Kuidas ma Austrias käisin vol 2

Jätkame pajatustega Austriast. Alguse leiab siit. Edasi läheb aga nii:

Kolmapäev ehk kuidas ma Lolat kallistasin

Toidu järgi saab ideaalselt aru, kus eestlased hommikusöögi ajal istuvad – taldrikud on kuhjatud täis tomateid ja musta leiba munavõiga. Säh sulle sa õnnetu šokolaadisai, saame ka ilma sinuta! Esimene töötuba viib meid lähedal asuvasse ökofarmi. Kuuleme lugusid ökofarmi elust, nelja põlvkonna koostööst ning vahepalana ilusa harfipala samal ajal kui kaks kana aknalauale ronivad ja huvitatult külalisi jälgivad. Lauda poole liikudes kuuleme võigast kisa ning paratamatult oleme veendunud, et sellist häält võib teha vaid helekollane lögane tont, kes hammustab lehmadel sabasid küljest ära. Perenaine kommenteerib, et „Oh, see on Lola, ta on vist näljane“. Mina isiklikult siuksele elukale Lola nime poleks pannud. Ja siis ilmub Lola vaatevälja – koos oma nelja jala, kahe kõrva ning ilusa sabaga endal sama nukker pilk silmis kui Iiahil! Just, Lola on eesel! Saan täiesti aru, miks vanasti inimestele karistuseks eeslid öösel akende alla toodi. Samal ajal kui teised vaatavad lehma kui ilmaimet kallistavad eestlased Lolat ning jäädvustavad teda igast võimalikust küljest.

Teine töötuba kannab pealkirja „1 hektar“ mis on nädala kõige depressiivsem tegevus üldse – peame leidma konsensuse, kuidas kasutada olemas olevat ühte hektarit kõige jätkusuutlikumal moel. Maalapike kaob sõrmede vahelt kui vesi sõelast – hoolimata suurtest korrigeerimistest ning rangetest piirangutest läheme üle hektari. Siiski-siiski, kasutame seda märgatavalt paremini kui praegu keskmine eurooplane. Pärast mängu on kõik õnnetud ja arutlevad Marsil elamise võimalikkuse üle. Õhtusöögi valmistavad portugallased, mis tähendab, et kella kaheksa asemel saame süüa kell kümme. 

Neljapäev ehk kuidas minust itaallane sai

Šokolaadisai on tagasi ning aedviljakreemid jms soolased asjad on otsas. Anname alla ning sööme magusa hommikusöögi. Mängin itaallastega kaarte ning minu oskusi nähes lubavad nad mul end edaspidi itaallasena esitleda.

 Päevakava järgi tuleb tänane kergelt hipilaager. Esimene töötuba on metsas; taimestik on siin üpris sarnane Eestile, lihtsalt kõik on natukene võimendatud – puud on kõrgemad, mäed suuremad ning vaarikad ussisemad. Sihtkoht on 20 minuti kaugusel ja sinna lähme paljajalu ning vaikides – nuusutades lilli, maitstes marju, vaadates ümbritsevat. Leian maapinnalt veidra ämblikuvõrgu – seda liigutades ei ilmu nähtavale ühtegi ämblikku ning mind läbib tunne, justkui oleks medali võitnud – HAH! Vabalt saan ämblike läheduses hakkama. Metsas seob üks paariline endal silmad kinni, jalutatakse natuke ringi ning siis saab kinniste silmadega inimene katsuda üht puud niikaua kui soovib, jalutatakse veel. Seejärel võetakse silmad lahti ning tuleb üles leida puu, mida katsusid. Kui silmad on seotud, näevad käed – leian suurema vaevata oma puu. Tegelikult leiame kõik oma puud.Suudan leida samasuguse võrgu kui enne, sel korral ronib välja poole meetrine kaheksa koivaga elukas, kes vaatab saja silmaga mulle järgi, kui ma karjudes metsa ühest servast teise jooksen. 

Teine töötuba kannab nime „Intuitiivne tants“, millesse suhtun kerge eelarvamusega. Tegelikkuses on kaks tundi tantsu korraliku trenni eest ning tohutult põnev. Õpetaja lubab mulle pärast plaatidest koopiad teha, sest mul tuleb igasuguseid erinevaid ideid, kuidas sellist asja saaks capoeiras ära kasutada. Vabal ajal teeme itaallaste korraldatud viktoriini, milles saame auväärse teise koha koos Simoni ja Danieliga. Auhinnaks kuus üllatusmuna! Pärast lähme seltskonnaga avaliku basseini äärde kus  võib kloorilõhnast ajukahjustuse saada kahtlustame, et on kasutatud kloori.

Reede ehk kuidas me pilves olime ja peata ponisid nägime

Külastame Innsbrucki. Ilus väike linnake, mis on ehk tuttav suusahuvilistele. Taevas on pilvedest paks ning meie suur plaan pärast mägedesse matkama minna (2403 meetrit ikkagi!) tahab õhulossi kombel haihtuda. Räägime, kust kellegi püksid tegelikult pärit on, teeme ekskursiooni linnas ning olemegi vabad. Muudame mäkke matkamise plaani Innsburckis kaabelautoga sõitmise plaaniks kuid leiame selles suure vea – pilet on 30 eurot. Jääb ära. Seisame parasjagu poes kui ootamatult kõik väriseb. Vaatame segaduses enda ümber ning poemüüja kommenteerib, et ju sõitis midagi suurt mööda. Mõtleme korraks, et siin ei ole ju raudteed lähedal, ümber on vaid kitsad tänavad kuid.. ju siis oli auto.

Tagasi „koju“ jõuame napilt enne vihma. Itaallased jooksevad meie suunas ning küsivad, kas maavärinat tundsime. Jätame mainimata, et rumalad eestlased seda autoks pidasid ning noogutame usinalt pead. Varsti hüppame kambaga koha peal ning ei suuda ära uskuda oma õnne, et tundsime maavärinat. 3,7 palli ikkagi! Tähistamiseks lähme sõidame trammiga lihtsalt enda lõbuks. Kõrgele, kõrgele, kõrgele! Varsti hõljuvad pilved aknast mööda ning meie kukume jälle õnnest pikali. Suurem peatus on põllu kõrval, kus sööb kari hobuseid, üks suudab vaatevälja jääda ainult ilma peata. Meist mööda kõndiv pensionär räägib paarist vaatamisväärsusest ning juba uhamegi tagasi kodu suunas. 

Õhtul on "pime õhtusöök" - silmad seotakse kinni ja juhatatakse pimedasse ruumi. Eelroog on supp veidrate seemnetega, põhiroaks ahjus tehtud asjad, kus on väidetavalt muuhulgas zukiini, baklažaan, seened, kartul. Olen siiani veendunud, et minu taldrikus oli vaid baklažaan ning üks tükk kartulit. Minuga samas lauas istuv Dorian ei suuda ära kiita kartulite rohkust. Muuhulgas peame joonistama enda vastas istuvale inimesele pildi. Seotud silmadega on minu kunstianne vapustavalt ilus (täiesti ilma sarkasmita!)

 

Jätkub (väga lühidalt)...