Tere reaalsus ehk kui maailm kokku kukub

Hommikul tööle kõndides mängis tuul mu kahe punupatsiga ning lennutas neid omavoliliselt ringi nii, et kohati nägin välja nagu kõrvupidi pesunöörile riputatud jänes. Õhk pakatas Belgia järele - iga tuuleiil tõi endaga kaasa järjekordse nostalgialaine. Isegi autode heitgaasid ning tänava kanalisatsiooniaukude aroomid olid nii tuttavalt ja armsalt belgialikud. Sulgesin silmad ja olin tagasi oma oktoobrikuu vahvlimaal ümbritsetud üheaegselt kümnest erinevast kultuurist, keelest, saginast, vahvlilõhnast... ja kõndisin peaaegu vastu tänavavalgustit. See ongi see Eestimaa imeline august, mis pakub mulle ühe nädala vältel meenutustereisi lõhnade saatel; tuletab meelde, mida ma õppisin enda kohta ning kes ma olen. See on see nädal, mida ma vajan.

Sel aastal on aga kõik teistmoodi, sest lisaks tavapärasele nostalgiale kogu minu maailm purunes sama kiiresti kui kaardimaja kassiga korteris. Oh ei, ärgem saage valesti aru - minu maailm varises kokku ainult heas mõttes. Elagu metamorfoos!

Seeme selleks istutati esmaspäeval, täpselt kell neli. Võin kalendrisse ära märkida suure punase ringiga. Üks lihtne lause, mida ma kannan siiani, päevast päeva, tunnist tundi, minutist minutisse endaga kaasas. "Miks? Ei tahtnud saada seda mida tahad?". Sellega seostuvad mulle paramatult Janno sõnad - ta rääkis alati, kuidas ma olla kõige kummalisem tüdruk, keda ta kunagi kohanud on. Kummaline, rõhutatult. Kuigi vestlused on pärast seda, kui meie põrandast sai tema lagi jäänud väga harvaks ja ühepoolseks, siis tema arvamus, et ma teiselt planeedilt olen käib minuga siiani kaasas. Tõesti, vahel tundub, et olengi (ning tema argumendid oli üpris veenvad). Mu mõttekäigud on keerulised, sageli ka mu enda jaoks. (Ajaloo huvides olgu öeldud, et minu silmis ei paistnud tema ka kõikse tavalisem - no kellele meeldivad KÜLMAD pannkoogid, tõsiselt?!).

"Miks? Ei tahtnud saada seda mida tahad?". Tahaks hõigata üle kodumaa, et esimene kord! Ausalt, kogemata, esimest korda! Pole varem nii teinud ja enam ei tee ka! Kuid ei saa, sest siinkohal räägib möödunu mulle vastu. Sellega ma oma maailma kokku kukutasingi. Elasin enda roosas mullis ja omasin ettekujutust, kuidas kõik läheb mingi kindla kava kohaselt. Ma võin oodata. Ja ootangi! Seda õiget hetke. Parimat hetke. Sobivaimat hetke. Samal hetkel kui teetöödega tegelev kopajuht suure kivikamaka kogemata keset sõiduteed kukutas purunes ka minu mull - vähemalt oli väga sobilik taustaheli. Neid õigeid hetki ei ole. Sest kui otsida leiab alati põhjuse. Oluline aga see, mis poolele keskenduda. Ma naudin nüüd mängimist ideedega, et iga takistus on võimalus - sama palju kui oma varasemate "veidrate keerdkäiguliste mõtetega". Mu aju hullub ainuüksi mõistmisest, mida ma tahan ning et maailm on mu jaoks avatud. Ma leidsin end jälle. 

Hoolimata sellest, et ma nuuskan praegu aju ninast välja, olen magamata ning aevastan nagu marutõbine bernhardiin (väga seksikas vaatepilt!) siis... see ei ole palavik, mis hetkel räägib.