Mis on edasiviiv jõud?

Mis on edasiviiv jõud? Usk? Lootus? Armastus? Ha, vale! Valevalevale!! Nüüd pakute nagunii, et tegelikult on selleks laiskus. Siiski-siiski, eksite jällegi! Edasiviiv jõud on... paanika. Hirm ja õud. Uskuge mind, ma proovisin ise järgi. 

Eelmisel nädalal leidis aset minu selle sessi viimne eksam. Kõikse raskem, 6EAP'd, meeletult materjali, detaile ning sada erinevat erinevat lähenemist, mis kõik olid lugedes häirivalt loogilised aga pärast neil vahet teha keeruline.
Kuna see kell kaks pidi aset leidma, siis masterplaan sisaldas samal hommikul enda kätega valmistatud konspekti viimset ülevaatust. Kell kaks on aga kaugel pärastlõunal, mis tähendab, et aega on öösärgi väel mööda elamist ringi tantsida, hommikusööki vaaritada, hea tahtmise juures jõuab isegi juuksepahmaka ära kuivatada. Lisaks õppimisele muidugi. Sest kella kaheni aega on. Eks?

Kell sai 12:00, mina istusin värskelt pesust tulnuna käteräti sisse keeratuna voodiserval, kõigutasin jalgu ning lugesin konspekti. Olin leheküljel nr 6. Lõpp oli natuke alla kahe tunni kaugusel. Silmanurgast paistis, et miskit vilksatas Harry* ekraanil. Suunasin uimaselt pilgu sinna ning itsitasin omaette, et no küll ma olen ikka tüübel** et kalendrisse eksamiaja 12:15 kirja panin. Natuke hirmus oli siiski ka - kui suudan lihtsa ülesande nagu ÕISist kellaaja kopeerimise mitterahuldavat sooritada, siis kuidas ma eksamiga peaks hakkama saama? Millmeetrine kahtluseuss minus siiski sundis mind õppeinfosüsteemist üle kontrollima, et ma vähemal kell kaks õigesse ruumi sisse vajuks.

Süda vajus varvastesse. Saapasäärde ei saanud, sest.. noh, mul ei olnud saapaid jalas, sokkidest rääkimata. ÕIS sekundeerimis mu kalendrile. Eksam: 16. jaanuar kell 12 läbi 15 minuti.

Käterätt nurka. Riided selga. Pastakas. Ükskõik mis, aga pastakas tuleb kaasa võtta. Ja olingi kodust väljas. Minu rõõmuks oli kogu Tartu nagu uisuväli ning õppehoone mäe otsas. Oleks aega olnud, oleks ehk kirunud. Tuiskasin eksamiruumi sisse nagu libahundid oleks mul kannul, viskasin jope hoo pealt nurka ning pastakat kramplikult kodus saati käes hoides viskasin esimesele etteantavale lehel allkirja, et ma ikka mina olen. Ma vähemalt loodan, et selle jaoks allkirja küsiti. Võibolla müüsin hinge maha? Juhendaja viipas, kuhu ma istuks ning ronisin üles lae alla ja vajusn Muusiku kõrvale istuma. Numbrid seinal näitasid 12:19. Pole paha. Tõmbasin eksamitöö ümbrikust välja ja kirjutasin oma nime peale. Noh, vähemalt seda ma mäletan! Success! Pärast esimese küsimuse kolmandat korda lugemist karjun sisimas enda peale, et nüüd ei ole aeg lolli mängida vaid kogu õpitu paberile laduda ning seepeale jõuab mulle ka kohale, mida minust tahetakse.

Valasin kõik oma hinge paberile ja pärast kümme minutit ühe küsimuse jõllitamist jõudsin järeldusele, et seda ma välja ei mõtle. Muidugi, ma tean täpselt kus see vastus on. Selle slideshow peal, mida ma eelmine õhtu ei lugenud.  Sest "homme vaatan selle üle, sest aega on kella kaheni." Karma, nagunii, selle-eest et ma eksamile hiljaks jäin. Mind kohutavalt häirib kui keegi loengusse hilineb ja ma tunnen meeletult kehvasti end, kui ise hilinen - ükskõik kui hea vabandus või põhjendus on. Eksamile hilinemine võrdub maailma lõpuga põhimõtteliselt.

Koju kõndides ei mõistnud ma ise ka, kuidas kohale jõudsin. Kuidas sai sellise libedaga mäest ÜLES JOOSTA? Isegi sirgel ja ühtlasel pinnal üliaeglaselt kõndimine ilma graatiliste piruettideta ning liigutusteta pole võimalik. Seega järeldus: Paanika paneb lendama!

* Jah, mu rüperaali nimi on Harry. Sest.. sõtse tahtis, et mul ka oma prints oleks ja William on teatavasti juba pereelu peal.  

** Palun öelge, et ma pole ainus kellele "tüübel" kõlab nagu sõimusõna. Täpselt nagu "churro" on kõlab kuidagi.. koletult. Samas on see "spagetikujuline pontsik" ju oh kui hea! Ning tüübel on ka hea kasulik, hoiab asju koos ja puha.