Suurlinnast metsa

Eelmisel nädalal käisin Tallinnas. Kolm minutit seal olekut ning minu närvid olid üles öelnud, armatuurlauas ilutsesid küünejäljed ning mina otsisin paberkotti, kuhu sügavalt hingata. Meenus, kuidas Herr Holmes mind ükskord pikalt jõllitas ning lausus seejärel, et minu reaktsioonidest olla hästi aru saada, et ma suurest linnast pärit ei ole. Mis ma oskan kommenteerida, tüüp oskab viisakalt öelda, et ma maakas olen. Ja vot olengi maalt ja kassiga - tahan loodust ja seda, et tänaval mulle bussirajalt ei keeraks mingi auto küljelt sisse ning liiklusvahendid omaks suunatulesid. Ons see tõesti palju palutud? Avastasin aga põneva fenomeni - ~80% autodest, mis silma jäid omasid numbrimärgil kas 8 või B. Olete märkand? Kogun end natuke ja äkki lähen järgmine aasta jälle Tallinnasse... Ah, et mis ma üldse pealinna ära kaotasin? Teate, käisin Jimmy Carri vaatamas, sest... egas liikluskultuuri nautimiseks sinna ei minna, ilmselgelt. Jimmy oli täitsa tore. Minu pilet oli sattunud väga meeste keskele, üks lõhnas imeliselt. (Ei ma ei käinud teda nuusutamas, ta lihtsalt oli kodus pudeli ära lõhkunud ja selles veidi püherdanud. Vähemalt oli meeldiv aroom, mis sest et palju).

me oleme nii tublid, et päkapikud tulid sel aastal varem!

Pärast traumeerivat pealinna ei jäänud muud üle, kui nädalavahetuseks looduse rüppe end peita. Kohe teine õhk ma räägin. Tartus on viimastel nädalatel magama jäämine täiesti trenni eest olnud - võtan horisontaalse asendi oma voodis sisse ja jään und ootama. Ei tea, kas kuuseis või miskit muud, kuid tõmblen kuni peaaegu üle ääre potsatan. Hea, et reaktsioon kiire on ja suudan näpud õigeaegselt seina sisse lüüa (arvestades seda, et meil on betoonsein võite valu ette kujutada. Plaastrit, anyone?). Kui tõmblemisharjutused tehtud, püüan end kõikvõimalikkesse erinevatesse asenditesse väänata, mis võiks und tuua, kuid..see lõppeb aga sellega, et mul tekib huvi, mis numbrikujunditesse ma jalgu keerata suudan. (Kui teid huvitab, siis number kolm on kõikse raskem). Tegelikult on täpselt see tunne, et keegi võiks tulla ja käe ümber panna ning öelda, et aitab küll, kustu nüüd ära. Mis ühelt poolt oleks armas... teiselt poolt, kui ühikas öösel keegi ootamatul käe külge paneks, ma karjuks arvatavast üpris kõvasti, lukustaks edaspidi paranoiliselt kõiki läheduses asuvaid uksi ning paneks aknale trellid ette. Igatahes, kodus on ikka teine tera. Seal magab SassTheCat mul seljas nagu paberiraskus ja ei kuku ma voodist kuskile. 

Astusin siis aga sammu veel kaugemale ja läksin ära maale. Maale tähenduses maja keset metsa. Tegin koerale pai ja katsetasin kui traditsioonile neljajalgne ta siis ikkagi on. Viskasin toki, tema lendas üle hoovi kui kuul ja tõi selle mulle tagasi. Teisel korral juhtus sama. Kolmandal korral.. läks ta pulgale järgi ning põgenes ära tuppa vanaema juurde näoga, mis justkui prooviks öelda et "Kuule, mingi napakas hakkas sul õues oksi laiali pilduma, näe ma tõin ära." Kuid eks hinges on ikka soe rõõm nähes varjupaigakutsat niimoodi vabalt tuiskamas. Jalutamas käisime ka; sellel ajal kui meie ubinaaias lonkisime ja külmund õunu vahtisime, kündsid teisel pool maja metsanotsud pool teed üles. Nii kasulikud me siis olimegi.