Sain sünnipäevaks kontserdipileti vanemlikult eeskujult. Tore, elus muusikat on ikka hea kuulata, kuid ei mingit suuremat vaimustust. Kui C-Jam, siis C-Jam. Väidetavalt lausa kümme aastat tegutsenud kui kontserdi nime uskuda. Päev enne üritust vaatasin siis internetiavarusest järgi, kuhu ma üldse lähen. "Kontserdil tulevad esitusele tuntud lood ansamblite Muse, Queen, Led
Zeppelin, Status Quo ja ka Robbie Williams jpt repertuaarist." ütles mulle Piletilevi. Nii vähe elevuseks vaja oligi!
Läksime kohale ja lavale ilmusid neli meest tšellodega. Sellest hetkest alates olin ma täielikult müüdud! Tšellod! Ning veel neli tükki! (Mind saaks rõõmustada ka ühe tšelloga) Mis saab veelgi imelisem olla? Selgus, et kui neli võlurit neid mängima panna siis läheb olukord kordades maagilisemaks kui ainuüksi muusikariistade vaatamine. Õhtu täis lummavat muusikat, kõlavaid meloodiaid ning meeliülendavaid tšellohelisid. Tšellistid Pärt Tarvas, Levi-Danel Mägila, Margus Uus ja Andreas Lend leidsid imelise vahekorra muusika ning tekstide vahel, suutes ühe lühikese ja tabava lausega öelda rohkem kui tuhat sõna. Oma tabava huumoriga stiilis "Tšellistil on alati poogen" ning "Tšello mängimine on lihtne - kättevõtmise asi!" suutsid nad publiku täiesti haarata. Mina jälgisin naelutatult nelja meest, kes igaüks erines oma kõrval istuvast kardinaalselt - koos aga moodustasid harmoonia.
Kontserdi lõpuks olid mehed endal peaaegu et hinge välja mänginud ning ise nautisid sellest iga hetke. Läbimärjad särgid seljas tegid nad jätkuvalt veel nalja, teatrit, muusikat ning maagiat. Kuidas olen suutnud elada nii vanaks ilma neid kuulamata on mulle siiani müstika. Hankisin kaks nende plaati, võtsin suurelt autogrammid sisse ning et ikka korraliku fänni mõõt välja anda, palusin nendega pildile jääda. Sain!
Kui sel aastal suudab keegi pakkuda mulle parema kontserdielamuse kui nemad, siis võivad uued üllatajad minu poolest vabalt olla Nobeli rahupreemia laureaadid. Sellest õhtust enam paremaks minna ei saa.
0 comments:
Post a Comment