Töömees tuli ja ütles esiteks, et ei saa olla nii, et radikas ei tööta. Mismõttes ei saa, olime meie segaduses. Tundub, et radikale unustati see infokild edastamata ja tema pole kursis, et ta rikkis olla ei või. Seejärel uuris sinistes tunkedes mees, kas me ikka selle sisse oleme lülitanud. No tere hommikust eksole! Lisaks sellele, et meie radikas loll on ja ei loe talle jäetud teateid, ei tule meie -15C ilmaga selle peale, et radikas sisse lülitada. Aga ehk on see sama nagu itimeestel "have you tried turning it on and off again?". Kohustuslik küsimus, sest.. inimesed on toredad. Andsime andeks.
Siis äsas töömees radikale. Ise samal ajal seletades, et "Aga kui ma siit seda keeran...ei? Aga kui ma siit muudan...ei? Aga kui ma..." Kolkis siit ja kolkis sealt ning meie muhelesme SaareNaiseRammuga omaette, et vähemalt oli meil paranduseks õige taktika - paberitega töömees teeb sama! Targad nagu me oleme, hakkasime vaikselt taipama...eitamine..viha.. kauplemine. Kas tõesti meie radikas on NII halvas seisus, et meie töömees läbib leinaga toimetuleku staadiume hetkel?!
Hoidsime hinge kinni ja jõllitasime kabuhirmus radikaga vestlevat härrat. Tema tunnistas täiesti ausalt, et pole õrna aimugi, mis toimub. Tal on kahju, et me külmas peame olema. Kunagi varem pole sellist asja juhtunud. Ta ei tea, miks see ei tööta. Ega seda, kuidas sinna hing tagasi sisse puhuda. Selge, kurbus. Jäänud oli vaid leppimise staadium ja meie keeldusime surmadiagnoosiga leppimast.
Pakkusime abi. Leidsime talle pisikese bensiinijaamast saadud kohvitopsi asemele suure purgi, et vee eemaldamine radikast oleks kiirem. Töllerdasime võimalikult vähe jalus. Mängisme tema tunnetele ning nägime eriti hädised välja. Järgmise sammuna olime valmis villased sokid kontskingade vastu vahetama, kuna just hiljuti sai loetud uuringut, et mehed aitavad suurema tõenäosusega naisi, kes kannavad kontsaga kingi. Enne kui sussidest loobuda jõudsime, läksid aga töömehel silmad põlema ning tal tuli mõte. Jättis oma tööriistakasti tagatiseks ning läks kolkis korrus allpool ka torusid.
Mingi aja pärast hakkas radikas hingama. Soojust! Olime päästetud! Härra töömees avaldas veel kord kahetsust ning ütles kangelaslikult, et liigub nüüd järgmisi inimesi päästma. Lisaks mainis, et põhjus (sete kuskil, mis meid soojust ära lõikas) üleöö tekkida ei saanud ning seega normaalset soojust pole kaua olnud.
Andsime sellest ka kõrgematele jõududele teada ning uurisime, et ei tea, kuidas see meie küttearvel ka välja näeb, et kütteta olime. Kui esimene kiri oli umbes sama asjalik kui Savisaare vastus Priidu Pärnale, siis järgmises süüdistati kõigepealt meid ning seejärel saadeti viisakalt kuradile. Kuna meie ei kasutanud kütet, siis on üldine soojustarbimine väiksem ning seega on kaudselt korvatud meie külmetamine ja me peaks õnnelikud olema. Sõnastus, ma räägin alati, sõnastus on oluline. Lihtne "Meil on tõesti kahju, et selline olukord tekkis, kuid kahjuks ..." oleks jätnud tunduvalt ilusama mulje.
"Kui enne oli liiga külm, et midagi teha, siis nüüd on liiga palav, et midagi jõuaks teha" ütles RoosaManna tabavalt, kui olime kaks päeva sooja radikat kallistanud.
0 comments:
Post a Comment