniks. Uks on lahti, uudishimu ei anna asu ning piilume sisse. Vastu vaatab lehm ning ei raatsi palavuse tõttu isegi "Muuu" teha meie tervituseks. Ju vist ikka ei ole restoran...

Esmaspäev ehk kuidas ma leiba ümber toki keerasin

Projekti ametlik esimene päev! Alustasime hommikuvõimlemisega ning seejärel sööme meile harjumatut magusat kraami hommikusöögiks. Esimeses töötoas saab iga meeskond erineva ülesande. Mina korjan  lilli ja tüütan kohalikke turiste kahtlaste kliimateemaliste küsimustega. Lillede esitlusel tunnen end kui lasteaiaõpetaja, kõik vaatavad suu ammuli „Ossa, sellele lillel on KA nimi või?!“. Muuhulgas annan teistele vihje, kuidas mu nime saab lastelaulu järgi meeldejätta ning nagu arvatud – see kummitab kõiki kogu nädala. Teine töötuba räägib ökoloogilisest jalajäljest ning selle vähendamise võimalustest – väga informatiivne ja põnev! Kas teie teadsite, et 1kg loomaliha jätab sama suure jalajälje kui 6kg paberit? Või 15minutit lennukiga sõitmist?

Õhtusöögi valmistavad itaallased (taimetoitlaste lasanje ning tiramisu) ning öösel teeme lõket, mille käigus mässisime – sõna otseses mõttes – kleepuva taina ümber toki ning küpsetasime lõkkel. Osad, mida ma ära ei kõrveta / tooreks ei jäta on väga head.

Teisipäev ehk kuidas ma itaallase nutma ajasin

Hommikusöök on jälle magus, kuid piisava kombineerimisega saab kõhu täis. Mõned julgemad ajavad juba natuke šokolaadisaia näost sisse.

Esimese töötoana lähme metsa koostööd õppima. Idee on lihtne - meil on oma kosmoselaev, mis sõitis hunnikusse (nii juhtub kui vastavat väljaõpet pole!) ning peame minema lähedal olevale planeedile, et kus tulnukatele toiduks olla elulootust on. Laevast välja tulles ei näe midagi (meil seoti silmad) ning ei saa ka rääkida. Maksimaalselt võime olla laevast väljas 20 minutit. Lihtne, jääge kõik ellu! Egas midagi, moodustame 26st inimesest kolm gruppi, laevas olijatest üks juhendab „paremale-vasakule“ ning hoolimata rängast ajatrahvist (mida tõi laevast eemal olles rääkimine) jõuame 10 sekundit enne lõpuvilet kõik elusalt asustatud külla. Edukas hommik!

Järgnevad erinevad koostöö harjutused köiel, mis minul silmad särama võtavad! Üks harjutustest lõppeb minu jaoks sinika ning marraskil küünarnukiga – kuid see ei vähenda mu sära. Teine töötuba räägib tervisest; arutleme pikalt mis on õnn ning proovime kõike plakatile joonistada. Teen suure kandilise lehma, sest lehmad on toredad. Hiljem käime ringi ja täiendame teiste plakateid; keegi kirjutab mu lehma juurde „I love milk“. Õige, piim on ka tore!  

Õhtusöögi valmistavad eestlased – kärutädipuder, kamapallid, kamavaht, kiluleib, munavõi.. Itaallasest Köögijumal (korraldusmeeskonna üks liige, kelle ülesanne oli köögil silma peal hoida) tuleb meile appi ning sujuvalt annan sibulahakkimise temale. Varsti tuleb noormees, silmad märjad ja küsib nukra näoga, kas sellest piisab. Ei piisa. Mõne hetke pärast nutame kõik. Räägin talle tõsise näoga, kuidas itaallase nutma ajamine on minu bucket listis juba ammu olnud - kuigi ta kahtleb natukene väite tõsiduses pakub välja, et homme võime mõne portugallase ka nutma ajada. Kartulite pudruks tampimiseks puuduvad vajalikud riistad seega Köögijumal võtab plekist kohvikannu ja hakkab sellega putru peksma laulupeo muusika rütmis. Ise kiitleb, et eestlaste moodi süüa teha on tore! Jätame mainimata, et igapäevaselt me kohvikannuga kartuleid siiski ei purusta.

Pärast õhtusööki on filmiõhtu, kus vaatame tõsiselt healühifilmi asjadest ja pikemat filmi, millest ma tean vaid algussubtiitreid ning lõpukaadreid. Unes ei näinud midagi.

Jätkub....