"STOPP!", karjus Dustfinger keset jalutuskäigu ajal peetud vestlust. "Me ei liigu siit enne, kui sa selle loo lõpuni räägid. Muidu sa näed mingit kivi, mis sulle jälle uue loo meelde tuletab.." lisas ta kähku nähes minu väga ehmunud nägu.
SaareNaiseRamm on ka õhkõrnalt vihjanud, et mul olla hämmastav oskus ühest loost välja kasvatada vähemalt seitse. Mis aga veelgi põnevam - olles lõpetanud lisajutu, suudan põhiteemat jätkata lausa pooleli jäänud sõnast. Skill!
Täna sai inimkatsetega selgeks tehtud, et neil on õigus. Plaan: Liha sulama, kook valmis teha, põrandat lihvida. Mina... võtsin liivapaberi ja tõmbasin kaks korda üle pahtlikühmu... ning nägin pliiti. Ahjaa! Võiks pliidi alla tule panna, oleks soojem! Selleks tuleb aga kuuri puude järgi minna..milleks aga on vaja kõigepealt kuur lume alt välja kaevata. Kaks tundi ning läbimärjad riided hiljem oli hoov lumememmede armeest lõhki minemas. Tuba aga jätkuvalt külm, põrand kui kuumaastik...
Nüüd on tuli pliidi all aga lumememmed ei anna rahu. Vaikselt, õige vaikselt piilun neid (mis paistavad) aknast. Vaikselt seetõttu, et ma olen kindel, et kunagi tuleb päev, kus mina aknast pimedusse vaatan ning.. mingi tont teisel pool akent on. (Palun öelge, et keegi veel sama asja kardab). Ah, et miks ma suure lärmiga ei lähe? Eks ikka seepärast, et tont ei viitsi ööde kaupa istuda akna taga ning tuleb vaid siis, kui teab et ma vaatama lähen. Jah, nii egoistlik ma selle hirmu osas olengi.
Igatahes, lumememmed. Teate! Nad liiguvad! Eiei, mitte "liiguvad" tähenduses, et jalutavad mööda hoovi ringi vaid... kõiguvad. Natuke nagu Hatifnatid tuules... Üks kukub kohe varsti nägupidi lumme, sorkab porgandi endal läbi peab ja veereb mäe otsast alla. Ehk ta võtab natuke liiga tõsiselt Blacky laulusõnu.. "Paar sammukest minna alla mäest. Paar iganend tundi lasta käest. Ja igakord on vaid minutid jäänud."
Jaa... maagiliselt tuleb see uus aasta, pole midagi öelda. Mõned tunnid veel ja pean silmitsi seisma faktiga, et lause "Ma järgmine aasta pean oma lõputööd kirjutama" on lausvale. Hetkel veel igatahes tekitab see neid põnevaid ärevuseliblikad kõhus. Mina oma kõikuva armeega soovin igatahes head ja ilusat uut! "hea" ning "ilus" võite oma soovi järgi defineerida.
2 comments:
Jaah, ma võin Sinu südame rahuks öelda, et ka mina kartsin kunagi sama asja...no et keegi tont vaatab mulle aknast sisse täpselt samal ajal, kui mina välja kiikan ja ikka minu hirmutamiseks.
Hah, kuid nüüd olles kaheksa aastat pime, enam mind sellise asjaga ei hirmuta...kuid nüüd on mul uued "fantastilised" foobiad asemele tulnud (loodus tühja kohta ei salli)....nagu näiteks selline vahva hirm, et katuse- või keldriluugi kaudu tulevad manjakid ja kollid mu korterisse ning kindlasti ei tule nad teapartyle(kuigi mul pole isegi keldriluuki) :D
Aga... mul on keldriluuk!!! Lapsepõlves kui sai "Tuulesõlmed" raamatut loetud, siis üks muinasjutt sealt sisaldas varaste keldrisse kinni panekut. Ma olin täielikult veendunud, et nad just minu keldrisse pandi..
Ma lähen istun sinna keldriluugi peale nüüd natukeseks ajaks igaks juhuks ja loodan, et kollidel ning maniakkidel pole väga palju jõudu. :)
Post a Comment